Saaremaal avastatud esimene looduses sündinud euroopa naaritsa poeg tähistab aastakümneid kestnud liigikaitsetöö olulist läbimurret. Zooloogide hinnangul on see kinnitus, et tehistingimustes sündinud ja loodusesse asustatud naaritsad on suutnud kohaneda, leida paarilise ning anda järglasi. See näitab, et ühe põlise eestimaise liigi taastamine on jõudnud uude etappi – ja et põlisliikide kaitse on lahutamatult seotud eesti rahvuse etnokultuurilise säilitamisega. Mõlemad vajavad kaitset võõrmõjude sissetungi eest.
Veel eelmise sajandi esimesel poolel oli euroopa naarits Eestis tavaline. Liigi kadumiseni viisid elupaikade hävimine, üleküttimine ning eelkõige konkurents Põhja-Ameerikast pärit ameerika naaritsaga ehk mingiga, kes pääses karusloomafarmidest loodusesse ja tõrjus põlise liigi välja. Viimati nähti euroopa naaritsat Eesti looduses 1996. aastal. Liigi päästmiseks rajati Tallinna loomaaeda tehisasurkond. Hiiumaal alustati taasasustamist 2000. aastal, Saaremaale viidi esimesed loomad 2019. aastal ning loodusesse lasti nad 2022. aastal. Enne vabastamist õpetatakse neile aedikutes ellujäämisoskusi, näiteks kalapüüki.
Projekti juht zooloog Martin Silts kirjeldas juhuslikult avastatud poega kui veel kohmakat, „lapsemoodi“ looma. Leid annab ettevaatlikku optimismi: „On tekkinud esialgne kindlus, et euroopa naarits võib Saaremaal ka sigida. Samas tuleb loomi sinna veel edasi viia.“ Kindlalt jäädvustati videole üks poeg, kuid pesakonnas võis neid olla rohkem. Hiiumaal on tänavu leitud juba kaks looduses sündinud pesakonda. Seal on aastate jooksul asustatud üle 500 naaritsa, kuid looduses elab hinnanguliselt umbes sada isendit.
Teadlased rõhutavad, et väikeste populatsioonide taastamine nõuab aega ja kannatlikkust. Euroopa naaritsate uurija Madis Põdra sõnul ei sünni looduskaitses kiireid võite: „Liigi taasasustamine on väga pikk ettevõtmine. Kui loomi on vähe, on iga isend väga suure väärtusega.“ Rahvusvahelise looduskaitseliidu (IUCN) hinnangul on liik kriitiliselt ohustatud; maailma asurkonna suuruseks peetakse kuni 5000 looma, kuid tegelik arv võib olla märksa väiksem. Seetõttu on Eesti saared – Hiiumaa ja kujunev Saaremaa asurkond – kogu Euroopa liigikaitse seisukohalt erakordselt tähtsad: sinna ei ole ameerika naarits jõudnud ning põlisel liigil on võimalik konkurentsita püsima jääda.
Just siin ilmneb paralleel eesti rahvuse ja põlislooduse vahel. Nagu rahvuskultuur vajab püsimiseks oma keelt, traditsioone ja identiteeti ning kaitset võõrmõjude eest, vajavad ka Eesti looduskooslused kaitset sinna mittekuuluvate liikide sissetungi eest. Võõrliik ameerika naarits on sama hävitav põlisele ökosüsteemile nagu kontrollimatu võõrmõju võib olla rahvuse etnokultuurilisele järjepidevusele. Mõlemad – nii põlisliik kui põlisrahvas – vajavad teadlikku kaitset, et säiliksid meie oma elurikkus ja identiteet.
Siltsi sõnul ei kujuta euroopa naarits looduse tasakaalule ohtu, sest ta kuulus Eesti jõgede ja ojade ökosüsteemidesse juba ammu enne ulatuslikku inimtegevust. „Inimene on looduse tasakaalu palju rohkem sassi löönud kui euroopa naarits,“ märkis ta. Pikemas plaanis soovitakse luua omavahel seotud looduslike asurkondade võrgustik, mis oleks seotud Tallinna loomaaia tehisasurkonnaga. Selline metapopulatsioon vähendab väljasuremisriski.
Põdra sõnul ei seisne naaritsa väärtus üksnes ökoloogias: „Liigil on omaette väärtus. Naaritsad elavad, tunnevad nälga ja külma, hoolitsevad poegade eest ja tahavad elada samamoodi nagu meie. Meil ei ole õigust seda võimalust neilt ära võtta.“ Samamoodi ei ole õigust lasta võõrmõjudel hävitada ei põlisloodust ega eesti rahvuse etnokultuurilist järjepidevust. Mõlema kaitsmine on üks ja sama ülesanne.
