Porkuni lahing oli 1944. aasta septembri süngetel päevadel üks neist hetkedest, mil Eesti meeste ees seisis küsimus mitte enam sõja võitmisest, vaid ellujäämisest ja võimalusest veel kord pääseda läheneva Nõukogude okupatsiooni eest. 21. septembril, ajal mil Saksa väed Eestist taganesid ja Otto Tiefi valitsus püüdis taastada Eesti seaduslikku riigivõimu, võitlesid Narva rindelt taandunud eesti üksused Porkuni all Punaarmee ülekaalukate jõududega; nende seas oli ka pataljon Narva 3. kompanii võitleja Verner Soer.

Soeri elutee on ühe põlvkonna saatuslugu. 11. veebruaril 1926 Kuressaares sündinud Saaremaa poisist sai kõigest 16-aastasena vabatahtlik Eesti sõdur, kes tegutses kuulipildurina esmalt 37. Kaitsepataljonis Pihkva ümbruses partisanide vastu, seejärel Eesti Leegioni ridades Ukrainas, sai rindel haavata ja autasustati II klassi Raudristiga, võitles Sinimägedel ning viimaks 1944. aasta sügisel verises Porkuni lahingus. Porkuni piiramisrõngast läbi murdnud ja Läänemaale jõudnud Soer langes Nõukogude võimu kätte, veetis aastaid vangilaagris Petšoras, tuli sealt tagasi ning ehitas oma elu Eestis uuesti üles. Ta jõudis töötada Kohtla-Järve kaevanduses puurijana ja saada kaheksa last.

Kuid kommunistlik režiim ei olnud teda unustanud. 1970. aastal vangistati Soer uuesti ja saadeti tagasi Venemaale, kus Pihkvas lavastatud protsessil mõisteti ta kümneks aastaks vangi väidetava osalemise eest sõjakuritegudes. Ka sellest vangistusest tuli ta tagasi – mitte murtud mehena, vaid sama elurõõmsa ja sitke eestlasena, kes ta oli olnud nooruses. Eesti taastatud iseseisvuse ajal aitas ta hoida elus rindemeeste mälestust, kuulus klubi Wiking-Narva asutajate hulka ja Eesti Leegioni Veteranide Virumaa Klubisse ning temalt ülestähendatud sõdurilaulud jõudsid hiljem rahva ette Untsakate esituses. Ta lahkus Toonela radadele 3. detsembril 2010.

Oleme varem avaldanud mälestused Porkuni lahingust, mille pani kirja samuti pataljon Narvasse kuulunud mees Karl Piht. Nüüd avaldame ka Verner Soeri loo – esmakordselt ajakirjas Võitluse Teedel 1999. aastal ilmunud meenutused, mis annavad ühe võitleja pilgu läbi edasi seda, mis toimus Eesti traagilise sõjasügise viimastel päevadel.

21.septembril, 55 aastat tagasi, liikusime Porkuni poole. Oli ilus päikesepaisteline ilm, kuid vaevalt keegi meist ilmailust mõnu tundis. Olime kuratlikult väsinud. Käsu Kuremäelt lahkumiseks saime 18. septembri õhtul ja nii olime nüüd kogu aeg marssinud. Olime magamata ja teinud vaid hetkelisi puhkepeatusi teede veerel. Teed olid ummistunud aeglaselt edasililkuvate väeüksuste tulvast. Sellesse massi olid end kiilunud ka eraisikutest põgenike voorid – naised-lapsed vankril ning vankri järel oheliku otsas üksikuid koduloomi vedades.

Tudulinnas saime viimast korda sõduritoitu ja välikatlast sooja sööki. Seal selgus,et punaväed olid meist ette jõudnud ja plaanilise tagasitõmbumise tee läbi lõiganud. Meie pataljoni (pataljon Narva) ülem kapten Hando Ruus otsustas jätkata liikumist mööda kõrvalisemaid teid ja leida koht läbimurdeks.

Sel päeval olime läbinud Viru-Jaagupi ja Lasila ning võtsime suuna Porkuni peale. Ega meie read enam puhtalt narva-poistest koosnenud. Meiega olid liitunud oma üksustest lahkuläinud politsei- ja idapataljonide võitlejaid.

