Leedu katoliku kirikut on tänavu raputanud kaks kriminaalasja, milles on kohtu ette jõudnud Vilniuse peapiiskopkonnaga seotud vaimulikud. Ühes süüdistatakse preester Tadas Švedavičiust alaealiste seksuaalses väärkohtlemises, teises preester Ryšardas Peciunast lapspornograafilise materjali omamises. Kuna sarnaseid juhtumeid on avalikkuse ette tulnud ka eelmistel aastatel, on palju kriitikat saanud kiriku juhtkonna tegevusetus, mis on selliseid tegusid võimaldanud või varjanud.
Švedavičiuse vastu esitatud süüdistused puudutavad prokuratuuri andmetel ajavahemikku 2002–2025. Menetluses on kokku 34 episoodi ja 11 alaealist kannatanut. Süüdistused hõlmavad muu hulgas seksuaalset väärkohtlemist, laste kaasamist alkoholi tarvitamisse ning pornograafiaga seotud tegusid.
Peciunasele on esitatud süüdistus lapspornograafilise materjali omamises. Vaimulik on süüd eitanud ning väitnud, et vaidlusalused fotod ja videod pärinesid talle tuttavalt perekonnalt ega olnud tema hinnangul pornograafilise sisuga.
Juba 2023. aastal tuli avalikkuse ette 19-aastase noormehe väide, et Vilniuse peapiiskopkonnas kõrgel ametikohal töötanud preester Palikša oli temaga seksuaalsuhtes juba ajal, mil ta oli alaealine. Samal ajal sai teatavaks, et Palikša oli varem kohtus süüdi mõistetud lapspornograafilise materjali omamise ja levitamisega seotud süüdistustes. See tõi kaasa tugeva kriitika selle suhtes, kuidas kirik oli tema tegevusele reageerinud.
2024. aastal pälvis tähelepanu ka Vilkaviškise piiskopkonna preester Vytautas Kajokas, keda süüdistati alaealise tüdruku seksuaalses ärakasutamises. Riiklik õiguskaitse kuriteokoosseisu ei tuvastanud, kuid kirik alustas omapoolset uurimist ning Kajokas lahkus ametikohalt.
Need juhtumid on kasvatanud survet kiriku juhtkonnale, et uurida sõltumatult, kui ulatuslik on olnud seksuaalne väärkäitumine Leedu katoliku kirikus. Rühm katoliiklastest ilmikuid on kutsunud piiskoppe üles moodustama sõltumatu komisjoni, mis uuriks minevikus toimunut terviklikult. Kiriku juhtkond pole sellise komisjoni loomist seni toetanud.
Vilniuse peapiiskop Gintaras Grušas on tunnistanud, et kirikul ei ole õnnestunud kõiki kuritegusid piisavalt kiiresti ennetada ega avastada. Ta on ohvrite ees vabandanud ja möönnud, et kiriku süsteemis on probleeme, mida tuleb parandada. Samas on Grušas öelnud, et ajaloolise ulatusega sõltumatu uurimise algatamiseks pole tema hinnangul veel õige aeg. Konsultatsioonid teiste piiskoppide konverentside ja Vatikaniga olevat kinnitanud, et ulatuslik uurimine ei peaks olema esimene samm. Peapiiskopi sõnul peaks kirik keskenduma esmalt ennetusele.
Just see seisukoht on saanud kriitika keskpunktiks. Kriitikute hinnangul ei piisa ennetusest, kui samaaegselt ei selgitata välja, miks varasemad juhtumid said üldse võimalikuks ja kas kirikusisesed otsused aitasid probleemidel püsida. Tähelepanu on juhitud ka sellele, et osa vaimulike suhtes rakendatud meetmeid ei ole olnud piisavalt läbipaistvad. Näiteks vabastati Švedavičius ühest kogudusest 2025. aasta lõpus, kuid tema lahkumise põhjuseid avalikkusele ei selgitatud. Hiljem tuli välja, et tema suhtes käis uurimine.
Ajakirjanikud ja kriitikud on küsinud, kuidas sai väidetav väärkohtlemine mõnel juhul kesta aastaid või aastakümneid nii, et probleemidest ei teatatud või ei reageeritud neile piisavalt kiiresti. Probleemsete vaimulike puhul on eelistatud nende vaikselt teise kohta suunamist või institutsiooni maine kaitsmist.
Kriitika ei tule üksnes ilmalikest ringkondadest. Kiriku suurema läbipaistvuse ja sõltumatu uurimise vajadust on rõhutanud ka usklikud katoliiklased, teoloogid ja vaimulikud ise. Preester Gabrielius Satkauskas on näiteks leidnud, et üksnes ennetusest rääkimine ei vasta küsimusele, miks varasemad juhtumid üldse võimalikuks said.
Institutsionaalseid probleeme seostatakse muu hulgas katoliku kiriku tugeva hierarhilisuse ja vaimulike kõrge autoriteediga. Puudutatud on ka laiemat kiriklikku kultuuri, sealhulgas seksuaalsuse käsitlemist, tsölibaati ja traditsioonilist alluvussuhet vaimulike ning piiskoppide vahel. Seni on jäänud vastuseta, kas tegemist on üksikute vaimulike kuritegudega, või võimaldas kiriklik süsteem seksuaalsel väärkohtlemisel jääda liiga kauaks varju.
