India teatas esmaspäeval, et suurriik on maoistlikust vastuhakust vaba, täites sellega kaua aega tagasi seatud eesmärgi aastakümneid kestnud kommunistlik mäss ja punaterror maha suruda. Enamik relvastatud mässulisi tegutses peamiselt riigi keskosas asuva Chhattisgarhi osariigi Bastari piirkonnas, mis on maavaraderikas tihedate metsade ja küngastega ala.

Siseminister Amit Shah ütles parlamendile, et India on naksaliitidena tuntud mässulistest vaba. “Võin avalikult öelda, et oleme naksaliitidest vabad – seda võib kõhklemata öelda,” ütles Shah parlamendile ja lisas, et kui kogu operatsioon on lõpule viidud, teavitab ta sellest ka riiki.

India on viimase kahe aasta jooksul tõhustanud oma kampaaniat naksaliitide vastupanu viimaste riismete vastu, mis on saanud nime Himaalaja eelmäestikus asuva küla järgi, kust maoistlikust ideoloogiast inspireeritud vastupanuliikumine ligi kuus aastakümmet tagasi alguse sai. Mässulised kontrollisid oma kõrghetkel 2000. aastate keskel hinnanguliselt 15 000 kuni 20 000 võitlejaga ligi kolmandikku riigist, kuid on viimastel aastatel märkimisväärselt nõrgenenud.

India parlamendile esitatud statistika kohaselt tapsid julgeolekujõud 2025. aastal 364 mässulist, vahistasid 1022 ning veel 2337 andis alla, sealhulgas mitmed kõrged juhid. Tsiviilisikute ja julgeolekujõudude hukkunute arv on alates 2010. aastast langenud 90 protsenti ning iga-aastaste maoistide rünnakute arv on vähenenud enam kui 1900-lt möödunud aastal ligikaudu 200-ni.

“Nende päevad, kes panevad toime maoistlikku ja naksalistlikku vägivalda, on nüüd möödas,” lisas Shah.

Maoistide allakäik: aastakümneid kestnud võitlus kannab vilja

Mässulised naksaliidid alustasid oma tegevust 1967. aastal Lääne-Bengalis Naxalbari külas, ammutades inspiratsiooni Hiina Kommunistliku Partei maoistlikust ideoloogiast. Relvastatud ülestõusulaine levis kiiresti läbi nn „Punase koridori“, hõlmates Chhattisgarhi, Jharkhandi, Bihari, Odisha, Maharashtra ja Telangana osariikide hõimualasid. Maoistid väitsid end esindavat vaesuses elavaid hõimurahvaid ja talupoegi, kuid tegelikkuses on just need samad kogukonnad olnud nende rünnakute peamisteks ohvriteks. Aastatel 2004–2025 hukkus vasakäärmuslaste vägivalla tõttu hinnanguliselt 8895 inimest – enamik neist tsiviilisikud, keda kahtlustati “riigimeelsuses”.

India valitsus on juba aastakümneid rakendanud kaheharulist strateegiat: üheaegselt sõjalist survet ja sotsiaal-majanduslikku arengupoliitikat. Suuroperatsioon “Green Hunt”, spetsialiseeritud üksuste (nt CRPF, COBRA) kasutamine ja arendustoetused on kandnud vilja. Maoistide vägivallajuhtumite arv on langenud 81% ja hukkunute koguarv 85% võrra võrreldes kümnendi taguse ajaga. 2024. aastal langes mässuliste rünnakute arv madalaimale tasemele 20 aasta jooksul ning naksaliitide kontrolli all olevate piirkondade arv kahanes 126-lt 38-le.

Puna-Hiina vari India kohal

India sisekonfliktide taustaks on ka geopoliitiline varjund: Hiina Rahvavabariigi ajalooline ja väidetav salajane toetus maoistidele. Kuigi Pekingi režiim ametlikult eitab igasugust seotust India vasakäärmuslike liikumistega, on India luureallikad ja ajakirjandus viidanud aastate jooksul mitmetele juhtumitele, kus väidetavalt on maoistid saanud tuge relvastuse, väljaõppe ja raha näol, eriti 2000. aastate alguses. Samuti ei saa alahinnata maoismi ideoloogilist juuri, mis lähtub Mao Zedongi revolutsioonilisest õpetusest – see on India demokraatliku põhiseadusliku korra otsene vastand.

Veelgi ohtlikum on Hiina–Pakistani strateegiline liit, mida India ametnikud näevad hübriidohuna. Kui Pakistan on toetanud islamistlikke ja separatistlikke rühmitusi India vastu, siis Hiina toetab Pakistani diplomaatiliselt, majanduslikult ja sõjaliselt – nende koostöö võimaldab kaudset mõjuvõimu India sisekonfliktidesse. Selline kahepoolne surve – Pekingist ja Islamabadist – kujutab endast katset nõrgestada India sisemist stabiilsust ja takistada tema geopoliitilist tõusu.