Briti kirjanik Hilaire Belloc võis veel 20. sajandi algul öelda: „Euroopa on usk ja usk on Euroopa.“ Tollal tundus see enesestmõistetav: kristlus oli eurooplaste identiteedi lahutamatu osa ning „ristirahvas“ tähendas vaikimisi eeskätt Euroopa elanikkonda. Ent juba meie eluajal on see pilt hakanud kiiresti muutuma. Selle muutuse ulatust ja sügavust kirjeldab põhjalikult Ameerika religiooni- ja ajalooprofessor Philip Jenkins oma mõjukas raamatus „The Next Christendom: The Coming of Global Christianity“ (Oxford University Press, 2002).
Jenkins ei ründa kristlust ega kuuluta selle lõppu. Vastupidi – tema väitel ei ole kristlus suremas, vaid lihtsalt ümber kolimas. Kui Euroopas kirikud tühjenevad ja usk muutub paljude jaoks pigem kultuurimälestuseks, siis Ladina-Ameerikas, Aafrikas ning Aasias kasvab kristlaste arv kiiresti. Tänapäeval elab vähem kui pool maailma kristlastest Euroopas ja Põhja-Ameerikas; ülejäänud paiknevad lõunapoolkeral. Jenkins prognoosib, et 21. sajandi keskpaigaks moodustavad Euroopa päritolu kristlased kogu maailma kristlaskonnast vaid väikese osa.
Numbrid kõnelevad enda eest. Filipiinidel ristitakse igal aastal rohkem katoliiklasi kui mitmes suures Euroopa riigis kokku. Nigeerias ja Kongo DV-s on rohkem aktiivseid kristlasi kui üheski üksikus Euroopa riigis. Hiinas võib kristlaste arv juba praegu ületada Suurbritannia või Prantsusmaa oma. See tähendab, et kristlus ei ole enam eeskätt eurooplaste usk – isegi kui ta ajalooliselt just siin sajandite jooksul oma institutsionaalse kuju sai.
Oluline on mõista, et Jenkins ei näe selles midagi „ebaõiget“. Tema hinnangul on kristlus kogu oma ajaloo vältel kohanenud eri rahvaste ja kultuuridega: algselt juudi liikumisena sündinuna helleniseerus see, levis Süüriasse ja Etioopiasse ning omandas Euroopas kohalikke jooni, sealhulgas muistsete paganlike tavade elemente. Selles mõttes pole põhjust eeldada, et kristlus peaks igavesti jääma euroopaliku mõttelaadi kandjaks.
Euroopa vaatenurgast tekitab see siiski võõristust. Lõunamaades on kristlus sageli emotsionaalsem, imedele ja vaimsele võitlusele orienteeritum ning põimunud kohalike tavade ja maailmapildiga. Jenkins märgib, et just selline kristlus on seal elujõuline. Euroopa ratsionaalsem ja sekulariseerunum usukäsitlus on aga samal ajal jäänud demograafilisse vähemusse ka kiriku sees. Isegi kiriku juhtkond peegeldab seda muutust: üha suurem osa maailmas mõjukatest vaimulikest pärineb väljastpoolt Euroopat.
Eestlaste jaoks on siin omaette mõõde. Meie suhe kristlusega ei ole kunagi olnud lihtne ega üheselt helge. Kirik on kahtlemata kujundanud meie kirjakultuuri, haridust ja kombeid. Samas on rahva mälus ka vägivaldsed ristisõjad, mille kaudu kristlus siia toodi, ning sajanditepikkune võõrvõimu kogemus. Seetõttu ei saa ega peagi kristlust samastama „Euroopa loomuliku usuga“, nagu seda mõnikord tehakse.
Kui kristlus on tänapäeval üha enam globaalne ja eurooplaste jaoks võõraks muutuv nähtus, siis kerkib vaikselt küsimus: mille najal otsib eestlane oma vaimset järjepidevust? Siin ei ole tarvis üht usku teisele vastandada ega seda agressiivselt kuulutada. Piisab tähelepanekust, et meil on haruldane pärand – maausk ja sellega seotud loodustunnetus –, mis on hoolimata sajanditest säilinud ja põlvest põlve edasi kandunud. Paljudele pakub see võimalust tunda sidet esivanemate maailmapildiga ilma, et peaks end kellegi teise usu või kultuuri kaudu määratlema.
Philip Jenkinsi raamat ei anna eestlastele valmis vastuseid. Küll aga aitab see mõista, et kristlus ei ole enam see, mida eurooplased olid harjunud ette kujutama. See teadmine ei pea olema kellegi vastu suunatud ega kedagi solvav. Pigem võib see olla kainestav meeldetuletus: maailm muutub, usud muutuvad koos sellega, ja väikese rahvana tasub meil seda protsessi jälgida avatud silmadega – ning samal ajal hoida ja mõtestada seda, mis on meie oma.
