Tänapäeva meditsiin on saavutanud bioloogilise keha ravimisel imelisi tulemusi, üha enam pööratakse tähelepanu ka psühholoogilisele ja sotsiaalsele heaolule. Kuid religiooniuurija, psühholoog ning hingehoidja Indrek Linnuste toob oma värskes doktoritöös välja ühe sageli tähelepanuta jääva, ent kriitilise tahu patsiendi tervenemisel – inimese spirituaalse dimensiooni. Kuidas muudaks spirituaalsuse teadlik kaasamine meie raviasutusi ning miks on see Maailma Terviseorganisatsiooni (WHO) silmis juba ammu oluline?
Inimene on palju rohkem kui haiguslugu või bioloogiline mehhanism. Linnuste nendib oma uurimistöös tabavalt: “Inimene ei jäta arsti või psühholoogi külastades oma isiklikke uskumusi koduseinte vahele. Sageli on see justkui metafoorina elevant elutoas, millest ei räägita.”
Spirituaalsus ei võrdu tingimata range ja dogmaatilise religiooniga. See on oluliselt laiem mõiste, sisaldades püüdlust siduda end millegi suuremaga – olgu selleks loodus, seletamatud ilmingud või isiklik pühadusetunne. Linnuste rõhutab, et spirituaalsus on sügavalt isiklik kogemus ja ressurss, mida ei saa patsiendile peale suruda, küll aga saab seda teadvustada ja äratada. “Inimene on lisaks bioloogilisele kehale ning psühholoogilistele ja sotsiaalsetele aspektidele spirituaalne olend oma isiklike uskumustega. Spirituaalsus hõlmab elu tähenduse otsinguid, toob kaasa ühenduse enda valitud ja/või religioossete uskumuste, väärtushinnangute ja tavadega, mis annavad elule mõtte nii indiviidina kui ka kultuuriruumi- ja kogukonnapõhiselt,” selgitab doktor.
“Patsiendi rolli sattudes tabab inimest sageli spirituaalne kriis, mistõttu vajab ta abi oma olukorra ümber mõtestamisel, et leida oma elule uusi tähendusi ja eesmärke, mis aitaksid tal tervistuda,” leiab Linnuste. Seistakse silmitsi kannatuste ja surelikkusega, mis nõuab kogu senise elu ümbermõtestamist. Uuringud, sealhulgas WHO ja Maailma Psühhiaatrite Assotsiatsiooni (WPA) seisukohad, kinnitavad, et spirituaalne toetus parandab patsientide vaimset tervist, elukvaliteeti ja aitab haigustega paremini toime tulla. Mõnel juhul võib patsiendi ravist keeldumise või keerulise käitumise taga olla just spirituaalne kriis, mis ilma vastava sekkumiseta jääbki lahendamata.
“Spirituaalse dimensiooni integreerimine tervishoiuteenustesse tähendab patsiendi tervikliku heaolu arvestamist. Inimene ei ole vaid haiguspilt, vaid ka oma kultuurilise tausta, uskumuste ja väärtuste kandja,” kinnitab teadlane. Ent vaatamata teaduslikule tõenduspõhisusele on spirituaalsuse roll meie tervishoius ja rehabilitatsioonis tugevalt alahinnatud.
Oma analüüsis tuvastas Linnuste Eesti meditsiinisüsteemis kaks peamist kitsaskohta ehk spirituaalset lõhet. Ta selgitab uuringu tulemusi: “Esimene lõhe tekib sellest, et kuigi patsientidel on ootus ja vajadus saada spirituaalset tuge, siis erinevatel põhjustel ei ole tervishoiutöötajad valmis neid vajadusi rahuldama. Teine lõhe tuleneb asjaolust, et valdkonnad, kus on olemas n-ö spirituaalne kompetents, ei ole otseselt seotud tervishoiuteenustega.” Inimlikult on arusaadav, et ilma vastava ettevalmistuseta on meditsiinitöötajatel raske astuda sügavasse eksistentsiaalsesse vestlusesse, samal ajal kui olemasolevaid hingehoidjaid ja kaplaneid ei kaasata piisavalt ravimeeskondadesse ning vastav teenus puudub Tervisekassa hinnakirjast.
Kuidas aga süsteemi parandada ja ravida inimest terviklikult? Doktoritöö analüüs näitab, et kuigi negatiivsed meediakajastused ja alternatiivsete vaimsete praktikate stigmatiseerimine pärsivad kohati tõsist arutelu, on positiivseid hoobasid oluliselt rohkem. Nii patsientide kui ka tervishoiutöötajate huvi vaimsete teemade vastu on tegelikkuses suur. Muutuste elluviimiseks soovitab Linnuste oma töös astuda konkreetseid samme.
“Analüüsi tulemused näitasid, et spirituaalse dimensiooni integreerimist soodustavaid aspekte on rohkem kui seda takistavaid asjaolusid, ning see osutab valmisolekule ja võimalusele teha selles valdkonnas suurem kvalitatiivne edasiminek. Sellepärast soovitan lisada S/R-teemad tervishoiutöötajaid koolitavate õppeasutuste õppekavadesse, pakkuda täienduskoolitusi praktikutele ning kaasata spirituaalne hindamine kliinilise töö igapäevasesse praktikasse, sest see võimaldab patsiendi kohta koguda olulist informatsiooni, diagnoosida spirituaalset kriisi ning vajadusel pakkuda patsiendile spirituaalset tuge,” seisab doktoritöös.
Inimese tervikliku heaolu tagamine on tulevikumeditsiini vältimatu osa ning on viimane aeg pöörata tähelepanu haiglapalatis viibivale “elevandile”, mõistes, et patsiendi isiklikus ja spirituaalses maailmapildis peitub tema paranemise üks olulisemaid võtmeid.
