Mida enam Euroopa end piitsutab, seda lihtsam on venelastel Lääne otsusekindlust õõnestada. Seetõttu vajab Euroopa moraalset ümberhindamist Teise maailmasõja narratiivi osas ja eriti vajalik on see Saksamaal. Häbi ei peaks tundma Euroopa, vaid Venemaa, kirjutab Saksamaal elav aserbaidžaani päritolu analüütik Cemil Kerimoglu ajakirjas Tumult.
Kogu Euroopas on purunenud näiline vaikus, mis valitses külma sõja järgsel ajastul. Euroopa eliit on enesega rahulolust jõhkralt üles äratatud, ning see on Lääne pealinnades kaasa toonud äkilise ja järsu retoorilise kursimuutuse. Poliitikud, sõjaväejuhid ja otsustajad on viimaks teadvustanud otsese sõjalise konflikti ohtu Venemaaga ning püüavad nüüd paaniliselt valmistada oma rahvaid ette sõjaks, mis ei näi enam mõeldamatu.
Ent valmistumine tsivilisatsiooniliseks vastasseisuks Venemaaga, mis meid ees ootab – ja mis Ukrainas juba sisuliselt käib –, nõuab enamat kui relvi, tööstust ja eelarveridu. Euroopa vajab ka moraalset relvastumist. See on tegelikult eeltingimus, et füüsiline relvastumine, mille Euroopa juhtkond on viimaks tunnistanud vajalikuks ja vältimatuks, saaks üldse edukas olla. Eurooplased on aastakümneid püherdanud omaenda süütundes, ning sellest süüst on saanud strateegiline risk. On aeg mõista, kui massiivselt Lääne vaenlased seda ajaloolist koormat tema enda vastu instrumentaliseerivad. Ja on aeg, et Euroopa selle süükoorma maha paneks.
Venemaa kasutab Euroopa süükompleksi oma retoorikas halastamatult ära. Kremli propaganda tugineb narratiivile, mille kohaselt on Lääs oma koloniaalmineviku tõttu igaveseks rikutud ning seetõttu moraalse õiguseta oma huve kaitsta. Iga otsusekindel vastus Venemaa agressioonile väänatakse näiliseks Lääne ekspansionismi aktiks. Nii Nõukogude Liit kui ka Putini Venemaa on juba pikka aega püüdnud kujutada isegi kõige nõrgemat Lääne vastupanu tõendina nende vastu suunatud koloniaalprojektist. Täna läheb Venemaa koguni niikaugele, et tembeldab Lääne toetuse Ukrainale koloniaalsõjaks Venemaa enda vastu.
Samas lavastab Venemaa oma sissetungi Ukrainasse küüniliselt antikolonialistlikuks vabastusvõitluseks. Selle sõnumi eesmärk on halvata Lääne enesekindlus. Ühiskond, mis on takerdunud enesesüüdistustesse, kõhkleb. Venemaa teab seda ja kasutab seda ära. Mida enam Euroopa end piitsutab, seda lihtsam on venelastel Lääne otsusekindlust õõnestada.
Selle strateegia üheks osaks on Euroopa – ja eeskätt Saksamaa – natsimineviku vaimude esilekutsumine. Tembeldades igasuguse Ukraina rahvusluse „natsismiks“, mängib Venemaa sihilikult Lääne neuroosidega. See taktika toimib, sest see tabab valusat kohta. Iga kord, kui Euroopa astub otsustavalt vastu Venemaa ülekohtule ja vaenutegudele, väidavad Vene ametnikud ja propagandistid, et natside vana vaim ärkab uuesti ellu. Isegi viimastel kuudel, kui Euroopa suurendas Washingtoni ebastabiilsuse tõttu oma toetust Ukrainale, võrdlesid Vene hääled Euroopa hoiakut natsismiga. Venemaa eesmärk on häbistamise kaudu paisata Euroopa moraalsesse segadusse, et venelased saaksid ise end õigluse poolena kujutada.
