Tartu Ülikooli ökoloogide värske hinnang Eesti poollooduslike niitude seisundile näitab, et praegusest niitude võrgustikust ei piisa ei ökosüsteemide toimimiseks ega liikide püsimiseks. Pärandniitudega seotud elurikkuse pikaajaliseks säilitamiseks peaks hooldatud niitude pindala olema vähemalt kaks korda suurem kui praegu.

Pärandniitude erakordset liigirikkust ilmestab Virtsu lähedal asuv Laelatu puisniit, kust on 10 × 10 sentimeetri suuruselt proovialalt loetud veerandsada taimeliiki – see on maailmarekord. Nii kõrget liigitihedust pole nii väikesel alal mujal registreeritud.

Niidud ei ole aga olulised üksnes liigirikkuse poolest. Nad tagavad põllukultuuride tolmeldamise, seovad süsinikku, pakuvad looduslikku kahjuritõrjet, aitavad reguleerida vee liikumist ning hoiavad Eestile iseloomulikku maastikupilti. Tegemist on ühtaegu looduse ja maaelu tugisüsteemiga – osaga põllumajandusmaastikust, turismipotentsiaalist ja kogukondlikust identiteedist.

Eestis on alles ligikaudu 132 000 hektarit pärandniite – vaid murdosa 20. sajandi alguse enam kui miljonist hektarist. Neist hooldatakse praegu umbes 50 000 hektarit. Kaitsealadel asub 92 400 hektarit pärandniite, kuid hoolduses on neist vaid 43 500 hektarit. Väljaspool kaitsealasid on niite 39 600 hektarit, ent hooldatakse kõigest 6700 hektarit.

Uuringu järgi oleks 90% niitudelt leitud kaitsealuste liikide pikaajaliseks säilimiseks vaja hooldada üle 80 000 hektari. Niidukoosluste jätkusuutliku ökoloogilise toimimise tagamiseks peaks hooldatav pind ulatuma vähemalt 100 000 hektarini. Pikemas vaates tagaks poollooduslike koosluste toimimise kõige paremini umbes 300 000 hektari suurune pärandniitude ja elurikaste tugialade võrgustik.

Väljasuremisvõla oht

Ökoloogias tuntud 30 protsendi reegel ütleb, et kui elupaigast jääb alles vähem kui kolmandik selle ajaloolisest ulatusest, algab paratamatu liigikadu. Alla kümne protsendi säilimise korral kiireneb see protsess järsult. Eesti niitude tänane pindala jääb sellest piirist allapoole.

Lisaks pindala vähenemisele on probleemiks niitude halb seisund ja killustumine väikesteks laikudeks. See suurendab väljasuremisvõla riski – olukorda, kus liigid püsivad veel mõnda aega, kuid nende kadumine on juba paratamatult käivitunud.

Eesti niidud on koduks ligikaudu viiendikule meie ohustatud liikidest. Nende seas on mitmed käpalised, samuti rukkirääk, niidurüdi ja rohunepp. Niidurüdi puhul on Eesti Läänemere asurkonnas vastutusriik – siin pesitseb umbes kolmandik paaridest. Samas on rannaniitudel aastatel 2013–2022 täheldatud niidurüdi paaride arvu langust keskmiselt 2,5% aastas. Liigi püsimiseks on vaja ulatuslikke, madalmuruseid ja sidusaid rannaniite; killustatus ja võsastumine suurendavad röövtoiduliste survet.

Taimeliikidest on viimastel aastatel halba seisundisse langenud näiteks kaunis kuldking, eesti soojumikas, saaremaa robirohi ja harilik kobarpea; puudulikus seisundis on püst-linalehik.

Fookusjärjestus aitab otsustada

Selgitamaks välja, milliseid alasid tuleks eelisjärjekorras taastada ja hooldada, töötasid teadlased välja niidualade fookusjärjestuse. Iga niitu hinnati nelja koondnäitaja alusel: looduskaitseline kvaliteet (sealhulgas kaitsealuste liikide esinemine ja ajalooline ulatus), sotsiaal-majanduslik potentsiaal (hoolduse teostatavus ja turismivõimalused), maastiku sidusus ning elupaiga haruldus Eestis ja Euroopas.

Hindamiseks kasutati rahvusvaheliselt tunnustatud looduskaitse planeerimise tööriista Zonation. Modelleerimise abil analüüsiti, kuidas kaitsealuste liikide koguarv kasvab niitude järkjärgulisel kaitse alla võtmisel või taastamisel. Lisaks kasutati Chao indeksit, mis arvestab ka seni avastamata liikide võimalikku esinemist.

Tulemused näitavad, et enamiku niidutüüpide praegune hoolduspindala on pikaajaliseks liigikaitseks ebapiisav. Eriti kriitilises seisus on puisniidud, millest on säilinud vaid murdosa ajaloolisest ulatusest. Rannaniite ohustavad üha enam kliimamuutused – merepinna tõus ja sagenenud tormid.

Vajalikud on targad otsused

Uuring rõhutab pärandniitude tugialade tähtsust – need on alad, kus niidule omane elurikkus saab osaliselt püsida ja kust liigid saavad levida. Sellisteks aladeks on liigirikkad püsirohumaad, hooldatud elektriliinide trassid ning looduslikud tee- ja põlluservad.

Teadlased kaardistasid piirkonnad, kus kunagine niiduvõrgustik on peaaegu kadunud, kuid ökoloogiline mälu võib veel säilida. Just nendes paikades on kiire tugialade loomine ja taastamine eriti oluline.

Praktilise tööriistana loodi interaktiivne veebirakendus „Niidumeeter“, mis võimaldab planeerijatel ja maaomanikel näha iga niiduala fookusjärjestust, kvaliteeti, sidusust ja majanduslikku potentsiaali ning hinnata tugialade vajadust. Rakendust saab ajakohastada uute andmete lisandumisel.

Kuigi Eesti on pärandniitude kaitses viimastel aastatel märkimisväärseid samme astunud, ei ole pindalalised eesmärgid veel täidetud. Paljud niidutüübid on halvas seisundis ning ilma lisatoetuseta ja tugialade laiendamiseta ohustab osa elurikkusest väljasuremisvõlg. Teadlaste sõnul tuleb taastamist ja hooldust suunata eeskätt kõrge fookusjärjestusega aladele, ent samal ajal toetada ka madalama prioriteediga niitude säilitamist. Samuti on oluline tõsta teadlikkust maaomanike ja otsustajate seas.