Malawis avastati hiljuti 9500 aasta vanune põletusmatus, mis lükkab ümber mitmed senised arusaamad selle matmisviisi hilisest arengust. See leid näitab, et kiviaegne põletusmatus ei olnud sugugi primitiivne matusekomme, vaid nõudis põhjalikke teadmisi, tööjõudu ja rituaalset korraldust. Ka Eestis oli põletusmatus muinasaja lõpul laialt levinud ning tänapäeval on selle tava taas omaks võtnud Eesti maausulised.
Põletusmatus võib tänapäeva inimesele tunduda moodsana – krematooriumid, urnid ja tuhastamine on paljudes Euroopa riikides laialt levinud ning Eestiski on sellest saanud tavapärane matuseviis. Tegelikult ulatub surnukehade tuhastamine aga sügavale inimkonna minevikku. Seda kinnitab värske arheoloogiline avastus Aafrikast.
Põhja-Malawis Hora mäe jalamil avastatud matmispaigas põletasid kütid-korilased umbes 9500 aastat tagasi täiskasvanud naise. Tegemist on vanima seni kindlalt tõendatud tahtliku põletusmatusega Aafrikas ning maailma vanima teadaoleva kohapeal säilinud täiskasvanu põletusmatuse tuleriidaga. Uuring avaldati teadusajakirjas Science Advances.
Avastus on eriti huvitav seetõttu, et tegemist ei olnud põllumajandusliku ühiskonnaga. Arheoloogias on põletusmatuseid sageli seostatud keerukamate ühiskondadega, kus oli rohkem tööjõudu, tehnilisi oskusi ja väljaarenenud rituaale. Hora leid näitab aga, et juba küttide-korilaste kogukonnad võisid korraldada väga nõudlikke ja sümboolse tähendusega matuseriitusi.
Tuleriida rajamiseks tuli koguda vähemalt 30 kilogrammi puitu ja rohtu. Tuld tuli hoida piisavalt kaua ning selle põlemise ajal lisati kütust ja liigutati põlevat materjali. Temperatuur tõusis tõenäoliselt üle 500 kraadi.
Seega ei olnud tegemist lihtsalt surnukeha lõkkesse asetamisega. Põletusmatus oli tehniliselt keerukas ettevõtmine, mis nõudis teadmisi tule käitumisest ning kogukonna ühist pingutust.
Veelgi kõnekam on see, et tegemist näib olevat olnud erilise rituaaliga. Tuhastatud naise säilmetest leiti 170 luukildu, kuid mitte kolju ega hambaid. Luudel olevad lõikejäljed viitavad sellele, et osa kehast võidi enne põletamist eemaldada. Teadlased oletavad, et pea võidi enne tuleriidale asetamist eemaldada. Samuti leiti tuleriidalt kiviriistu, mis võisid olla sinna teadlikult matusepanustena asetatud.
Kõige huvitavam on aga see, mis toimus hiljem. Umbes 500 aasta jooksul pärast matust süüdati samas paigas veel mitu suurt tuld. See viitab sellele, et kogukond mäletas tuleriida asukohta ning pidas seda jätkuvalt tähenduslikuks paigaks.
Põletusmatus oli Eestiski tuntud juba ammu enne ristiusu tulekut. Eesti arheoloogias on põletusmatuseid dokumenteeritud pronksiajast alates ning alates umbes 3. sajandist muutus põletusmatus siinsetes matusekommetes domineerivaks.
Eriti selgelt tuleb see esile tarandkalmete puhul. Neid kasutati Eesti aladel peamiselt umbes 500. aastast eKr kuni esimese aastatuhande keskpaigani ning nende juurde kuulusid põletusmatused. Viimsi tarandkalme uurimine on näidanud, et surnukeha põletamine võis olla pikk ja hoolikat ettevalmistust nõudev rituaal, mis võis kesta kuus või enam tundi.
Põletusmatus jäi laialt käibele ka viikingiajal. Saaremaal oli põletusmatus 7. sajandist kuni ristiusustamiseni eriti valdav matusevorm. Teadaolevalt ilmuvad Saaremaal esimesed põletamata matused alles 12. sajandi lõpul. Seetõttu võib öelda, et vahetult enne Eesti ristiusustamist oli põletusmatus eestlaste matusekombestiku üks keskseid ja tõenäoliselt peamine vorm, ehkki piirkondlikult esines ka põletamata matuseid.
See oli keeruline toiming. Surnukeha tuli asetada tuleriidale, tuli õigesti üles ehitada, põlemist jälgida ja pärast põlemist säilmed kokku koguda. Viimsi leidude põhjal võidi surnu luud seejärel hoolikalt kokku koguda ning kalmesse asetada.
