Kasahstanis viibiv tšetšeeni opositsionäär ja inimõiguslane Mansur Movlajev on võetud vahi alla ning riik kaalub tema väljaandmist Venemaa Föderatsioonile. Tegemist on poliitiliselt laetud juhtumiga, mis võib mõjutada Kasahstani tegelikku iseseisvust ning kogu regiooni tulevikku, juhul kui Venemaa repressiivaparaadi haare peaks ulatuma ka Kesk-Aasia riikidesse.
Movlajev on tuntud nimi tšetšeeni rahvuslikus vastupanuliikumises. Ta kuulub nende avalike tegelaste hulka, kes on järjekindlalt rõhutanud, et Tšetšeenia on okupeeritud riik, mitte üks Venemaa „vabariikidest“. Movlajev on tegelenud poliitiliste repressioonide dokumenteerimise, kadumiste ja piinamiste avalikustamise ning tšetšeeni rahvusliku enesemääramise õiguse kaitsmisega. Just see roll on teinud temast Venemaa ja Groznõi Kremli-meelse režiimi silmis ohtliku vastase.
Tšetšeenia riiklik järjepidevus ei ole kadunud, kuigi territoorium ise on Venemaa sõjalise ja julgeolekulise kontrolli all. Itškeeria Tšetšeeni Vabariigi õigusjärglus püsib eksiilis, Londonis asub peaminister Ahmed Zakajev. Zakajev on üks viimaseid elavaid juhtfiguure, kes kehastab 1990. aastate iseseisvusliikumist ning rahvuslasest president Džohhar Dudajevi poliitilist pärandit. See pärand põhineb arusaamal Tšetšeeniast kui iseseisvast riigist, mille okupeerimine Venemaa poolt ei ole kunagi olnud õiguspärane.
Movlajev lahkus Venemaalt pärast seda, kui Venemaa repressioonid seadsid ta elu otsesesse ohtu. Venemaal, eriti okupeeritud Tšetšeenias, ei tähenda „uurimine“ ega „kohtumenetlus“ opositsionääride jaoks seaduslikku protsessi, vaid sageli piinamist, sunnitud ülestunnistusi ja hukkumisi kinnistes kinnipidamiskohtades. Põgenedes sattus Movlajev Kasahstani, mida paljud Venemaa-vastased aktivistid on seni pidanud suhteliselt turvaliseks vahepealseks peatuskohaks. Just seal võeti ta aga kinni ning paigutati Venemaa taotluse alusel väljaandmisaresti alla.
Kasahstani ees seisab nüüd terav poliitiline dilemma. Ühelt poolt on riik viimastel aastatel püüdnud näidata end suveräänse ja mitmevektorilise välispoliitikaga riigina, kes ei allu täielikult Moskva tahtele. Kasahstan on andnud Ukrainale humanitaarabi ning hoidunud Venemaa agressiooni avalikult toetamast. Teisalt on Kasahstan tihedalt seotud Venemaa majandus-, julgeoleku- ja õigusruumiga ning allub mitmetele kahepoolsetele ja regionaalsetele lepingutele, mida Moskva kasutab poliitiliste vastaste tagasitoomiseks.
Just sellistes juhtumites ilmneb, kas Kasahstan suudab tegelikult tegutseda iseseisva riigina või jääb Venemaa mõjusfääri osaks. Varasem praktika ei ole julgustav: mitmel juhul on Venemaale välja antud isikud kadunud vanglas, surnud „südamerabandusse“ või ilmunud avalikkuse ette alles pärast piinamise märke kandvaid videoid.
Kui Movlajev antakse Venemaale üle, ootaks teda suure tõenäosusega just selline saatus. Tšetšeenia julgeolekustruktuurid on rahvusvaheliste organisatsioonide hinnangul ühed brutaalsemad kogu Venemaa Föderatsioonis. Opositsionääride puhul ei ole eesmärgiks õigusemõistmine, vaid hirmu külvamine ja vastupanu murdmine. Selline väljaandmine oleks sisuliselt teadlik inimese saatmine piinamisse ja võimalikku surma.
Movlajevi kinnipidamine on juba vallandanud proteste ning rahvusvahelisi pöördumisi. Antiimperialistlik Rahvaste Blokk (ABN), ajalooline organisatsioon, mis ühendab Venemaa võimu all kannatavate rahvaste esindajaid, on pöördunud Kasahstani võimude poole nõudmisega keelduda väljaandmisest ja anda Movlajevile varjupaika. Samuti valmistatakse ette samme Kasahstani saatkondade suunal Lääneriikides, et juhtum ei jääks suletud uste taha.
