Üks 20. sajandi suurimaid eesti luuletajaid, Artur Alliksaar tähistaks täna oma 103. sünniaastapäeva. Tema eluajal pääses trükki vaid väike osa loomingust – sõjajärgse aja olud ja isiklik saatus hoidsid suurema osa tekstidest käsikirjades. Alles hiljem on Alliksaare luule leidnud tee lugejateni mitmete valikkogude kaudu, ent ka nendesse ei ole jõudnud kõik. Nii leidub tema pärandis tänini ridu, mis on jäänud laiemale avalikkusele peaaegu tundmatuks, näiteks 1944. aasta märtsipommitamise järel kirjutatud vabadusvõitlust ülistav luuletus „Parool“.

Täna, tema sünniaastapäeva puhul, avaldame aga hoopis teistsuguse kõlaga teksti – luuletuse „Kevadmälestus“. See on üks neist Alliksaare haruldastest luuletustest, milles tema mõtlemise kirglik metafüüsika põimub puhta ja siira armastuse ülistusega. Siin ei ole irooniat ega distantseeritud mängu, vaid sügav, peaaegu pidulik äratundmine, milles inimene tajub korraga nii looduse kui ka iseenda sisima olemuse ärkamist. Alliksaar mõistis samuti kui Juhan Liiv, et armastus kallima vastu ja armastus kodumaa vastu on üks ja sama.

Tema jaoks oligi see piiritu armastus jõud, mis seob inimese igavikulisega. Need siirad read kuuluvad eesti luule kõige kirkamate mõtiskluste hulka. Just niisugune vahetu romantiline tõsidus on aga see, mida tänapäeva postmodernistlik luule sageli ei mõista või lausa põlgab, eelistades irooniat, fragmentaarsust ja distantseerumist. Alliksaare luule seevastu ei pelga suurt tunnet ega kõrget tooni: ta usub, et inimese hing suudab tõepoolest kogeda midagi puhast ja püsivat. Avaldame selle luuletuse täna austusavaldusena luuletajale, kelle sõnad on aastakümnete möödudes jäänud sama kirkaks ja elavaks nagu iginaasev kevad ise.

Kevadmälestus
Artur Alliksaar

Raskes rahutuses voogand meri
taltumas on õhtuvaike eel.
Imelikus pakitsuses veri,
roidan käärulisel kallasteel.

Uhke mõelda, homme seisan roolis,
avarinnu, uljalt püstipäi;
juba nädala eest merikoolis
viimne eksam seljataha jäi.

Ainus seik, mis kurbusesse suleb
reisirõõme, ootavad mis meid,
kauaks hüvasti mul jätta tuleb
nõtkepihtne kalurküla neid.

Õhtu hakkab tähelühtreid läitma,
kaugel nüüd on päeva hooled-tööd.
Tule, kallim, mullust tõotust täitma,
veetma meie lahkumiseööd.

Hõljub õrnu hämaruseloore
täiskuust kullat ranna rauguses,
ööbikute hõisatlevaid koore
täis on laante sinikaugused.

Loodus muutund värviheldeks ulmaks,
küllastuda sellest ööst ei saa.
Valmistund kui toretsevaks pulmaks
õite pillavuses puhkend maa.

Lahkumisevalust üle sirgund
emmata Sind tahaks veel ja veel,
heledalt on helisema virgund
hingepõhjas kaua uinund keel.

Mis meid seob, ei ole ainult tuju,
mängutuhin, mööduv nagu tuul,
hetke kihu kiirelt ära ujuv
nagu õitevaring õunapuul.

Meie arm on lakkamatu luule,
laul, mis mägiharjult lendu last,
karikas, mis tõstetakse suule
hingelättest kõige puhtamast.

Lõppeks olen selgusele saanud,
miks end pidurüüga ehib maa, –
armastuse imet tunnetanud
süda säilib ikka noorena.

Astun nagu võluvasse unne,
mida sõnadeks ei tahuta,
millest kaasa võetud õnnetunnet
aeg ja vahemaa ei jahuta.

Ja ma täna annan siira vande
meriavaruste palge ees,
minna ellu, väsimatult kandes
armastuseleeki südames.

Hoovaku mis ahvatlusi tahes
võõrad linnad, veed ja sadamad,
ühtse hinge kiindumuses kahes
kallimaks pean Sind ja kodumaad.

Leevendades lahusoluvaeva
iga tuul toob Sulle suudluse,
ja kui vikerkaar lööb loitma taeval,
tea, mu igatsuseloit on see.

Jäägu tulikirjaks tuleviku üle,
mis meis täna tuikab sünnieos,
et me elu oleks loov ja ülev,
täiuslik kui kaunis kunstiteos.