Seetõttu kutsuvad Putin ja Vene kommentaatorid viimasel ajal – muu hulgas lootuses lõigata kasu praegusest Venemaale soodsast USA administratsioonist – esile Teise maailmasõja aegse Nõukogude–Ameerika liidu. Nad tahavad peesitada Hitleri-vastase võitluse hiilguses ning esitada oma kallaletungi Ukrainale selle sama võitluse jätkuna. Eesmärk on sisendada Euroopale süütunnet Ukraina toetamise ja Vene agressioonile vastuhakkamise pärast – justkui oleks see reetmine omaenda ajaloo õppetundide suhtes.
Sama taktika kajastub nende Saksamaa vasakringkondade retoorikas, kes seisavad Venemaale lähedal. Nad viitavad Saksamaa minevikule, et noomida riiki Ukraina toetamise eest. Sõnum on alati sama: kuna Saksamaa on kunagi toime pannud kohutavaid kuritegusid, peab ta nüüd vaikima ja Vene jõhkruse ees taanduma. Venemaa ja tema eestkõnelejad teavad täpselt, milliseid emotsionaalseid nuppe vajutada. Euroopal on neid palju. Kuid kui need mehhanismid kord neutraliseerida, kaob ka Venemaa hoob.
Mineviku kuritegude tunnistamine on auväärne. Samuti nende eest vabandamine. Euroopa valmisolek lunastuseks kõneleb tema inimlikkusest. Kuid sellest voorusest saab oht, kui vaenulikud jõud, kel endal puudub igasugune häbitunne, seda kuritarvitavad. Euroopa ei tohi lubada, et tema vaenlased pööravad tema südametunnistuse relvaks tema enda vastu. Eurooplased võivad otsustada oma ajalugu meenutada ja sellest õppida, kuid nad ei tohi lubada, et välised jõud kasutavad ajalugu nende manipuleerimiseks. Ainult eurooplastel endil on õigus oma esivanemate eksimuste üle kohut mõista. Keegi teine ei saa seda autoriteeti endale nõuda.
Seetõttu vajab Euroopa moraalset ümberhindamist Teise maailmasõja narratiivi osas. Eriti vajalik on see Saksamaal, kelle juhtroll saab olema otsustav iga tulevase Euroopa sõjalise mobilisatsiooni puhul. See ümberhindamine ei tähenda natsikuritegude eitamist ega revisionismi. See tähendab üleminekut totaalselt enesehukkamõistult õiglasemale ja diferentseeritumale ajalookäsitlusele.
Natsionaalsotsialistliku Saksamaa erinevad teod kandsid erinevat moraalset kaalu. Näiteks juutide ja poolakate tagakiusamine ja tapmine olid kuriteod, mis väärivad hukkamõistu – kuid ilma süükompleksi ja moraalse enesepiitsutamiseta. Kuid rünnak Nõukogude Liidule on teine lugu. Saksamaa ja ülejäänud Euroopa ei peaks Venemaa ees selle sõjakäigu pärast süüd tundma. Nõukogude Liit oli tollal suurim oht Euroopa tsivilisatsioonile, täpselt nagu tema järeltulija on seda täna. Sellele ohule vastuseismine ei olnud inimsusevastane kuritegu. See oli reaalsuse tunnistamine. Nõukogude Liitu tuli rünnata ja hävitada. Tragöödia seisnes selles, et ainus Euroopa suurriik, kes seda ohtu selgelt nägi ja oli valmis tegutsema, oli režiim, mis oli end moraalselt isoleerinud ja võõrandanud paljud teised eurooplased – oma loomulikud liitlased. Nii ei suutnud ta veenda piisavalt paljusid neist oma õiglase võitlusega ühinema. Sisuliselt ajas õiglast asja ebaõiglane riik.
Lisaks on Venemaa väide, et ta peab õilsat „antikolonialistlikku“ võitlust Lääne vastu, mitte ainult manipuleeriv – see on lausa naeruväärselt silmakirjalik. Sest kui selles sõjas on olemas koloniaalimpeerium, siis on see Venemaa ise.
