25. aprilli varahommikul lahkus 94-aastasena oma kodus Los Angeleses üks aegade kirkamaid eesti humanitaarteadlasi, Jaan Puhvel. Ta oli keeleteadlane ja mütoloog, kuid veel enam filoloog selle sõna klassikalises, peaaegu unustatud tähenduses.
Puhvelit huvitas keel mitte ainult kui süsteem, vaid kui värav muistsete maailmade ja inimteadvuse süvakihtide juurde. Ta uuris indoeuroopa rahvaste algupära, hetiitide keelt ja mütoloogiat ning ka neid muistseid kultuurikihistusi, mis on seotud nöörkeraamika kultuuriga – ühega neist ajaloolistest vooludest, mille kaudu ka eestlaste esivanemad puutusid kokku laiemate Euroopa arengutega.
Tema monumentaalne töö, „Hittite Etymological Dictionary“, oli tema enda sõnul „90% filoloogiat ja 10% etümoloogiat“. See tähendab katset taastada terviklik maailm, kus sõna, mõte ja müüt moodustavad lahutamatu terviku.
Samas suunas liikus ka tema teine suur teos „Võrdlev mütoloogia“, kus ta muuhulgas osutas vajadusele näha maailma väljaspool kitsast materialismi. Puhveli jaoks olid müüdid jäljed ajatusest tarkusest, mis on sügaval inimhinges tänaseni elus.
Puhveli noorpõlve katkestas 20. sajandi kõige rängem murrang – bolševistlik okupatsioon. Noor teadlane oli sunnitud lahkuma Eestist ning tema akadeemiline karjäär kujunes välja Rootsis, Kanadas ja Ameerika Ühendriikides. Los Angeleses rajas ta võrdleva mütoloogia ja rahvaluule uurimise keskuse ning kasvatas terve põlvkonna teadlasi.
Ometi jäi tema side Eestiga katkematuks. Ta kogus oma Ameerika koju tuhandeid eestikeelseid raamatuid, jälgis kodumaist vaimuelu ning pöördus tagasi loenguid andma niipea, kui see oli võimalik. Tema elutöö tõi Eestile au maailma ülikoolides – kuid paratamatult jäi ta kodumaal laiemale avalikkusele vähem tuntuks, kui ta oleks võinud olla, kui ajalugu oleks kulgenud teisiti.
Puhveli elutööd kandis sügav veendumus, et inimene ei alga ega lõpe oma ajas. Tema uurimused viitavad maailmale, kus muistne, ajatu tarkus – eelmodernne ja sageli anti-modernne – elab edasi ka tänapäeva inimeses, sageli teadvustamatult. Me ei ole üksnes oma aja lapsed, vaid osa loost, mis algas ammu enne meid ja jätkub ka pärast meid.
Just see vaade seob Puhveli mõttemaailma laiemate traditsionalistlike otsingutega, mis püüavad taastada sidet Euroopa vaimse pärandi sügavamate kihtidega. Kuigi ta ise hoidus ideoloogilistest siltidest, on tema töödes tajutav austus selle vastu, mida võiks nimetada ürgseks korraks – maailmaks, kus keel, müüt ja kosmos olid veel lahutamatult seotud.
Puhvel oli tuntud oma ranguse ja nõudlikkuse poolest. Ta ei sallinud pealiskaudsust ega moeteooriaid, mis ei toetu sügavale allikate tundmisele. Tema jaoks oli teadus distsipliin – „tee tööd ja mõista ainest, siis tuleb ka teooria“, nagu ta parafraseeris Tammsaaret.
Selliseid suurmehi sünnib harva. Liigagi tihti mõistab rahvas nende suurust alles siis, kui nad on lahkunud.
