1941. aasta oktoobriks oli Suvesõja rinne jõudnud Eesti läänesaarteni, kus Nõukogude okupatsioonivõim oli püsinud juba 1939. aasta sügisest alates rajatud sõjaväebaaside toel. Pärast Saaremaa vabastamist jäi Punaarmee veel Hiiumaale ja Osmussaarele ning Eesti täieliku vabastamiseni oli jäänud vaid lühike samm. 12. oktoobril alanud Hiiumaa operatsioon tõi saarele Saksa vägede kõrval ka Eesti omakaitselased, kelle read kasvasid pealetungi edenedes kohalike meeste liitumise tõttu.

Kui Saaremaa 5. ja 6. oktoobril 1941 viimastest Punaarmee üksustest puhastati, ei olnud Suvesõda Eestis veel täielikult lõppenud. Punavõimu käes oli endiselt Hiiumaa.

Sõjaväeliselt oli see oluline saar. Seal paiknesid rannakaitsepatareid, sõjaväebaasid ja suured varud sõjamaterjali. Saare geograafiline asend võimaldas Punaarmeel kontrollida Läänemere lääneosa ning kaitsta ligipääse Eesti rannikule. Samuti oli Hiiumaale jõudnud osa Sõrvest põgenenud punaväelasi. Nende hulgas oli ka Läänemere rannakaitse ülem kindralleitnant Aleksei Jelissejev.

Saare vabastamiseks tuli nüüd anda järgmine löök. Nagu Saaremaa vabastanud operatsioonis Beowulf, oli nüüdki peamiseks jõuks oli Saksa 61. jalaväediviis. Sakslaste kõrval võitlesid aga Eesti vabatahtlikud ja Omakaitse üksused.

Hiiumaal ei kujunenud metsavendlus nii laiaulatuslikuks kui mitmel pool Mandri-Eestis, kuid ka siin tegutses relvastatud vastupanu. Suuremad metsavendade tugipunktid asusid Emmastes Õngu lähedal, Käinas Kaigutsi heinamaadel ning Pühalepa valla väikesaartel Saarnakil, Heinlaiul ja Kõverlaiul. Juba 12. juulil olid Leisu küla juures Emmaste metsavennad pidanud lahingu Punaarmeega Leisu küla juures, kus langes kaks meest. Samuti sattusid Nurste metsavennad vastamisi ülekaaluka vastasega ning kaotasid ühe võitleja.

Hiiumaa operatsiooniks formeeriti Haapsalus omakaitselaste üksused, millesse kuulusid nii saartelt pärit mehed kui ka mujalt Eestist selleks otstarbeks kokku kogunenud vabatahtlikud. Saarele jõudes kasvasid üksused kiiresti – kohalikud mehed liitusid pealetungijatega ning nii kujunes järk-järgult välja ka Hiiumaa Omakaitse. Hiiumaale suundus ka osa Saaremaa vabastamises osalenud omakaitselasi.

Pühapäeval, 12. oktoobril 1941 algas Hiiumaa vabastamine. Meeste üleveol kasutati sõjalaevade ja väikelaevade kõrval isegi tavalisi kalapaate. Maabuti kahes kohas saare läänerannikul ja lõunatipu juures. Kahe maabumiskoha vahe oli ligikaudu 20 kilomeetrit.

Esialgu ei sattunud dessandid punaväega kokku. Lõunarannikul edasi liikunud üksus jõudis enne esimese vaenlase leidmist läbida ligi 10 kilomeetrit. Seejärel puhkesid esimesed kokkupõrked. Hiiumaa lahing oli alanud.

Mõne tunni pärast ühendati mõlemad maabunud grupid. Sellega lõigati Hiiumaa lõunatipp ülejäänud saarest ära ning vabastajate kontrolli alla sattusid Sõru sadam ja Hindu poolsaare lähedased kindlustused. Tohvri baas ja rannakaitsepatarei vallutati juba 12. oktoobri pärastlõunal.