Keegi ei eita, et Euroopa suurriikide koloniaalne pärand on mitmetahuline ja sisaldab ka ebaõiglust. Kuid Läänel pole mingit põhjust häbeneda viisil, mida tema vaenlased – eeskätt Venemaa – temalt nõuavad. Enamik endisi Euroopa kolooniaid sai – hoolimata õigustatud etteheidetest – Euroopa kohalolust käegakatsutavat kasu. Rajati teid, raudteid, koole, haiglaid, kaasaegseid haldussüsteeme ja õiguskordi. Raviti haigusi. Eluiga pikenes. Piisab, kui vaadata postkoloniaalse Aafrika rahvastikuplahvatust, mille käivitasid Lääne meditsiiniline areng ja humanitaarabi, et mõista, kui kasulik see pärand oli.
Kas esines väärkohtlemist? Kahtlemata. Kuid lõppkokkuvõttes läks Euroopa kolooniatel paremini kui enne kokkupuudet Euroopaga. Aafrika näiteks ei olnud õitsev tsivilisatsioon, mille kolonialism katkestas – see oli sügavalt alaarenenud paik juba enne kontakti eurooplastega. Euroopa koloniseerimine tõi sageli alles kaasaegse taristu, rahvatervise ja halduse alged. Väide, et tänapäeva Aafrika probleemid on lihtsalt kolonialismi süü, on nii ajalooliselt väär kui ka Lääne vaenlastele poliitiliselt mugav.
Vene kolonialism seevastu ei toonud kaasa ühtegi neist hüvedest. Kõikjal, kus Venemaa valitses, olukord halvenes. See ei ole arvamus, vaid ajalooline fakt. Rahvad, kes kunagi elasid Vene või Nõukogude ülemvõimu all – poolakad, baltlased, ukrainlased, soomlased ja teised – ei tormanud pärast iseseisvumist Venemaale. Nad ehitasid üles tuleviku oma vastiseseisvunud riikides – ja ehitasid seda paremini. Tegelikult olid just venelased need, kes rändasid neisse riikidesse, eelistades elada oma endiste alamate keskel, mitte vaeses impeeriumis, mille nad maha jätsid. Erinevalt Aafrikast enne Euroopa kolonialismi olid Poola, Baltimaad, Ukraina (Ruteenia) ja Soome juba arenenud ning jõukad enne Moskva-Venemaa poolt allutamist. Vene võim paiskas nad arengus tagasi; eurooplased aga tõstsid sageli oma kolooniad kõrgemale tasemele.
See asjaolu ütleb juba kõik. Kui Balti riigid taastasid oma iseseisvuse, ei olnud eestlased ega lätlased need, kes massiliselt Venemaale kolisid. Hoopis Vene asunikud ja nende järeltulijad otsustasid jääda. Nad eelistasid elu oma endiste alamate seas elule oma ajaloolisel kodumaal, millega nad väidetavalt olid seotud.
See muster kordub kõigis Venemaa endistes valdustes. Ukraina oli näiteks alati arenenum ja kultuuriliselt rafineeritum kui Moskva-Venemaa tuumikala. 17. sajandil olid just Ukraina õpetlased, teoloogid ja kirjanikud need, kes tõid Moskvasse hariduse ja kultuurilise peenuse. Kiiev oli tsivilisatsiooni majakas, samal ajal kui Moskva (tema vallutaja) oli tsivilisatsiooniline tagamaa. Isegi Nõukogude ajal jäi Ukraina jõukamaks ja produktiivsemaks kui suured osad Venemaast.
Jevgeni Prigožin tunnistas enne oma lühiajalist mässu avalikult, et üks Vene kallaletungi motiive Ukrainale oli lihtsalt rüüstamine. Moskvat ahvatlesid Ukraina rikkamad maad ja tööstus, nagu ka varem. See pole midagi uut. See, mis läks ajalukku Vene kodusõjana, oli sisuliselt vaese kirdepoolse Moskva impeeriumi katse haarata kontroll jõukamate ja arenenumate Ukraina alade üle.
