Värske uuring heidab uut valgust Lääne- ja Kesk-Euroopa rahvastiku- ja sotsiaalsetele muutustele hilisantiigi ja varakeskaja üleminekuperioodil. Ajakirjas Nature avaldatud teadustöö tugineb muistsete genoomide analüüsile ja näitab, et seni peamiselt suuremahulistele rännetele omistatud poliitilised ja sotsiaalsed muutused on suures osas tingitud hoopis väiksemate inimgruppide liikumisest. Samuti selgub, et Vana-Rooma aegsed perekonnatraditsioonid ja sotsiaalsed struktuurid säilisid Kesk-Euroopas oodatust palju kauem, kujundades märkimisväärselt tänapäevaste eurooplaste peremudeleid.
Rahvusvaheline teadlaste rühm sekveneeris 258 muistset genoomi, keskendudes peamiselt Lõuna-Saksamaal asuva endise Rooma impeeriumi põhjapiiri ala leiukohtadele, ning analüüsis neid koos varasemalt sekveneeritud 2500 muistse ja 379 tänapäevase genoomiga.
Tulemused näitavad, et umbes viienda sajandi lõpul, mil Rooma riigistruktuurid piirkonnas kokku varisesid, toimus märkimisväärne demograafiline muutus. Põhja-Euroopa päritolu “asutajapopulatsioon” hakkas segunema geneetiliselt mitmekesiste Rooma provintsielanikega. Huvitaval kombel paljastab uuring, et märkimisväärne osa Põhja-Euroopa päritolu inimesi oli Rooma piirialadel kanda kinnitanud juba neljanda sajandi lõpuks, enne laialdaste nn reahaudade (Row-Grave) kalmistute levikut.
Uudne meetod, mis võimaldas teadlastel analüüsida ka proovimata jäänud sugulaste päritolu, näitas ulatuslikku segaabielude sõlmimist Põhja-Euroopa ja Rooma päritolu inimeste vahel. See viitab kultuuriliste ja sotsiaalsete barjääride kiirele kadumisele uustulnukate ja kohalike vahel. Kuuenda sajandi vältel püsis geneetiline struktuur heterogeensena, kuid seitsmenda sajandi alguseks oli toimunud ulatuslik segunemine, mille tulemusena kujunes populatsioon, mis sarnaneb oluliselt tänapäeva Kesk-Euroopa elanikega.
Uurijad töötasid välja meetodi, mis integreeris arheoloogilised, radiosüsiniku, geneetilised ja osteoloogilised andmed, et määrata täpsemalt kindlaks indiviidide sünni- ja surmaaeg. Selle meetodiga saadud eluloolised andmed Altheimi kogukonna kohta andsid üllatavaid tulemusi tolleaegsete perede ja ühiskonnakorralduse kohta.
Selgus, et keskmine generatsiooni pikkus oli 28 aastat. Oodatav eluiga oli meestel 43,3 aastat ja naistel 39,8 aastat, kusjuures naiste varasem suremus viitab suurele riskile sünnitusel. Laste suremus oli kõrge: ligi kümnendik poistest ja ligi 8% tüdrukutest ei elanud kauem kui seitse aastat. Vaatamata sellele, et ligi veerand lastest kaotas vähemalt ühe vanema enne 10. eluaastat, kasvas enamik neist (üle 67%) üles koos vähemalt ühe elusoleva vanavanemaga.
Võib-olla kõige märkimisväärsem leid puudutab aga perestruktuuri. Põlvkondade rekonstrueerimine ja hauaruumide analüüs näitasid ühiskonda, mis oli koondunud tuumikperekondade ümber. Kalmistutel maeti lähisugulased sageli üksteise lähedale, luues füüsilisi perekonnaklastreid, mis on omased just tuumik- või tüviperekondadele.
Leiti tõendeid ka sotsiaalsetest praktikatest, mis viitavad hilis-Rooma traditsioonide otsesele jätkumisele. Eluaegne monogaamia oli valdav. Kehtis range verepilastuse vältimine. Selliseid liite, kus lesk abiellub oma surnud mehe vennaga, ei tuvastatud. Päritoluliini jätkamine oli paindlik. Kuigi sagedamini järgiti isaliini ja naised kolisid sagedamini mehe pere juurde (paindlik patrilokaalsus), leidus arvukalt juhtumeid, kus liini jätkati tütarde kaudu ja mehed asusid elama naise perekonna lähedusse, eriti meessoost pärija puudumisel.
See paindlik ja tuumikperele keskendunud mudel kinnitab, et Vana-Rooma sotsiaalsed tavad ei kadunud koos impeeriumi poliitilise kokkuvarisemisega. Vastupidi, need tavad säilisid ja kohandusid, kujundades lõpuks aluspõhja tänapäevasele Euroopa peremudelile. See avastus muudab meie arusaama Euroopa sotsiaalsete struktuuride kujunemisest, nihutades rõhu poliitilistelt ja sõjalistelt sündmustelt igapäevaelu ja perekondlike sidemete järjepidevusele.
