Kanada tehnoloogiaõiguse asjatundja ja strateegilise innovatsiooni analüütik George S. Takach on aastaid jälginud, kuidas tipptasemel tehnoloogiad muudavad nii majandust kui ka julgeolekut. Tema 2024. aastal ilmunud raamat “Cold War 2.0: Artificial Intelligence in the New Battle Between China, Russia, and America” seab uue geopoliitilise vastasseisu keskmesse tehisaru, pooljuhid ja kvantarvutuse. Takach väidab, et lisaks diplomaatilisele ja majanduslikule rivaalitsemisele on käimas tehnoloogiline heitlus, mille tulemus määrab 21. sajandi jõuvahekorrad.
Takachi raamat käsitleb 21. sajandi geopoliitikat kui uut külma sõda, mille fookuses ei ole enam tuumaraketid, vaid tehisintellekt, pooljuhid, kvantarvutus ja biotehnoloogia. Takach näeb vastasseisu peateljena Ameerika Ühendriikide juhitud demokraatlike riikide blokki ning Hiina ja Venemaa juhitud autokraatlikku telge. Kui esimene külm sõda oli ideoloogiline ja territoriaalne, siis uus konflikt käib globaalsete võrgustike, tarneahelate ja digitaalse infrastruktuuri üle. Tehisintellekt on siin „kiirendustehnoloogia“ – vahend, mis suurendab kõigi teiste süsteemide tõhusust, alates relvastusest kuni vaktsiinide arendamiseni.
Takach toob esile Ukraina näite: enne 2022. aasta täiemahulist sissetungi töötas riigis ligi 300 000 IT-spetsialisti; see talent suudeti kiiresti rakendada droonide, side- ja sihtimissüsteemide arendamiseks. Tehnoloogiline kompetents võimaldas kiiresti kohaneda täppisrelvade ja digitaalsete juhtimissüsteemidega. See kinnitab, et sõjaline edu sõltub üha enam tsiviiltehnoloogia tasemest; digitaalse kompetentsi ja tsiviil-IT sektori olemasolu mõjutab üha otsesemalt tulemusi lahinguväljadel.
Tehnoloogiline kapital – haritud insenerid, tugev ülikoolisüsteem, avatud teadusruum – on seega riikliku julgeoleku tuum.
Autori käsitluses on käesoleval sajandil kolm peamist võtmetehnoloogiat:
- Tehisaru (AI) – otsustusprotsesside kiirendaja, autonoomsete relvasüsteemide alus, luure ja simulatsioonide tööriist.
- Pooljuhid – kogu digitaalse tsivilisatsiooni alus; ilma tipptasemel kiipideta pole võimalik arendada ei kaasaegset relvastust ega kvantarvutust.
- Kvantarvutus – potentsiaalne mängumuutja krüptograafias ja sõjalises planeerimises.
Tehisaru käsitleb Takach „kiirendustehnoloogiana“ (accelerator technology): see on võimendaja, mis suurendab hüppeliselt efektiivsust riigikaitses, logistikas, tervishoius ja tootmises. See optimeerib sõjalist planeerimist, kiirendab relvasüsteemide arendust, võimaldab autonoomseid süsteeme, tugevdab küberturvet, kiirendab vaktsiinide ja ravimite väljatöötamist. Riik, kes integreerib tehisaru tõhusalt tsiviil- ja kaitsesektorisse, loob sünergilise eelise, mida vastasel on raske järele teha.
Tehisaru suudab töödelda massiivseid andmehulkasid, simuleerida vastase käitumist ja optimeerida relvasüsteemide kasutust. Sõjalises kontekstis tähendab see otsustuskiiruse kasvu – ning sõjas tähendab kiirus võimu. Ent tehisaru ei ole üksnes relv – see on terve ökosüsteem. Tehisaru arendamine eeldab ülikoole, teadusvabadust, kapitali, riskijulgust ja avatud innovatsioonikeskkonda. Just siin näeb Takach lääne eelist Puna-Hiina tsentraliseeritud, ülalt-alla juhitud mudeli ees.