Ka täna on Vene ja Euroopa kolonialismi kontrast nähtav rändesuundades. Need räägivad tõelist lugu. Ukrainlased, baltlased ja poolakad on jäänud paigale ja ehitanud. Venelased seevastu lahkuvad oma kodumaalt, suundudes just nendesse paikadesse, mida nad varem koloniseerisid, või edasi Läände. See on täpselt vastupidine sellele, mida näeme endiste Euroopa kolooniate puhul. Aafriklased, lõuna-aasialased ja teised otsivad endiselt oma tulevikku Euroopas. Hoolimata ajaloolistest etteheidetest valivad nad elu oma endiste koloniaalvalitsejate juures. Sest erinevalt Venemaast on eurooplaste loodud ühiskonnad jõukad, arenenud ning pakuvad võimalusi ja väärikust.
See on otsustav erinevus. Vene kolonialism oli ekstraktiivne, repressiivne ja mahajäänud. See tiris allutatud rahvaid alla. Lääne kolonialism, ehkki sageli ekspluateeriv, tõi tihti kaasa arengu. See ei ole ilustamine. Kuid me peame säilitama selge pilgu ajaloo suhtes – eriti siis, kui just see riik, kellel on sajanditepikkune vägivaldse laienemise ajalugu, söandab teisi kolonialismi süüs õpetada.
Selle niinimetatud antikolonialistliku liikumise silmakirjalikkus ulatub veelgi sügavamale. Praktikas toimis see harva järjekindla moraalse printsiibina. Enamasti teenis see ideoloogilise relvana – mida kasutati valikuliselt ja peaaegu eranditult Lääne vastu.
1960. aastatel dekoloniseerimise kõrghetkel, kui Aafrika riigid saavutasid iseseisvuse, olid paljud kõige häälekamad antikolonialistid ühtlasi Nõukogude Liidu – tollase kõige jõhkrama koloniaalimpeeriumi – kirglikud toetajad. Nad mõistsid tuliselt hukka Briti ja Prantsuse imperialismi, kuid vaikisid Nõukogude okupatsioonist Ida-Euroopas, Baltimaades, Kesk-Aasias ja Kaukaasias. Sama muster jätkub täna. Paljud neist, kes sõimavad Läänt tema koloniaalmineviku pärast ja süüdistavad teda tänases neokolonialismis, kuuluvad Venemaa praeguse sissetungi tulihingeliste kaitsjate hulka. Sissetungi, mis pole midagi muud kui koloniaalsõda terrori, rüüstamise ja inimsusevastaste kuritegudega.
Põhjus on lihtne. Pärast seda, kui Venemaa bolševistliku revolutsiooniga oma kunstliku Euroopa fassaadi hülgas, on ta toiminud kolmanda maailma läänevastase salavimma eesliinina. Seetõttu imetletakse teda globaalses lõunas ja antikolonialistlikes ringkondades Läänes – hoolimata tema koloniaalkuritegudest, mis olid sageli veelgi jõhkramad kui Euroopa omad. Sisuliselt ei huvita antikolonialistlikku liikumist mitte niivõrd rõhutute kaitse, kuivõrd rünnak Lääne tsivilisatsiooni vastu. Oma tuumas ei olnud see sageli antikolonialistlik, vaid läänevastane – ja mõnikord lausa avalikult valgetevaenulik.
See topeltstandard on jahmatav. Sajandite jooksul on Venemaa tapnud, küüditanud ja allutanud rohkem mittevalgeid rahvaid kui enamik Lääne impeeriume kokku. Terved turgi, uurali ja kaukaasia rahvad elasid sajandeid Vene jõhkra ülemvõimu all – ilma jäetud oma ressurssidest, keeltest ja identiteedist. Ka täna on suured osad Venemaa Föderatsioonist koduks põlisrahvastele, kes alluvad jätkuvale kultuurilisele venestamisele ja majanduslikule ekspluateerimisele. Alates Siberi jakuutidest kuni baškiiride ja tšetšeenideni – Moskva haare püsib raudne.
