8. märtsil möödub kakssada aastat päevast, mil Viljandimaa tagasihoidlikus taluperes sündis mees, kelle nimega tõuseb eesti rahvuslik maalikunst oma kõrgustesse. Johann Köler oli ühtlasi eestlaste rahvusliku ärkamise tulihingeline toetaja – mees, kes oma ande ja tööga aitas kaasa eesti rahva vaimsele enesekehtestamisele.
Johann Köler sündis 8. märtsil 1826. aastal Vastemõisa vallas vaeses ja lasterohkes taluperes. Tema lapsepõlv möödus puuduses. Hiljem meenutas kunstnik, kuidas jõulupuule riputatud kringlid olid lapsele erakordne sündmus, sest igapäevane toit oli napp ning kõht sai täis vaid pühadel.
Noore Johann Köleri tee hariduseni ei olnud kerge. Ta jõudis küll mõneks aastaks Viljandi kreiskooli, kuid pidi varakult õpingud katkestama ja tööle asuma. Ent tema kunstianne ilmnes juba varakult. Vastemõisa mõisavalitseja märkas noormehe joonistamisoskust ning suunas ta Võnnu linna maalermeistri juurde ametit õppima.
Maalriõpilase elu ei olnud kerge. Tööpäev algas suvel varahommikul kell neli ja lõppes alles õhtul. Ent just selle raske töö kõrval süvenes temas armastus kunsti vastu. Pühapäevastel jalutuskäikudel pääses ta mõisate pildigaleriidesse, kus kohtumine vanade meistrite teostega jättis noorele mehele kustumatu mulje.
Kui seitsmeaastane õpiaeg maalri juures lõppes, tegi Köler otsuse, mis määras tema elu. Ta müüs oma vähese vara, ostis pileti aurikule ning sõitis 1846. aastal Peterburi – taskus vaid 75 kopikat.
Algul teenis ta elatist sildimaalija töökojas, kuid samal ajal püüdis pääseda Kunstide Akadeemiasse. See tal lõpuks ka õnnestus. Õpingud toimusid rasketes tingimustes – iga õhtukursusel veedetud tund tähendas palgast mahaarvatud kopikaid ja sageli tuli noorel kunstnikul nälgida. Kuid visa töö kandis vilja.
1855. aastal lõpetas Köler akadeemia kursuse väikese kuldmedaliga oma maaliga „Herakles toob Kerberose põrgust välja“. Juba varastes töödes ilmnes tema tugev professionaalne kool ja huvi portreekunsti vastu – ala, millest kujunes kogu tema elu loominguline keskpunkt.
1857. aastal avanes Köleril võimalus minna välismaale. Tsaari portree eest saadud tasu ning kiriku altaripildi tellimus võimaldasid tal külastada Saksamaa, Hollandi, Belgia ja Prantsusmaa kunstikeskusi. Roomas veetis ta mitu viljakat aastat. Seal, Itaalia kunstikeskkonnas, küpses temast täielikult iseseisev kunstnik.
Tagasi Peterburi naasis ta 1862. aastal juba tunnustatud meistrina. Nüüd algas Köleri tõus kunstimaailma tippu. Ta kutsuti õpetajaks Kunstide Edendamise Seltsi kunstikooli ning peagi sai temast ka keiser Aleksander II perekonna joonistusõpetaja.
Tema portreed saavutasid suure tunnustuse. Riigikantsler vürst Aleksandr Gortšakovi portree tõi talle 1867. aastal professori tiitli Peterburi Kunstide Akadeemias. Samuti valiti ta hiljem akadeemia nõukogu erakorraliseks liikmeks. Köler kujutas oma maalidel nii Vene riigimehi kui ka teadlasi, kuid erilise koha tema loomingus moodustavad portreed eesti rahvusliku ärkamisaja tegelastest: Friedrich Reinhold Kreutzwaldist, Hugo Treffnerist, dr Philipp Karellist ja teistest.
Kuigi Köler tegutses peamiselt Peterburis, ei unustanud ta kunagi oma sünnimaad. 1863. aastal külastas ta Eestit ning lõi mitmeid teoseid kodumaa ainestikul. Nende hulgas on tuntud maalid „Kunstniku sünnipaik“, „Ketraja“ ja „Hiiu naised kaevul“. Tema loomingus leidub ka sümboolse tähendusega teos „Nõidusunest ärkamine“, milles võib näha vihjet eesti rahva vaimsele ärkamisele.
Köler lõi ka mitmeid monumentaalseid altarimaale. Tuntumad neist on Võnnu kiriku „Kristus ristil“, Tartu Peetri kiriku „Tulge minu juurde kõik“ ning Tallinna Kaarli kiriku laemaal „Õnnistav Kristus“.
Kuid Johann Köler ei olnud suur ainult kunstnikuna. Ta oli ka veendunud eesti rahvuslane ja ärkamisaja toetaja. Ta aitas kaasa Aleksandrikooli asutamisele, toetas Krimmi eesti asunike ettevõtmisi ning kasutas oma sidemeid Peterburi kõrgemates ringkondades, et toetada eesti rahvuslikke algatusi. Just tema vahendas näiteks luba C. R. Jakobsoni ajalehe „Sakala“ ilmumiseks.
Köler oli sageli sillaks Vene pealinna võimuringkondade ja eesti rahvuslike tegelaste vahel. Ta ei kartnud selle tegevuse tõttu kaotada isegi oma isiklikku varandust.
Oma elu jooksul lõi Johann Köler ligi kakssada maaliteost. Tema looming tähistab eesti professionaalse maalikunsti algust. Veel enam – ta tõestas, et ka talupojarahva seast võib tõusta kunstnik, kes saavutab tunnustuse Euroopa kunstimaailmas, jäädes samal ajal truuks oma rahvale.
Kakssada aastat pärast tema sündi püsib Johann Köleri nimi eesti kultuuriloos kui rahvusliku kunsti teenäitaja ning mees, kes ühendas kunstilise suuruse ja rahvusliku meelsuse. Tema elu ja looming annavad tänini eeskuju. Suur kunst sünnib mitte üksnes andest, vaid ka ustavusest oma rahvusele ja selle vaimule.
