Viimastel aastatel on Eesti kaasaegse kunsti väljal märgata aeglast hoiakumuutust. Üha enam tunnistatakse, et rahvusvahelisuse liigne rõhutamine on olnud tasakaalust väljas. Pideva läände vaatamise asemel on hakatud taas esile tooma kodumaist kogemust, rahvuslikku mõõdet ja eneseteadlikku identiteeti. Seda suundumust kinnitab mõjukas galerist Olga Temnikova oma hiljutises intervjuus ERR-i kultuuriportaalile.
Temnikova, kes juhib koos Indrek Kaselaga rahvusvaheliselt tunnustatud Temnikova ja Kasela galeriid, rõhutab, et Eesti kunst peaks olema tugevam just selles, kes me päriselt oleme, püüdmata jäljendada Berliini või Londonit. Tema sõnul iseloomustas 1990. aastate järgset perioodi tugev soov sulanduda ülemaailmsesse kunstimaastikku ja kuuluda suuremasse pilti. „Ühel hetkel tundus, et selle käigus hajus ka kohalik identiteet,“ ütleb ta.
Nüüd näeb ta vajadust tasakaalu taastamiseks. Temnikova hinnangul peaks hea kaasaegne kunstnik väga selgelt mõistma, et ta on Eestist, ning oskama asetada oma isikliku loo rahvusvahelisse konteksti. „See, mis sünnib isiklikust kogemusest, võib kanda endas ka laiemat, isegi rahvuslikku mõõdet. Unikaalsus tulebki sellest, et isiklik kogemus on korraga nii individuaalne kui ka osa millestki suuremast.“
Selline dialoog ei tähenda enese kaotamist, vaid eeldab just enesekindlust oma kultuurilise eripära suhtes. „Me ei ole Berliin ega London,” rõhutab Temnikova. „See on minu jaoks tähtis missioon – et me ei üritaks olla keegi teine, vaid oleksime tugevamad selles, kes me päriselt oleme. Sageli võrreldakse end Itaalia, Inglismaa, Prantsusmaa või USA kunstiga ja siis mõeldakse, mis meil viga on. Jah, meie ajalugu on mõnes mõttes katkestatud, võib-olla mitte nii pikk, aga see on imeline, mida me oleme suutnud lühema ajaga teha. Me peame igas mõttes olema uhked selle üle, mida oleme saavutanud, eriti kultuuris.”
Rahvusliku mõõtme esiletõus ei tähenda isolatsiooni. Temnikova rõhutab, et väliskunstnike Eestisse toomine on vajalik nii kohaliku publiku silmaringi laiendamiseks kui ka meie kunstnike rahvusvaheliste võimaluste kasvatamiseks. Samas soovitab ta pideva Läänega võrdlemise asemel rohkem vaadata meie koduregiooni: Baltimaid, Soomet, Rootsit ja Poolat. „Poolteist miljonit eestlast ei ole võib-olla eriline kaal, aga kui meid on lätlaste ja leedulastega kokku pea seitse miljonit, siis on see hoopis midagi muud,“ märgib ta, viidates tihenevale koostööle naabritega.
Intervjuus toob Temnikova välja ka kunstielu praktilise poole. Tallinnas tegutsevate paljude galeriide olemasolu peab ta luksuseks, mis näitab, et huvi kunsti vastu on elav. Tema galerii käive kasvab vaatamata ebakindlusele, kuigi vahe sissetulekute ja väljaminekute vahel jääb väga väikeseks. „Seda ei saa vist otseselt äriks nimetada – see on pigem missioon ja jonn,“ ütleb galerist.
Hea kunstniku puhul peab ta oluliseks sidet päritoluga, tehnilist taset ning dialoogi maailmas toimuvaga. „Hea kunstnikul on side sellega, kust ta tuleb. Ta peab aru saama, kus ta asub ja kes ta on. Ta peab olema tehniliselt hea. Ja see, mida ta teeb, peab olema mingis dialoogis sellega, mis maailmas parasjagu toimub. See peab olema midagi uut, tihtipeale midagi instinktiivset, mida meie ega kunstnik pole veel teadvustanud,” rõhutab Temnikova.
Eesti kunstiväljal on kujunemas uus eneseteadlik tasakaal. Rahvusvaheline avatus ei kao, kuid see ei ole enam eesmärk omaette; üha enam väärtustatakse kodumaisust, rahvuslikku mõõdet ja kultuurilist eneseuhkust. Küsimus ei ole selles, kuidas jäljendada kedagi teist, vaid kuidas olla tugevam iseendana.