Metsatuka veerel, veidi enne Porkunit tehti peatus. Kõik kasutasid seda viivitamatult. Viskuti pikali kuhu juhtus ilma vöörihma lahti haakimata ja vajuti kohe unne. Aga puhkus jäi väga lühikeseks, sest peagi avati Porkuni poolelt metsatukale kahurituli. Õnneks tulistati aga ilma täpsema tulejuhita ja keegi meist sellest hajutatud tulelöögist vigastada ei saanud.

Luure oli avastanud vastase üksuste liikumist ja meid kamandati metsa servalt algava kartulipõllu joonele positsioonile. Gruppi, kuhu kuulusin mina, kamandas 4. kompanii ülem ülemleitnant [Evald] Müür. Jõudsime vaevalt sobitada laskepesad, kui põllu vastasservale ilmus punaväelaste ahelik. Avasime tule. Ahelik viskus pikali ja pärast lühikest tulevahetust hakkas tagasi tõmbuma, jättes üksikud langenud põllule. Mina jõudsin oma MG-42st vaid ühe lindi välja tulistada.

Pärast vastase tagasitõmbumist kiirustasime edasiliikumisega. Metsatukast, kuhu tõmbus vastase ahelik, meid ei tülitatud. Võtsime nüüd suuna Tamsalu peale. Pärast järjekordse metsalõigu läbimist laius ees lage heinamaa madala põõsastikuga enne seda. Eest kostus tankimootori mürinat. Müür käsutas meid varjuma põõsastikku. Tank ilmus heinamaale ja kihutas meie suunas. Tankilt ei tulistatud, sest sealt meid ei nähtud.

Minust mööda, põõsaste varjus, kiirustas Saaremaa poiss Sergei Taev. Tal oli käes vaid tankirusikas, muud relva ei olnud. Ühe lagendikuäärse põõsa taha jäi ta varitsema. Kui tank jõudis parajale kaugusele, vajutas Taev nuppu. “Rusikas” tabas torni. Oli näha heledat sähvatust ja tank lahvatas põlema.

Tee oli vaba. Jätkasime astumist Tamsalu poole. Tamsalus ületasime raudtee ja edasiliikumisel jõudsime Ambla lähedal soosse. Meie formeering, range kord jagude ja rühmade raames, oli päriselt segi läinud. Suurem osa meestest valis hetkelisest ohutundest vabanenult puhkuse, mida mitme magamata öö tõttu vajati. Võis aga arvata, et sellise hulga sõdurite liikumine ei jäänud vastasele avastamatuks ja tuleb arvestada jätkuvate löökidega otseselt meie vastu. Seega moodustus väiksemaid gruppe, kes alustasid omaette edasiliikumist.

Ka mina ühinesin mõne sõbraga ja astusime edasi. Nagu hiljem selgus, tegime õigesti, sest järgmisel hommikul olnud meie põhijõud soos ümber piiratud. Ruuporite läbi kutsutud relvi maha panema ja end vangi andma. Nimeliselt kutsutud välja Hando Ruusi ja Evald Müüri, andes peibutavaid lubadusi. Ruus andnud meestele isevalimise õiguse, kas tulla kaasa või mitte, ning läinudki.

Muidugi ei maksnud lubadused, nagu kõik sealtpoolt räägitud sõnad, mitte kopikatki. Järgmise aasta 31. märtsil langetas Leningradi sõjatribunal Ruusile surmaotsuse.

Meie jätkasime liikumist. Mitme tunni järel jõudsime ühe metsavahi majja. Meile anti korralikult süüa ja võisime veidi puhata. Arutades tekkinud olukorda, leidsime, et relvajõul edasi tegutseda on mõttetu. Olin senini oma koduseks saanud relva, MG-42 kindlalt kaasas kandnud. Nüüd tuli temast lahkuda. Pakkisime oma relvad kokku ja peitsime kiviaia sisse. Sinna peitsin ka oma Raudristi ja teised lahingumärgid. Külaelanikud otsisid meile tsiviilriided ja siis püüdis igaüks omaette alustada kodutee otsimist. Minul see kahjuks ei õnnestunud.