Järgnev artikkel ja üleskutse ilmus algselt Soome rahvusliku liikumise Suomen Sisu veebilehel.

Suur-Soome on tõenäoliselt mõiste, mis on igale soomlasele kuidagi tuttav. Samas erineb suuresti, kui hästi keegi selle mõiste ajalugu tunneb. Paljude teadmised Suur-Soomest piirduvad põlvest põlve kandunud juttude või üsna lühikeste mainimistega ajalooõpikuis. Nende põhjal nähakse Suur-Soomet peamiselt vaid sõjaaja soomlaste hullumeelse imperialistliku ideena. Selline kujutelm tuleneb suures osas soometumisest ja Nõukogude Liidu süstemaatilisest ajalookäsitluse moonutamisest. Tõsiasi on aga, et argumendid Suur-Soome kasuks on tänapäeval sama aktuaalsed kui varemgi ning nendega saame kõige hõlpsamini tutvuda ajaloo abil.

Ajalugu ja tänapäev

Vaevalt on paljud koolitunnis üldse kuulnud Soome piiride taga elavatest hõimudest või sugulasrahvastest. Kui aga lugupeetud lugeja peaks neist vennasrahvastest siiski midagi teadma, siis pole ta tõenäoliselt kuulnud neist muus kui rahvuslikus kontekstis või killukestena ilmunud ajaleheartiklites pärast Venemaa agressioonisõja algust. Mõnel õnnelikul juhul on soome-ugri sugulaskeeli käsitletud emakeeletunnis, ja ka siis vaevalt kuigi põhjalikult. Ajalooliselt on soomlased vaid väike osa suurest soome-ugri hõimude kogumist, mis asustas Põhja-Venemaad juba ammu enne slaavlasi. Veel 20. sajandi algul moodustasid soome-ugri rahvad oma asualadel tugeva enamuse, samal ajal kui slaavi asustus oli koondunud vaid mõnda üksikusse linna.

Hea näide on Ida-Karjala, mis jäi Soome iseseisvumisel Nõukogude Venemaa osaks. Sel ajal olid karjalased veel oma asualadel enamuses, kuid said peagi teada, et Venemaa võimu all ei austata nende vaikset elu. Struktuursete muutuste ning samamoodi orjastatud Ukraina elanikkonna sunniviisilise ümberasustamise abil muudeti karjalased oma asualadel kiiresti vähemuseks.

Ka sellest ei piisanud venelastele, vaid karjalasi hakati aktiivselt genotsiidselt hävitama, sest karjalaste eraldiseisvat kultuuri nähti Venemaa võimupositsioonile Karjalas selge ohuna. Kahjuks ei jäänud karjalased ainsaks rahvaks, kelle olemasolu on püütud ja püütakse ka tänapäeval kaotada.

Kõiki soome-ugri rahvaid ähvardab sama oht. Veel 1920. aastatel oli ingerisoomlasi umbes 150 000, kuid 1992. aastaks vaid 80 000. Neistki elas pool sunniviisiliselt Siberisse ümber asustatuna. Tänapäeva ingerisoomlastest elab 90% Soomes, sest Venemaal kiusatakse neid identiteedi pärast aktiivselt taga. Paljud soome-ugri rahvaste liikmed on selle venestamisprotsessi käigus tapetud, rahvastiku otsese väljavahetamise käigus, milles suur osa nende kultuurist on häbitult hävitatud.

Probleem ei puuduta üksnes ajalugu, vaid eeskätt tänapäeva! Venemaal on soome-ugri rahvad autonoomsed vaid sümboolselt. Nõukogude ajast pärinevates „vabariikides“ näiteks ei õpetata oma emakeelt ning kõrgetele ametikohtadele ei pääse muidu kui vene keelt täielikult osates. Soome-ugri rahvaste enda kultuuri, identiteeti, geograafiat ega ajalugu samuti koolides ei õpetata.

Samasugust kohtlemist on ajaloo jooksul kogenud ka Soome ja soome rahvas – alates ammusest vaenust kuni Suure viha (Põhjasõja-aegse okupatsiooni – toim) ja venestamisperioodideni. Suure viha ajal pandi toime soomlaste genotsiid, tappes peaaegu 40% meie maa elanikkonnast, lisaks vägistati soome naisi ja viidi lapsi Venemaale orjadeks. Samamoodi toimib Venemaa praegu Ukrainas: küüditab elanikke Venemaale ja vägistab alaealisi tüdrukuid.

