Möödunud nädalal püsis Ukraina rindel lahingutegevuse kõrge intensiivsus, kuid strateegilises plaanis oli endiselt väga vähe muutusi. Vene väed jätkavad mitmel suunal rünnakuid, kuid nende edenemine on valdavalt marginaalne ning saavutused ei vasta kulutatud inim- ja tehnikavarule. Moskva püüab hoida survet korraga kogu rinde ulatuses, et siduda Ukraina reserve, kuid ei suuda enam ühelgi põhisuunal saavutada läbimurret, mis muudaks sõja üldist kulgu. See tähendab, et kuigi maastikul liigub rindejoon väga aeglaselt, töötab laiem kurnamissõda üha enam Ukraina kasuks.
Põhjarindel, nii Sumõ kui ka Valgevene piiri lähistel, püsis olukord sisuliselt muutumatuna. Kuigi aeg-ajalt kerkivad spekulatsioonid võimaliku Valgevene aktiivsema sekkumise kohta, ei ole selleks seni näha praktilisi ettevalmistusi. Sumõ oblastis jätkusid väiksemad kokkupõrked hallis tsoonis, kus Ukraina üksused tugevdasid mõnes kohas oma positsioone ning hoidsid endiselt piiratud kohalolekut ka Kurski oblast territooriumil. Vene poole katsed läbi maa-aluse infrastruktuuri infiltreeruda – meetod, mida nad kasutasid varasematel aastatel edukamalt – ei andnud tulemusi. Ukraina droonijälgimine ja luure on selles piirkonnas muutnud ka varjatud liikumise äärmiselt ohtlikuks.
Harkivi suunal saavutasid Ukraina väed nädala jooksul ühe vähestest märgatavamatest taktikalistest edenemistest. Ukraina 2. korpuse alluvuses tegutsev ründepolk surus Vene vägesid tagasi Starõtsja lähedal ning vabastas metsaala, mis võib tulevikus pakkuda soodsat lähtepositsiooni piiratud vasturünnakuteks. Muus osas jäi Harkivi rindelõik stabiilseks. Vene katsed Vovtšanski varemetest lõuna poole edeneda ei toonud edu. Ukraina kaitse tugineb siin hästi organiseeritud korpusepõhisele juhtimisele ning vastane ei ole suutnud leida nõrka lõiku, mille kaudu edasi tungida.
Kupjansk piirkonnas vaibus eelnevate nädalate aktiivsus taas. Vene väed jätkasid survet Oskili jõe idakaldal, kuid ilma märkimisväärse edenemiseta. Kupjanski püsimine Ukraina kontrolli all on ise juba tähelepanuväärne, arvestades piirkonna pikaajalist survet ja geograafilist haavatavust. Ometi kinnitab olukorra püsimine taas, et nn droonide tapatsoon on muutnud isegi avatud maastikul kiire territooriumi hõivamise väga keeruliseks. Iga väiksemgi edenemine nõuab ründajalt disproportsionaalselt suuri kaotusi.
Lõmani rindelõigus jäi samuti seis nädala jooksul peaaegu muutumatuks. Ukraina 3. korpus hoiab jätkuvalt kindlalt kaitset ning Vene 20. ja 25. ühendvägede armee ei ole suutnud suruda ukrainlasi tagasi ei Nitriuse ega Siverski Donetsi joonest. Ainsaks märkimisväärseks arenguks oli Ukraina positsioonide tugevdamine Dibrova lähedal. See sektor on siiski strateegiliselt oluline: kui Venemaa soovib suvel tõsiselt survestada Slovjanski ja Kramatorski suunda, peab ta esmalt murdma läbi just siin. Seni pole selleks piisavat edu saavutatud.
Slovjanski ja Kramatorski suund võib kujuneda suviste lahingute keskseks raskuspunktiks. Vene poole tegevus viitab ettevalmistustele ulatuslikumateks rünnakuteks, kuid praegu pole neil õnnestunud jõuda nende kahe linna lähistele. Tõenäoliselt püüab Moskva taas luua propagandavõitu, saates väikeseid infiltratsioonigruppe eeslinnadesse ning esitades seda „linna vallutamisena“, kuid reaalseks linnade hõivamiseks oleks vaja aastatepikkust kulutussõda ning tohutuid lisakaotusi. Ukraina sisemised ühendusteed ja reservide paindlik ümberpaigutamine annavad siin kaitsjale tugeva eelise.
