Teadusajakirjas Conservation Biology avaldatud rahvusvaheline uurimus toob esile vastuolu Euroopa looduskaitsepoliitikas: riigid tunnustavad traditsiooniliste maakasutusviiside tähtsust elurikkuse säilitamisel, kuid jätavad sageli tähelepanuta inimesed ja kogukonnad, kelle põlvkondadeülesed teadmised ning tegevus on need maastikud kujundanud. Uurimus on esimene üleilmne süstemaatiline hinnang sellele, kuidas riigid tunnustavad põlisrahvaste, kohalike kogukondade ja teiste pärimusteadmiste kandjate panust looduskaitsesse.
Kinga Öllereri juhitud uurimisrühm analüüsis ÜRO bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni 195 osalisriigi kaht viimast riiklikku aruandlusvooru. Analüüs hõlmas viiendat aruandlusvooru, mis käsitles aastaid 2009–2014, ning kuuendat, mis käsitles aastaid 2014–2018. Uurijad ei hinnanud otseselt looduse seisundit, vaid seda, kuidas valitsused oma aruannetes kirjeldasid traditsiooniliste teadmiste ja kogukondlike praktikate panust elurikkuse säilitamisse.
Tulemused näitavad, et tunnustamine on küll suurenenud, kuid jääb puudulikuks. Kuuenda aruandlusvooru aruannetes tõi 56,4% riikidest üksikasjalikke näiteid põlisrahvaste ja kohalike kogukondade teadmiste ning tegevuse kasulikkusest bioloogilise mitmekesisuse säilitamisel. 59% riikidest tunnustas nende panust kultuurtaimede ja kodustatud loomade geneetilise mitmekesisuse hoidmisse. Märksa harvem nimetati aga konkreetseid teadmiste kandjaid või tõendati nende tegelikku osalemist riiklike aruannete koostamisel. Eriti vähe oli selliseid näiteid “arenenud riikide” aruannetes.
Euroopa osutus uurimuses kõnekaks näiteks sellest vastuolust. Mitmed riigid kirjeldasid üksikasjalikult traditsioonilise maakasutuse tähtsust: ulatuslikku karjatamist, heinaniitmist ja väikesemahulist põllumajandust, mis aitavad säilitada liigirikkaid niite, puisniite ja märgalasid. Samal ajal peeti põlisrahvaste, kohalike kogukondade ja pärimusteadmistega seotud rahvusvahelisi kohustusi sageli riigi jaoks ebaoluliseks. Põhjuseks oli muuhulgas segadus rahvusvahelises terminoloogias kasutatavate mõistete ja määratlustega.
Eestit, Leedut ja Šveitsi nimetatakse riikidena, kes põhjendasid viiendas aruandlusvoorus bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni artikli 8(j) käsitlemist ebaolulisena sellega, et neil väidetavalt puuduvat konventsiooni määratlusele vastavad põlisrahvad ja kohalikud kogukonnad. Nii võis juhtuda, et traditsiooniliste maakasutusviiside looduskaitselist väärtust tunnustati, kuid nende kujunemise ja säilimise taga olevaid teadmiste kandjaid ei käsitletud samas raamistikus.
Uurimuses toodud Euroopa näited illustreerivad, miks see eristus on oluline. Soome aruandes kirjeldatakse traditsioonilisi kuivi niite ja puiskarjamaid ühtaegu ühtedena kõige liigirikkamatest ning kõige enam ohustatud põllumajandusmaastikest. Norra aruandes tuuakse esile, et traditsioonilise heinaniitmise ja karjatamise katkemise järel hakkavad varem avatud märgalad ja niidud võsastuma ning puudega kattuma. Seega ei ole paljud Euroopa väärtuslikud pärandmaastikud säilinud inimtegevuse puudumise tõttu, vaid tänu pikaajalisele ja kohalike oludega kohanenud maakasutusele.