Venestamisperioodil rakendati Soome suhtes samasuguseid enesemääramisõiguse ja oma keele kasutamise piiranguid nagu tänapäeval piiri taga elavate soome-ugri rahvaste suhtes. Bobrikovi (Soome kindralkuberner 1898–1904 – toim) ajal mindi koolides Soome geograafia ja kultuuri õpetamiselt üle Venemaa geograafia ja kultuuri õpetamisele. Juba Vene võimu algusaastatel püüdsid arvukad keeleseadused, näiteks 1850. aasta seadus, soome keele kasutamist keelata ja piirata. Lisaks paljudele teistele õigustele püüti soomlastelt ära võtta ka rahvuslik identiteet.

Soome riigi algne ja sügavaim eesmärk on olla ühiskodu kõigile soome-ugri rahvastele. Kodu, mis ühendab kõik rahvad ühe lipu alla. Soomluse määratlus ei piirdunud iseseisvuse esimestel aastakümnetel üksnes suurvürstiriigi piiridega, vaid selle alla loeti kõik läänemeresoome rahvad. Tänapäevase niinimetatud kärbitud soomelikkuse määratlus hakkas kinnistuma alles pärast Jätkusõja lõppu.

Siin peitubki juurpõhjus, miks peeti hõimusõdu: sooviti vabastada teised piiri taga elavad rahvad Venemaa ikke alt. Neist paljudest rahvastest suutsime siiski vabastada ainult Eesti. Paljud näevad hõimusõdade ja Suur-Soome eesmärki imperialistliku suurushullusena, kuid kas ka Eesti vabastamine oli imperialism? See ju õnnestuski ning me võime näha, kuidas eesti rahvas naudib oma vabadust. Võiks koguni öelda, et need, kes on Suur-Soome vastu, on vastu ka Soome riigi algsele eesmärgile. Soome on sündinud koduks kõigile soome-ugri rahvastele, mitte ainult nende õnnelike rahvaste koduks, kes jäid siiapoole piiri.

Küsimus ei ole samuti selles, et hõimurahvad tuleb vankumatult Soomega ühendada, vaid ennekõike nende vabaduses. Probleemiks ei ole mõne rahva soov olla iseseisev, sest Soome ja ükskõik millise teise rahva koostöö oleks loomupäraselt nii sügav, et Suur-Soome eesmärk realiseeruks kindlasti ka mitme iseseisva riigi mudeli puhul. Praegu ei ole nende rahvaste iseseisvus Venemaa võimu tõttu mingil tasandil teostunud.

Tuleb märkida, et venelased ei ole ainus rahvas, kes on püüdnud soomlasi või soome-ugri rahvaid maailmakaardilt kaotada. Ajaloo jooksul on selles süüdi olnud ka rootslased ja norralased. Põhja-Rootsis karistati soomekeelseid lapsi ning mõningate väidete kohaselt karistatakse neid salaja tänapäevalgi, kui nad räägivad soome keelt kooli territooriumil või avalikus ruumis. Selliste meetmetega püüavad meie naaberriigid välja juurida ja hävitada meie sugulusrahvaid, kes on mõningaid Põhja-Rootsi ja Põhja-Norra piirkondi asustanud juba ammu enne germaanlasi. Rõhumise koorem ei lasu ainult avalikult agressiivsel Venemaal, vaid ka meie sõbralikel naaberriikidel Norral ja Rootsil.

Geopoliitika ja riigikaitse

Suur-Soome geopoliitilised ja riigikaitselised õigustused on ilmselged igaühele, kes on kunagi lugenud Soome ja Venemaa ühisest ajaloost. Venemaa on alati varem või hiljem hakanud ihaldama Soome maa-alasid – olenemata sellest, kas need olid iseseisvad või mitte. Alates 11. sajandist on iga üheksa rahuaasta kohta Soome ja Venemaa vahel alati olnud vähemalt üks sõjaaasta. Ka tänapäeval ähvardab Venemaa Soomet rünnakuga NATO-koostöö tõttu.

