Bioloog, endine Eestimaa Looduse Fondi juht ja Gaia Akadeemia asutaja Toomas Trapido arutleb Postimehe lisalehes Trinokkel ilmunud arvamusloos sügavuti selle üle, mida tähendab olla põlisrahvas ning miks on meie seos maaga endiselt nii tähtis. Ta püstitab küsimuse, kes on tegelikult loodusrahvad, ja kas ka eestlased ehk maarahvas võiksid end 21. sajandil põlisrahvaks pidada. Lisaks selgitab Trapido, kust pärineb tema isiklik sügav huvi nende teemade vastu ning miks on põlisrahvaste maailmapilt oluline nii tänases Eestis kui ka kogu maailmas.
Põlisrahvaks olemise tuum peitub teadmises, et oma maal on elatud aegade algusest peale. “Jah, loomulikult on inimesed liikunud, keeled ja kultuurid muutunud, kuid kui rahva teadvuses elab lugu nende iidsest olemasolust, isegi sünnist, sellel maal, siis võib öelda, et tegu on põlisrahvaga,” selgitab Trapido. Sageli räägivad selliste rahvaste loomislood esimeste inimeste tekkest konkreetsel maal, millega nad kokku kuuluvad. Tänapäeva inimesel võib olla keeruline lõpuni mõista maailmapilti, kus ei tehta selget eraldust enda ja elukeskkonna vahel ning kus puuduvad tugevad piirid indiviidi, hõimu, mineviku, oleviku ja tuleviku vahel. Trapido sõnul elab selline inimene justkui ühes suures Loomise loos. Samas hoiatab ta liigse idealiseerimise eest, nentides, et kus on inimesed, seal on ka kõik inimlik, kuid määravaks saab see, milline on see peamine Lugu, mille järgi elatakse, ja kas see sisaldab endas maad.
Igas põliskeeles on maa tähistamine üks ürgsemaid nähtusi, kus maa ei ole pelgalt pinnas, vaid elav tervik ja kogu maailmakord. Maa annab inimesele kõik vajaliku, olles justkui maaema, mis on täis radu ja lugusid. Ühe ilmekaima näitena sellisest keerukast seosest toob Trapido Austraalia põliselanikud, kes on oma mandril elanud vähemalt 65 000 aastat. Nende vaimne kultuur tugineb maastikku läbivatele laulujoontele. Rännates mööda neid jooni ja lauldes õigeid laule, hoiavad nad maad elus ning tervet maailmakorda toimivana. Nende jaoks on maa ja seadus lahutamatult üks ja seesama, mis tõestab, et vaatamata välisele lihtsusele on nende kultuur tohutult mitmekihiline.
Seda ürgset sidet ei pea aga otsima vaid teiselt poolt maakera, sest ka Eesti inimeste seos oma maaga on ajalooliselt väga tugev. Trapido meenutab, et kui siin maal on elatud ligi 10 000 aastat, siis linnas ja maast eraldatuna on inimkond veetnud sellest ajast alla ühe protsendi ehk vähem kui 100 aastat. Seetõttu on isegi põlise linlase jaoks maa endiselt väga lähedal. “Äkki on sul oma sõber vaher sind igapäevaselt tänavanurgal tervitamas või sügisel punetavad pihlakad koduteel. Äkki Sa tunned valu, kui näed, mida on teinud maaga keegi, kes nagu ei teaks, et ka tema on maaga üks,” mõtiskleb autor. Ta meenutab, et alles paar-kolm põlve tagasi elasid meie esivanemad tihedas kooskõlas maaga, teadsid iga koha nime ja juhindusid lugudest ning lauludest, millel oli toona reaalne vägi.
Trapido enda sügav side loodusega ulatub tagasi varasesse lapsepõlve, kui ta veetis suved Saaremaal Valjala lähedal Jõelepa külas Nurme talus. Ta mäletab eredalt hetke, mil tundis väikelapsena talu niitude vahel kogu oma olemusega seletamatut ja tohutut rõõmu elust endast. Just need isiklikud äratundmised ja läbielamised on põhjuseks, miks ta peab loodusrahvaste eluviisi mõistmist nii oluliseks. Artiklit kokku võttes leiab Trapido, et just selline olemise viis on lahendus ka meie tulevikule: “Teiseks olen veendunud, et see eluviis või “elu viis” on miski, mis aitab meil edasi minna, ellu jääda, täiskasvanuks saada ja oma evolutsioonilist võimalust teoks teha”.
