Ameerika autor Tobias Langdon on kutsunud üles taastama inglise kirjakeeles sajandite jooksul kõrvale tõrjutud ruunikirja tähestikku, et anda keelele tagasi osa selle ajaloolisest eripärast. Tema 20. mail avaldatud essees „Thorn Again: Let’s Annul the Adulteration of an Ancient Alphabet“ on ettepanekul ka laiem kultuuriline mõte: keel saab kirjapildi kaudu väljendada ajaloolist järjepidevust ja rahvuslikku identiteeti.

Langdon juhib tähelepanu asjaolule, et vanainglise kirjakeeles kasutati mitmeid tänapäeval kadunud tähemärke. Nende hulgas olid ruunipärane wynn Ƿ, ash Æ, yogh Ȝ ning thorn-i Þ ja eth-i ð eri vormid. Normannide vallutusele järgnenud sajanditel loobuti paljudest neist märkidest ning nende asemel hakati kasutama ladina tähestiku kombinatsioone.

Selles näeb Langdon kaotust ja kultuurikatkestust. „Ladina tähestik on Euroopat muutnud ühtsemaks, kuid ka ühetaolisemaks,“ kirjutab ta. Tema hinnangul muutus inglise keel seeläbi küll lihtsamini trükitavaks ja Euroopa ühtse kirjatraditsiooniga paremini ühilduvaks, kuid kaotas ka osa oma visuaalsest ja ajaloolisest omapärast.

Kõige tugevamalt sümboliseerib tema jaoks seda muutust täht thorn ehk Þ, mida ta kasutab ka essee pealkirjas. Thorn oli vanainglise ja keskinglise kirjakeele loomulik osa ning tähistas helilist ahtushäälikut, mida tänapäeva inglise keeles kirjutatakse enamasti tähekombinatsiooniga th. Langdon leiab, et vana tähe taastamine annaks inglise keelele tagasi ühe selle kõige iseloomulikuma ajaloolise tunnuse.

Tema järgi võiks tänapäevase inglise keele asemel kirjutada näiteks „ðen“ sõna then (siis) ja „þink“ sõna think (mõtlema) jaoks. Nii tekiks kirjapildis vahe kahel häälikul, mille jaoks tänapäevane inglise õigekiri kasutab sama tähepaari.

Langdoni käsitluse kohaselt on kirjaviis osa rahva kultuurilisest eneseteadvusest. Ta toob eeskujuks prantsuse keele diakriitikud ning norra ja tšehhi keele eripärased tähed, mis muudavad need keeled ladinapõhises Euroopas visuaalselt äratuntavaks.

Siin muutub tema mõte huvitavaks ka Eesti seisukohalt. Eesti kultuuris ei ole ruunikiri sugugi võõras nähtus. Eesti lääneosas ja rannikualadel kasutati ruunimärke ning meile on säilinud sirvilauad ehk puukalendrid, millel tähistati ruunimärkidega nädalapäevi, tähtpäevi ja kalendritsükleid. Eestis säilinud ruunikalendrite traditsioon kuulub laiemasse Põhjala kultuuriruumi, kus selliseid puukalendreid kasutati sajandeid.

Ruunimärkide taastamine tänapäevases kultuuriruumis ei pea tähendama tingimata ladina tähestiku täielikku hülgamist. Hoopis huvitavam oleks tema enda eeskujul mõelda, kuidas vana kirjatraditsioon võiks tänapäeva kirjakeeles taas nähtavaks saada.

Langdon läheb oma ettepanekuga veelgi kaugemale. Tema arvates võiksid Euroopa rahvad kaaluda koguni oma iseseisvate tähestike taasloomist, mis muudaksid iga rahvuskultuuri kirjapildi sama äratuntavaks nagu Gruusia ja Armeenia puhul.

Samas tunnistab ta, et ladina tähestikul on Euroopa ühise suhtlusruumi kujunemisel oluline praktiline roll ning selle täielik asendamine ei pruugi olla mõistlik. Seetõttu pakub ta välja kompromissi: ühine ladina tähestik võiks jääda alles, kuid selle kõrvale või sisse võiksid rahvad tuua tagasi vanemaid, oma kultuuriloost pärinevaid tähti.

Seda mõtet tasub võtta tõsiselt ka Eestis. Meie kultuuriline eneseteadvus ei pea väljenduma ainult lauludes, rahvarõivastes, ornamentikas või ajaloolises arhitektuuris. See võib väljenduda ka kirjas. Täht, mida kasutame iga päev, on ühtaegu keeleline tööriist ja visuaalne kultuurisümbol.