Hiina ja Venemaa tugevused ning nõrkused
Takach rõhutab, et Hiina Rahvavabariigi tehnoloogiline tõus on osaliselt Lääne neoliberaalse majanduspoliitika kõrvalprodukt pärast 1990. aastaid. Ta kirjeldab Puna-Hiinat kui riiki, mis on tänu riiklikult juhitud strateegiale (nt „Made in China 2025“) saavutanud märkimisväärse tehnoloogilise hüppe. Samas toob ta välja ka mitmeid struktuurseid nõrkusi:
- aeglustuv majanduskasv ja kinnisvaramull,
- demograafiline langus,
- sõltuvus imporditud kõrgtehnoloogilistest komponentidest,
- piiratud liitlassuhted.
Samas ei alahinda ta Puna-Hiina tugevusi: domineerimine madalama otsa tootmises ja kriitiliste mineraalide töötlemises annab strateegilise eelise. Sõdu ei võideta üksnes tipptasemel kiipide, vaid ka suurtükimürskude, rehvide ja metalliga.
Venemaa puhul on keskne oht tema sõjaline agressiivsus ja energiapoliitiline survevahendite kasutamine. Raamatus käsitletakse ka Venemaa mõju tuumaenergeetika kaudu. Takach hoiatab, et Venemaa riiklik korporatsioon Rosatom ehitab ja opereerib tuumajaamu mitmes riigis, luues pikaajalisi sõltuvussuhteid, mida Moskva saab geopoliitiliselt ära kasutada. Autor rõhutab, et tehnoloogiline sõltuvus – olgu see tuumaenergia, telekommunikatsioon või kriitilised mineraalid – võib muutuda poliitiliseks survevahendiks.
Takachi keskne strateegiline ettepanek on tehnoloogiline lahtisidumine (decoupling) Hiinast ja Venemaast. Näiteks pooljuhtide ekspordipiirangud Hiinale on tema hinnangul näide edukast tehnoloogilisest heidutusest. Kui Hiina ei pääse ligi tipptasemel kiipidele, on piiratud ka tema võime toota keerukaid relvasüsteeme või varustada Venemaad.
Autor toetab investeeringute piiramist Hiina tehnoloogiaettevõtetesse ning kõrgtehnoloogia ekspordikontrolli tugevdamist. Samuti määratleb ta võtmetähtsusega liitlassuhete võrgustiku, kuhu kuuluvad eriti pooljuhtide tootmises tipptasemel riigid – Jaapan, Lõuna-Korea, Taiwan ja Holland.
Taiwani käsitleb Takach tehnoloogilise ülemvõimu keskse lahinguväljana. Taiwanil asuvad maailma juhtivad pooljuhtide tootjad, mis toodavad valdava osa alla 7-nanomeetrise mõõduga kiipidest. Kui Hiina saavutaks kontrolli selle tarneahela üle, võiks see muuta kogu globaalset jõudude tasakaalu. Siin muutub tehisaru otseselt julgeolekuküsimuseks: ilma tipptasemel kiipide ja tootmisvõimekuseta ei saa ükski riik olla juhtiv sõjaline jõud.
Kuidas võita külm sõda 2.0?
Takachi strateegia põhineb kolmel sambal.
- Tehnoloogiline ülekaal
Investeeringud tehisarusse, pooljuhtidesse, kvantarvutusse ja kosmosetehnoloogiasse peavad olema süsteemsed ja pikaajalised. Ülikoolid ja teadusasutused vajavad akadeemilist vabadust, sest loov innovatsioon ei sünni administratiivse käsukorra alusel. - Valikuline lahtisidumine (decoupling)
Kriitilistes tehnoloogiates tuleb vähendada sõltuvust Hiinast ja Venemaast. See hõlmab tarneahelate ümberkujundamist, kriitiliste mineraalide töötlemisvõimekuse arendamist ning strateegiliste sektorite kaitset. - Liitlassüsteemide tugevdamine
USA juhitud tehnoloogiline koalitsioon – kuhu kuuluvad Jaapan, Lõuna-Korea, Taiwan ja Euroopa riigid – peab koordineerima standardeid, investeeringuid ja sanktsioone. Eriti keskne roll on Taiwanil kui maailma juhtival arenenud kiipide tootjal.
Kõrgtehnoloogiline ajastu ei andesta mahajäämist. Selles heitluses ei määra saatust mitte üksnes ideoloogiline retoorika ega tankide arv, vaid algoritmid, tootmisliinid ja inseneride pädevus. Kes suudab kõige paremini ühendada tehnoloogilise innovatsiooni, tööstusliku võimekuse ja geopoliitilise otsusekindluse, see kujundab kogu 21. sajandi jõutasakaalu.