Lõunatipust liiguti edasi peamiselt mööda saare idaserva. Peamine pealetungitelg kulges Emmastest Käina ja sealt Kärdla poole.

Järgmisel päeval, 13. oktoobril, kohtasid vabastajad Nurste küla juures tugevamat vastupanu. Lahing kestis üle kolme tunni, kuid Punaarmee ei suutnud pealetungi peatada. Emmaste vald puhastati Punaarmee üksustest samal päeval. Kokkupõrkeid tuli ette veel Tohvri baasi ja Valgu ümbruses. Kõikjal taganes Punaarmee põhja ja lääne suunas.

Emmastest edasi liikunud vabastajad jõudsid 13. oktoobril Orjakusse. Sadam vallutati ning selle järel võeti kontrolli alla kogu Kassari. See oli strateegiliselt oluline edu – mõlemad Hiiumaad Kassariga ühendanud tammid olid nüüd vabastajate käes.

Samas jätkus võitlus Käina vallas. 13.–15. oktoobrini toimusid siin mitmed kokkupõrked, kõige ägedamad Käina aleviku ümbruses. Alevik langes pärast lühikest võitlust 14. oktoobril. Tee Kärdla poole oli seega avatud.

Järgmisel kahel päeval nihkus rinne üha lähemale Hiiumaa pealinnale. 16. oktoobri pärastlõunal algas võitlus Kärdla ümbruses. Enamlaste vastupanu jäi lühikeseks – Kärdla vallutati samal õhtul ning Hiiumaa tähtsaim asula läks vabastajate kontrolli alla.

Nõukogude võim oli asunud taandudes hävitama Hiiumaa majanduselu ja kõige rängema hoobi sai Kärdla kalevivabrik. Taganevad kommunistid hävitasid Eesti ühe tähtsaima tööstuskeskuse rajatised ning veel mitu päeva pärast lahingute lõppu tõusid selle hoonerusudest kohati uued leegid. Ka Käinas pandi tahtlikult põlema mitmeid hooneid, nende seas mootorveski, Putkaste seemnekasvanduse rehi koos viljaga ja kirikla rehi.

Ent Punaarmee ei olnud veel täielikult purustatud, võitlused jätkusid Hiiumaa lääne- ja idaosas. Kõrgessaare vallas kestsid lahingud 17.–19. oktoobrini.

Ägedamad kokkupõrked toimusid Puski ümbruses. Kõpu poolsaarele taandunud Punaarmee üritas sulgeda ligipääsu poolsaarele ning hoidis selle kaela ligi 38 tundi tugeva suurtükitule all. Kuid ka see vastupanu murti. Kahe päevaga hävitati seal Punaarmee peamised jõud ning sunniti allesjäänud kaitsjad alistuma.

Kõige kauem kestis võitlus Hiiumaa idaservas. Pühalepa valla vabastamine venis 14. oktoobrist kuni 21. oktoobrini. Enne Kärdla vallutamist toimusid ägedamad lahingud Nõmbu küla juures. Pühalepa kiriku ümbruses ja Heltermaal aga ulatuslikku vastupanu ei tekkinud.

Selleks ajaks oli Punaarmee Hiiumaal sisuliselt kokku varisenud ning 21. oktoobriks oli saar täielikult vabastatud. Rõõmusõnum Hiiumaa vabastamisest levis üle Eesti.

Suvesõda oli sellega jõudnud oma lõppfaasi. Sama aasta suvel alanud relvastatud vastupanu oli kandunud metsadest ja Mandri-Eestist saartele ning lõpuks üle kogu Eesti territooriumi. Üksteise järel langesid Punaarmee tugipunktid ning okupatsioonivõim, mis oli 1940. aastal jõuga Eesti üle võtnud, taganes nüüd siit.

Hiiumaa järel jäi Punaarmee kontrolli alla veel üks Eesti saar – Osmussaar.