Ometi mainivad Lääne antikolonialistlikud aktivistid, kes väidavad end seisvat õigluse eest, vaevu neid rahvaid. Nad keskenduvad „islamofoobiale“ Euroopas, kuid ignoreerivad täielikult Vene sõdu Tšetšeenias – kahte genotsiidset kampaaniat, mis pühkisid linnu maapinnalt ja tapsid kümneid tuhandeid. Isegi Türgi, juhtiv turgi riik ja panturkismi isehakanud eestkõneleja, näib olevat rohkem huvitatud Euroopa ja USA noomimisest kui Venemaa sajanditepikkuse turgi rahvaste rõhumisega silmitsi seismisest.
Mitte kusagil ei ole see moraalne ebajärjekindlus ilmsem kui asunikurahvastesse suhtumises. Kui Alžeeria saavutas iseseisvuse Prantsusmaast, aeti miljonid prantsuse asunikud välja – sageli vägivaldselt. Kui India vabanes Briti võimu alt, seadsid vähesed kahtluse alla brittide lahkumise. Mõlemal juhul aktsepteeris maailm, et kolonisaatoritel polnud õigust paigale jääda.
Kuid kui Balti riigid Nõukogude Liidu kokkuvarisemise järel oma iseseisvuse taastasid, ei nõudnud keegi vene asunike väljasaatmist. Need asunikud toodi sihilikult sisse pärast Teist maailmasõda Vene okupatsioonivõimu poolt, et asendada kohalik elanikkond, kellest suur osa oli tapetud või Siberisse küüditatud. Eriti Lätis ja Eestis ei olnud see demograafiline nihe juhuslik. See oli Nõukogude Liidu teadlik etnilise asendamise poliitika.
Pealegi ei olnud need Vene asunikud süütud pealtvaatajad. Paljud neist olid otsesed või kaudsed kaasosalised nende riikide jõhkras okupeerimises. Kuid kui Läti või Eesti püüdsid pärast iseseisvumist taastada kontrolli oma keele, kultuuri ja kodakondsuspoliitika üle, pidurdati neid moraalselt Läänes valitsenud meelsuse tõttu. Neid ei kiidetud vaoshoituse eest. Vastupidi – osa Lääne ringkondi süüdistas neid venelaste „inimõiguste“ rikkumises. Kui nad oleksid otsustanud need Vene asunikud (ja nende järeltulijad) välja saata, oleks see Läänes hukka mõistetud. Venemaa kasutas seda meeleolu ära, esinedes „allutatud Vene vähemuste“ kaitsjana ja kujutades Balti rahvaid – okupatsiooni tegelikke ohvreid – süüdlastena.
Samal ajal ei valatud ühtegi pisarat Prantsusmaalt tapetud või Alžeeriast välja aetud prantslaste pärast. Keegi ei nõudnud, et India peaks andma poliitilised õigused brittidele, kes neid valitsesid. Need koloniaalvõimu lõpetamised aktsepteeriti, isegi õigustati. Kuid Venemaa puhul muudeti reegleid.
Siin näitas antikolonialistlik liikumine oma tõelist palet. Prantslased Alžeerias tembeldati okupantideks, kes pidid lahkuma. Venelasi Lätis aga kujutati ohvritena, kelle kohalolekut tuleb austada ja säilitada. Pole tähtis, et balti rahvastel olid moraalselt palju tugevamad põhjused oma kolonisaatorite väljasaatmiseks. Pole tähtis, et nad ilmutasid vaoshoitust, mis ületas kaugelt selle, mida prantslastele Alžeerias osaks sai. Vasakpoolsete silmis eksisid balti rahvad – sest selles juhtumis olid koloniseeritud eurooplased, kolonisaatorid (s.t venelased) aga mitte. Ja seetõttu ei saanud venelased selles väänatud moraalses loogikas olla kolonialistid.
