AS Tavidi majandusanalüütik Mait Kraun toob Tavidi kodulehel avaldatud põhjalikus analüüsis esile, et Ameerika Ühendriikide Iraani-vastane sõjaline eskalatsioon ei pruugi olla lihtsalt geopoliitiline vastasseis, vaid sisaldab ka mitmeid strateegilisi majanduslikke eesmärke, mille mõju ulatub kaugele Euroopasse ja Aasiasse.

Krauni hinnangul on pärast rahukõneluste läbikukkumist tehtud otsus võtta kontroll Hormuzi väin üle juba toonud kaasa järsu energiahindade tõusu, mis mõjutab ebavõrdselt maailma eri piirkondi. „Võimalik, et ameeriklastel on selles sõjas kaks varjatud eesmärki,“ märgib analüütik.

Analüüsis ei jäeta tähelepanuta ka Iisraeli rolli. „Kogu valemis ei saa alahinnata ka Iisraeli mõju USA välispoliitikale,“ leiab Kraun. „Iraani sõda teenib suuresti just Iisraeli välispoliitilisi huve.“

Konkurentide nõrgestamine läbi energiahindade

Krauni esimese teesi kohaselt on USA sihiks nõrgestada oma peamisi majanduslikke konkurente – eeskätt Euroopat, Aasiat, Jaapanit ja Lõuna-Koread. Need piirkonnad sõltuvad suuresti imporditavast energiast ning on seetõttu haavatavad nafta ja gaasi hinnatõusule.

„Energiahindade kasv survestab sealseid majandusi ning aitab seeläbi kaubanduse puudujääki vähendada,“ selgitab Kraun. Tema sõnul annab see USA tööstusele suhtelise eelise, kuna ameeriklased suudavad oma energiavajaduse suuresti ise katta.

Analüüs toob välja, et pärast kriisi süvenemist on näiteks Aasias diislikütuse hinnad tõusnud juba ligikaudu 20 protsenti kõrgemale kui Euroopas. Veelgi drastilisem on erinevus maagaasi hindades – kui Aasias ulatus hind 19 dollarini miljoni Briti soojusühiku kohta, siis USAs püsib see umbes 2,7 dollari juures.

Selline hinnalõhe tähendab Krauni hinnangul otsest konkurentsieelist USA tootjatele: „Kõrgemad energiahinnad tähendavad Aasia, Euroopa, Lõuna-Korea ja Jaapani tootjate jaoks tunduvalt suuremaid sisendkulusid.“

Lisaks teenivad USA ettevõtted märkimisväärset kasu transpordisektoris ja energiakaubanduses. Tankerite päevatasud on mitmekordistunud ning USA naftaeksport on jõudmas rekordtasemeni.

Võlakoormuse vähendamine inflatsiooni abil

Teise olulise varjatud eesmärgina näeb Kraun USA püüdu vähendada oma hiiglasliku riigivõla tegelikku väärtust inflatsiooni abil. „Inflatsioon ehk raha väärtuse langus aitaks ameeriklastel vähendada oma riigivõla reaalväärtust,“ kirjutab ta.

See tähendab finantsilise repressiooni strateegiat, kus inflatsiooni hoitakse teadlikult kõrgemana kui intressimäärad, vähendades seeläbi võlakoormust majanduse suhtes. Samas on see delikaatne tasakaalumäng: „On vaja kõrgemat inflatsiooni ja madalaid intresse jooksutada kordamööda,“ märgib Kraun, hoiatades, et liiga kiire intressitõus võib süsteemi destabiliseerida.

Juba praegu on turud reageerinud – USA 10-aastaste võlakirjade intressimäär on tõusnud 3,9 protsendilt üle 4,4 protsendi.

Kraun rõhutab, et selline poliitika võib lühiajaliselt tugevdada USA positsiooni, kuid pikaajaliselt õõnestab see rahvusvahelist usaldust. „Need poliitikad võivad küll USA positsiooni maailmas lühiajaliselt parandada, aga pikaajaliselt on need nõrgestavad, kuna lõhuvad usaldust,“ hoiatab ta.

Üheks ohumärgiks on riikide kasvav soov vähendada sõltuvust USA võlakirjadest ja dollarist. Keskpangad on viimastel aastatel rekordiliselt suurendanud kulla osakaalu oma reservides, mis viitab usalduse vähenemisele dollaripõhise finantssüsteemi vastu. Samuti võib Iraani konflikt nõrgestada naftadollari süsteemi, mille kaudu globaalne naftakaubandus toetab USA dollari domineerimist.

Seega sobitub sõda laiemasse strateegiasse, millega USA püüab säilitada oma globaalset juhtpositsiooni. Kas Washington suudab seda keerulist mängu kontrollida ilma usalduskriisi vallandamata, on küsimus, millele annavad vastuse lähiaastad.