Tallinna Ülikooli professor Anna Verschik leiab, et Eesti haridussüsteem ja ühiskond laiemalt peaksid pöörama senisest palju rohkem tähelepanu mitmekülgsele võõrkeelte oskusele. Tema sõnul ei piisa enam traditsioonilisest keelekomplektist, kus domineerivad inglise ja vene keel.
Verschik rõhutab ERR-i arvamusportaalis avaldatud artiklis, et küsimus ei ole üksnes hariduses, vaid riigi laiemas vastupanuvõimes. „Praegu on aeg, kui muretsetakse julgeoleku pärast… kuid sellega asi ei piirdu,“ kirjutab ta. Ta toob esile mõiste „keeleline julgeolek“, mis eeldab võimet mõista ja kasutada keeli vastavalt olukorrale ning vajadusele – nii üksikisiku kui ka ühiskonna tasandil.
Professor hoiatab, et ühekülgne keeleoskus muudab riigi haavatavaks. „Ühiskond, kus kõigil on enam-vähem sama võõrkeelte komplekt, on haavatav,“ nendib ta, viidates olukordadele, kus rahvusvahelistel üritustel loetakse nimesid ette inglise keele reeglite järgi, teadmata nende tegelikku päritolu või hääldust.
Verschiku hinnangul on ekslik uskuda, et inglise keele oskusest piisab igas olukorras. „Arvamus, justkui inglise keele oskusega saab igal pool hakkama, on olemuslikult ekslik,“ rõhutab ta. Keeleoskus tähendab tema sõnul enamat kui suhtlusvahend – see on ligipääs algallikatele, võimalus kujundada iseseisvat arusaama maailmast ilma vahendajateta.
Eriti toob ta esile vajaduse osata vähem levinud keeli vähemalt lugemise tasemel. „Lisaks inglise keele oskajatele peaks olema rohkem inimesi, kes oskavad vähemalt lugemise tasemel meil vähem levinud keeli,“ kirjutab ta. Selline oskus ei pea olema universaalne, kuid ei tohiks jääda vaid kitsale ekspertide ringile.
Verschik seob keeleoskuse ka geopoliitiliste kogemustega, tuues näiteks Ukraina, kus keelekasutusest on saanud osa rahvuslikust vastupanust. Sõjaolukorras on keel üha enam identiteedi ja kuuluvuse märk.
Samas rõhutab ta, et ka Eestis tuleb väärtustada eesti keele rolli avalikus ruumis. Tema sõnul minnakse liiga sageli automaatselt üle inglise või vene keelele, isegi siis, kui selleks puudub tegelik vajadus. See omakorda nõrgestab motivatsiooni õppida eesti keelt.
Olulise teemana tõstab Verschik esile ka keeleõppe korralduse. Tema hinnangul ei saa lähtuda üksnes turuloogikast, kus eelistatakse suure kasutajaskonnaga keeli. „Milleks meile kujutav kunst, laulupidu ja luule, kui ilma nendeta saaks hakkama, küsib turuloogika,“ selgitab ta retooriliselt. Verschik rõhutab, et väiksemate keelte õpetamine on kultuurilise ja strateegilise tähtsusega.
Professor peab oluliseks ka passiivset keeleoskust – võimet tekste mõista ilma aktiivse rääkimiseta. Selline oskus võimaldab näiteks ühe keele baasil mõista sugulaskeeli ning laiendab oluliselt inimese keelelist haaret.
Eraldi toob ta esile vajaduse õppida naaberkeeli, nagu läti ja leedu keel, mis tugevdaksid regionaalseid sidemeid ja vastastikust mõistmist.
Kokkuvõttes näeb Verschik mitmekesises keeleoskuses Eesti tuleviku tugevust. „See oleks samm ühiskonna nõtkuse ja sisemise kindluse suunas,“ märgib ta.