Veel vähem kui kümme aastat tagasi pidasid paljud Venemaa geopoliitilise ohu vastu valmistumist tarbetuks, sest Venemaa ei ründavat enam iialgi ning tänapäeva maailmas ei peetavat nagunii enam vallutussõdu. Nende väidete alus kadus, kui Venemaa Ukrainasse tungis. Venemaa laienemispüüdlused ja tema naabritele põhjustatav alaline oht said kõigile selgeks.

Venemaa on impeerium, mille vallutushimu tuleb vaadelda sajandite ja isegi aastatuhandete, mitte aastakümnete perspektiivis. Paljude arvates ei tuleks Karjalat ega Donbassi tagasi nõuda, sest need „on juba vägistatud ja nende ülesehitamine kujuneks oluliseks kuluallikaks“. Aga kui meie või Ukraina ei julge oma alasid tagasi nõuda ning Venemaa jätkab meie alade ükshaaval endale napsamist, kas leiame end lõpuks Rootsist? Kui meil puudub tahe nõuda tagasi seda, mis on meie oma, teeme karuteene tulevastele põlvkondadele, kes peavad kandma Venemaa aina kasvava ohu koormat. See on meie rahvale sama mis külmaga püksi kusemine.

Soome ei suuda rahu tagada muul viisil kui riigikaitseliste vahenditega. Soome parim julgeolekugarantii on võimalikult nõrk Venemaa ja vähemalt kolme maakitsusega piir, mis hõlbustaks kaitset enneolematul määral. Nii saame kaitsta ka oma hõimurahvaste geopoliitilisi huve.

Soome ei ole ainus riik, kellel on Venemaa suhtes territoriaalseid nõudeid. Selliste riikide hulka kuulub muu hulgas Jaapan ning Venemaa okupeerib ja rõhub arvukaid piirkondi, mis sooviksid kas olla iseseisvad või kuuluda mõne teise riigi koosseisu.

Demograafiline õigustus

Demograafilist – ehk kultuurilist, keelelist ja etnilist – argumenti Suur-Soome kasuks on kõige lihtsam põhjendada, sest Suur-Soome põhineb eelkõige demograafiliselt ühtsel rahvusriigil. Soome-ugri rahvad on oma olemuselt meie sugulasrahvad. Seda rahvastikupõhist ühtsust seatakse tänapäeval sageli kahtluse alla, kuid on lihtne tõestada, et soome-ugri rahvaste geneetiline pärand, keeled ja kultuurid on meie omaga seotud.

Soomlaste geneetilise päritolu kohta kuuleb vastukäivaid väiteid ja valesid, mis pärinevad otseselt soometumise ajastu koolisüsteemist ja õpetusest. Koolides õpetatakse väga vähe midagi hõimurahvastest, rääkimata isegi soomlaste otsesest seosest näiteks eestlastega. Paljud soometumise ajal koolis käinud inimesed võivad seetõttu arvata, et eestlased oleksid „rannikuvenelased“ või muul moel etniliselt slaavlased, mis ei vasta vähimalgi määral tõele. On vapustav, kui süstemaatiliselt on rahva teadvusest eemaldatud mälestused meie sugulastest: paljud kas ei tea soome-ugri rahvaste olemasolust, peavad neid ammu välja surnud rahvasteks või arvavad neid etniliselt venelasteks. Ükski neist arusaamadest ei vasta tõele. Geneetilise koostise poolest on soomlased vähem seotud Põhja-Venemaa soome-ugri rahvastike ja eestlastega. Geneetiline seos Moskva taga elavate ersadega on lähedasem kui meie rootsi naabritega.

Ehkki Venemaa ja Nõukogude Liit on püüdnud neid rahvaid slaavlaste hulka sulandada, ei ole selles täielikult õnnestunud. Miljonid soome-ugri rahvaste esindajad räägivad oma emakeelt, on etniliselt säilinud ja hoiavad alal oma algupärast kultuuri.