Kostjantõnivka rindel jätkusid Vene vägede otsesed frontaalrünnakud. Võrreldes eelmiste kuudega on märgatav, et Moskva on praktiliselt loobunud katsetest linna põhjast või lõunast ümber haarata ning surub üha enam otse linnale peale. Vene üksused saavutasid väikest edu idaosas ning mõned väiksemad infiltratsioonigrupid jõudsid taas kesklinna, kuid need likvideeriti kiiresti. Oluline on, et Ukraina 19. korpuse logistilised ühendused püsivad, hoolimata Vene droonirünnakutest varustusteedele. See tähendab, et linna kaitse ei ole kokku varisemas ning suvine tänavalahingute periood võib kujuneda Vene poolele erakordselt kulukaks.
Dobropillja suunal jätkus sama muster mis eelmistel nädalatel: Vene väed ründavad intensiivselt, kuid liiguvad edasi vaid üksikute külade kaupa, olles endiselt kõigest mõne kilomeetri kaugusel endisest Pokrovski lahinguvööndist. See on tähelepanuväärne, sest tegemist on endiselt ühe Moskva peamise rünnakusuunaga. Vaatamata sellele pole nad suutnud kasutada Pokrovski hõivamist edasiseks läbimurdeks. Ukraina kaitsejooned Dobropillja eelväljal püsivad ning praeguse edenemistempo juures ei jõua Vene väed suve keskpaigakski operatiivtasandil otsustava kauguseni.
Lõunarindel, eriti Zaporižžja suunal, oli liikumine minimaalne. Ukraina väed parandasid oma positsioone Stepnohirski lähistel ning suurendasid survet Kamianske ümbruses, samas kui Vene väed tegid väikese edenemise Vovtša suunas. Need muutused on siiski taktikalised. Tähelepanuväärsem on, et Ukraina drooniüksused on hakanud järjest sagedamini ründama kaugemaid sihtmärke Azovi ranniku tagaalas, sealhulgas Mariupol ümbruses. See viitab, et Ukraina operatiivtasandi löögivõime ulatub nüüd juba sügavale okupeeritud lõunarinde logistikasse.
Hersoni piirkonnas jätkus Vene terroritaktika tsiviilelanike vastu. Droonidega heidetavad miinid ja juhuslikud rünnakud linnale muutuvad üha tavalisemaks. Samal ajal on kogu okupeeritud Hersoni oblast üha enam Ukraina keskmise ulatusega droonirünnakute tsoonis. See seab surve alla Vene tagala ning võib hiljem muuta osa Dnepri vasakkalda positsioone sisuliselt kaitsmatuks, kui Ukraina suudab suve lõpuks veelgi tihendada löögisagedust.
Nädala üks olulisemaid arenguid toimus siiski strateegiliste kauguslöökide valdkonnas. Kuigi viimastel päevadel valitses osaline vaikus, jätkas Ukraina enne seda edukalt süvalööke Venemaa tagalasse. Eriti märkimisväärsed olid rünnakud Doni-äärse Rostovi piirkonnas, kus tabati kaitsetööstuse objekte, droonilao ning õhuliikluse juhtimiskeskust. Rostov on üks Venemaa lõunarinde tähtsamaid logistikasõlmi; selle sattumine Ukraina keskmise ulatusega droonide löögiraadiusesse on oluline strateegiline muutus. See tähendab, et Ukraina suudab nüüd ohustada sõlmpunkte, mille kaudu varustatakse suurt osa okupeeritud lõunast ja Donbassist.
Õhu- ja meresõja rindel suuri pöördeid ei olnud. Jätkuvad märgid viitavad siiski sellele, et Saab JAS 39 Gripen hävitajate võimalik kasutuselevõtt Ukraina poolt võib läheneda, ehkki ametlikku kinnitust pole. Mustal merel jätkub olukord, kus Ukraina meredroonid hoiavad Vene laevastiku suuremad üksused sisuliselt sadamates kinni ning võimaldavad õhudroonidel tegutseda üha vabamalt ka Sevastopoli lähistel.