Vene propaganda on viinud groteski täiuseni: ta esitab oma ohvreid süüdlastena. Ta on õppinud manipuleerima Lääne mõistetega nagu „inimõigused“ ja „vähemuste õigused“, et kaitsta omaenda koloniaalset pärandit. Selles moonutatud narratiivis kujutatakse Vene asunike järeltulijaid – keda Vene okupandid tõid maale, et asendada kohalikke rahvaid, kes olid brutaliseeritud, tapetud või küüditatud – süütute ohvritena. Rahvad, keda nad aitasid allutada, tembeldatakse aga „fašistlikeks“ lihtsalt seetõttu, et nad soovivad taastada oma identiteedi ja iseseisvuse.
Veelgi hullem: suur osa Lääne eliidist on selle laimu omaks võtnud. Sest sel juhul ei olnud kolonisaatorid läänlased – nad olid venelased ning seega läänevastaste vasakpoolsete vaates väljaspool igasugust kahtlust. Prantsuse asunikke Alžeerias või Briti ametnikke Indias demoniseeriti ja sageli aeti vägivaldselt välja, globaalse antikolonialistliku liikumise vaikival või avalikul heakskiidul. Aga Vene asunikud Lätis või Eestis? Neisse suhtutakse kaastundega. Lääs leinab neid, mitte kohalikke rahvaid, keda nad tõrjusid.
See topeltmoraal elab edasi ka täna ning ulatub sügavale Venemaa enda sisemusse. Nn „autonoomsed vabariigid“ Vene Föderatsiooni koosseisus – nagu Baškortostan, Tatarstan või Jakuutia – ei võimalda tegelikku enesemääramist. Need on okupeeritud alad, mittevene rahvaste põlised kodumaad, mis on sajandeid elanud Moskva saapa all. Ometi: kui nendest vabariikidest kostavad iseseisvusnõudmised, vastatakse neile hoiatustega – ka nn Vene liberaalide poolt –, kes muretsevad seal elavate etniliste venelaste saatuse pärast. Mure ei käi taas koloniseeritute, vaid kolonisaatorite pärast.
See pole midagi vähemat kui moraalne ümberpööramine. Süükoorem nihutatakse taas toimepanijalt ohvritele. Baškiiridele, tatarlastele ja jakuutidele öeldakse, et nad peavad esmalt mõtlema nende inimõigustele, kelle pelk kohalolek on vallutuse pärand. Kui prantslased Alžeeriast välja aeti, ei tõstnud Läänes paljud selliseid hääli. Kui India iseseisvus, ei nõudnud keegi garantiisid brittidele. Kuid nüüd tuleb moskoviitlike asunike järeltulijaid Põhja-Aasias iga hinna eest kaitsta – samal ajal kui nende peremeesrahvad jäävad hääletuks.
See on moraalne lõks, millest Euroopa peab välja murdma. Kui ta tahab selles ajaloolises vastasseisus Venemaaga püsima jääda, peab ta raputama endalt iseenda peale pandud süükoorma. Euroopa ei võlgne kellelegi vabandust. Ta ei pea end õigustama. Tema tsivilisatsioon on olnud inimkonna ajaloo suurim edasiviiv jõud. Maailm on parem paik, sest eurooplased on olemas. Isegi Venemaa muutus oma lühikese ja osalise lähenemise ajal Euroopa väärtustele hetkeks vähem jõhkraks. Ülejäänud maailm – tunnistagu ta seda või mitte – on Euroopa tsivilisatsioonist tohutult võitnud.
Nüüd peab lehekülg pöörduma. Häbi ei peaks tundma Euroopa. Häbi peab tundma Venemaa. Euroopa ei pea vabandama. Vabanduse võlgneb Venemaa – Ida-Euroopa, Kesk-Aasia ja Kaukaasia rahvastele, omaenda koloniseeritud vabariikidele ning ennekõike Ukrainale.