Neil soome-ugri rahvastel on selgelt olemas tahe võidelda, kuid edu oleks ilma Soome riikliku abita võimatu. 2014. aastal, kui Ida-Ukrainas algas sõda, kavandati Ida-Karjalas rahvahääletust Kalevala, endise Uhtua, iseseisvuse üle. Peagi aga korraldajad kadusid ning rahvahääletust ei jõutud korraldada. Sarnane vastupanu märk ilmnes 2019. aastal, kui udmurdi aktivist Albert Razin süütas end Udmurtia vabariigis Venemaa rõhumise vastaseks protestiks põlema. See piirkond asub Uurali jalamil ning seal elab palju soome-ugri vähemusrahvaid. Viimane vastupanusäde leidub Ukraina sõja mürina keskelt, kui ersa rahva vanem Syres Boläen osales Ukraina poolel koos ersa sõduritega sõjas Venemaa vastu. Ka paljud teised soome-ugri rahvad, näiteks karjalased, on moodustanud Ukraina poolel oma üksusi.

Vastupanu Venemaale toimub hõimurahvaste seas aktiivselt, kuid selle õnnestumine on ilma Soome riikliku toetuseta ebatõenäoline.

Majanduslik õigustus

Paljude tavainimeste silmis on Suur-Soome eelkõige majanduslik kuluartikkel. Sellises mõtlemises on aga asju liiga sirgjooneliselt kokku võetud, ilma neid põhjalikumalt läbi mõtlemata. Levinud seisukoht on, et näiteks Karjala „ülesehitamine“ neelaks palju raha ning tooks kaasa Soome majandusliku nõrgenemise.

Tegelikkuses tooksid uued alad Soomele palju kapitali ja investeerimispotentsiaali, mis pakuks investoritele huvi. Suured uued maa-alad pakuksid Soome koosseisus välismaailmale hoopis teistsugust huvi kui samad maad Venemaa valitsuse all. Need huvitaksid kindlasti ettevõtteid ja investoreid ning looksid piirkonda täiesti uutmoodi turud. Tõenäoliselt kataks see juba iseenesest „ülesehitamise“ kulud.

Kõige rohkem mõjutaksid uued alad aga eluasemeturgu, sest saadaval oleks palju uusi odavaid maju ja krunte. Küsitluse kohaselt oleks veerand soomlastest valmis kolima Karjalasse, kui Venemaa annaks selle Soomele. Kuna krundid on juba praegu odavad, tooks ränne ja turgude nihkumine kaasa Soome ühiskonnas väga põhjaliku muutuse.

Ühe argumendina Karjala „ülesehitamise“ vastu tuuakse välja ka Karjala kaunid loodusmetsad, milles talletub Soome rahvusmaastik. On selge, et neid tuleks kaitsta isegi seaduse jõul, sest Soomes on peaaegu kõik loodusmetsad maha raiutud. Kas üldse on vaja kõike kokkuvarisenut nullist üles ehitada? Kas piirkonna loodusel ei võiks olla iseenesest väärtust ilma igasse nurka ulatuva asfaltdžunglita?

Koola poolsaar annaks majandusele uut hoogu Põhja-Jäämere liikluse elavnedes, sest Põhja-Jäämere kaubandus on pidevalt kasvav valdkond. Samuti asub Karjalas ja Koola poolsaarel palju mineraalirikkaid kaevandusi, mis tõenäoliselt rahastaksid juba iseenesest „ülesehitamist“. Näiteks Petsamos asub Euroopa rikkaim – soomlaste rajatud – niklikaevandus Kolojoel. Vene ebaefektiivsuse ja nüüdisaegse tehnoloogia puudumise tõttu on aga ka selle ressursi kasutamine külmutatud.

Miks peaks tavainimene olema huvitatud hõimurahvaste heaolust, kui Soomes on nii hea elada? Miks ohverdada ennast teiste heaolu nimel? Sugulaste eest on kohustus hoolitseda. Ja kui sellest ei piisa põhjusena, tasub tähele panna, et kui Venemaa on meie sugulastega hakkama saanud, võtab ta sihikule meid.

Ajalugu ja eeskätt viimased ajad on toonud esile tõsiasja, et väikesed rahvad ei jää üksinda ellu. Meie rahvusliku püsimise jaoks on seetõttu eluliselt tähtis, et ükski meie rahvastest ei jääks üksi. Suur-Soomega saame viimaks ühendada meie rahva hõimudeks killustunud osad kauniks tervikuks ning tagada tugeva ja ühtse kindlusena iga rahva püsimise ning rahu jätkumise.