Johan Holbergi 1968. aastal paguluses kirjutatud artikkel kindral Johan Laidonerist on haruldane allikas, mis ühendab isikliku mälestuse ja ajaloolise kogemuse. Holberg kirjutab Laidonerist mehena, kes tundis teda isiklikult ning töötas temaga aastakümneid koos nii Vabadussõja järgses riigikaitses, parlamendis kui ka riigi ülesehitamise keerulistel aastatel. Laidoneri 142. sünniaastapäeval tasub meenutada tema rolli Vabadussõja-aegse ülemjuhatajana, tema poliitilist vaistu ning võimet ühendada sõjaline juhtimine diplomaatilise mõtlemisega – omadusi, mis olid määrava tähtsusega noore Eesti riigi püsimajäämisel.
Tänavune aasta – 1968 – on Eesti Vabariigi poolesaja aasta juubeliaasta. Vabaduses viibivad eesti rahva liikmed ei ole seda unustanud, vaid juba aastad tagasi hakkasid selle tähtpäeva pühitsemiseks ettevalmistusi tegema, et esile tuua ja näidata maailmale, et see väike killuke tervest eesti rahvast pole unustanud oma kodumaad ja seal väga rasketes elutingimustes, mures ja vaevas hingitsevaid õdesid ja vendi, kes vaimus ja hinges truuks jäänud oma kallile kodumaale ja rahvusele. Peale selle tahame ka näidata oma sõpradele, ja vaenlastele veel rohkem, et meie vaim on terve ja vaimukultuuriline looming annab ja loob oma rahvuskultuuri arenguks kunsti, muusika ja kirjanduse alal uusi väärtusi, mille läbi on ainuke võimalus meie rahvuse ja eestluse, kes laiali pillatud mööda laia maailma, alalhoidmiseks lähemaks ja kaugemaks ajaks.
27 aastat on möödunud, kui meie president K. Päts ja vägede ülemjuhataja kindral J. Laidoner (täiskindral) meie keskelt vägivaldselt ära kisti ja Nõukogude Liitu küüditati, kuhu nad jäid teadmatusse ja seal on surnud. Aastad on läinud ja minevik hakkab juba unustusse vajuma, sest vabas maailmas on elavate kirjas vähe neid järele jäänud, kes vabariigi loomisel nende kahe peajuhiga töötasid ja nende tegusid ja saavutusi nüüd juba 50 aastat hiljem ajalooliselt perspektiivilt võivad hinnata. President K. Pätsi on tihedamini meelde tuletatud ja vabariigi aastapäevadel ka kindral J. Laidoneri. Teised sõjaväejuhid kipuvad juba unustushõlma kaduma.
Töötasin kindral J. Laidoneriga Riigikogus, Riiginõukogus, 17 aastat riigikaitsekomisjonis ja sõjanõukogus. Ma arvan, et see kauaaegne koostöö annab mulle aluse nende ridadega meelde tuletada tema isikut kui suurt sõjameest ja poliitikut, püüdes iseloomustada esimest eesti täiskindralit, kes on suureks kurvastuseks ja kaotuseks jäänud viimaseks meie põlvele.
Truuks oma rahvale
Nende ridade eesmärgiks on anda pilti kindrali elust ja teenistusest oma rahva kasuks, kui ta kindralstaabi polkovnikuna 1918. aasta lõpul asub ülemjuhataja kohale. Mis tema varajamasse eluaastatesse puutub, siis see on täielikult kirjeldatud eriraamatus „Kindral J. Laidoner”, väljatöötatud erikomisjoni poolt kindral Aleksander Tõnissoni eesistumisel ja ilmus tema 50. sünnipäevaks 1934. aasta veebruaris, hiljemate lisanditega kolonel W. Saarseni poolt (kindrali onupoeg).
Kui saadi Eesti sõjavägede formeerimise luba ja diviisiülema kohale käidi Petrogradis peastaabis küsimas alampolkovnik J. Laidoneri sellele kohale, siis sealt öeldi, et Laidoneri meie ei anna teile kunagi, sest ta oma kvalifikatsioon on väga hinnatav ja meile endile tarvis. Nii jäigi ta sellel korral Eestisse tulemata. Punases Venes sõjakomissar Trotski peale kapitulatsiooni sakslastele Brest-Litovskis nägi, et kui kommunism tahab edasi püsida, siis peab temal olema reaalne sõjaline jõud, mida ta asutas Punaarmee nime all. Asutamise päevaks on 23. veebruar 1918.
Põgenesin just sellel ajal frondilt kodumaale – Pärnu, üle Gomeli – Novosõbkovi – Brjanski – Moskva – Pihkva – Valga.
Moskvas väga meelitati neid, kellel oli kesk- ja sõjakooli haridus, astuma lennuväkke. Ütlesin, et mis ma siia tundmatusse asun teenima, kui 6. Ukraina diviisi ülem tahtis oma staabiadjutandiks. Vabandasin gaasimürgitusega kopsus, et sülitan verd.
Punaarmee organiseerijana oli kindralleitnant Bontš-Brujevitš – tatari päritoluga – rahuajal akadeemia professor, Laidonerist väga vaimustatud, sõja ajal ühe armeestaabi ülem, aga millegagi ei olnud rahul ja läks Punaarmeesse üle. Sellel ajal loodi uus sõjaringkond Tveris ja Laidonerile pakkus Bontš-Brujevitš uue ringkonna, st Tveri sõjaringkonna ülema kohta (täiskindrali aukraadiga koht), või jälle Kaukaasia sõjaringkonna ülema kohta. Ringkond, kus Laidoner algas oma ohvitseri karjääri. Leib-Erivanski grenaderipolgus, Vene sõjaväe kõige vanemas polgus – 1913. aastal sai 300 aastat vanaks – sama vana kui Romanovite suguvõsa troonil oli.
Punaarmeesse oli siis juba üle läinud lätlane kindralstaabi polkovnik Vācietis, kes osutas suuri teeneid võitluses Denikini vastu. Laidoner jäi aga ustavaks pojaks eesti rahvale ja rahvas leidis temas sõjaväe juhi ja poliitiku, kes suutis vaenlast lüüa ja organiseerida sõjaväe, mis oli Vabadussõja lõpul tugevam ja suurema lahingulöögivõimega kui meie naabritel Soomel, Lätil ja Leedul. Vahepeal oli kodumaa sattunud Preisi rautatud saapatalla alla ja ägas sundnormide ja igasuguste jõhkrate junkrute „käsen ja keelan” režiimi all. Laidoner varjas ja hoidis ennast põranda all Petrogradis, et mitte sattuda enamlaste sundteenistusse võtmise alla.
Pääsemine kodumaale ja Sõjavägede Ülemjuhataja
Enne kui asuda vastutavale ülemjuhataja kohale, tuli kindral Laidoneril täita Eesti Vabariigi päästmiseks Ajutise Valitsuse käsul oma esimene diplomaatiline ülesanne – sõita Liibavi, kus seisis Inglise ristlejate eskaader admiral Sinclairi juhtimisel, ja paluda, et ta oma eskaadriga tuleks Tallinna alla, kuhu punalaevastiku ilmumine Kroonlinnast võib hävitada Eesti Vabariigi kohe võitluse alguses sissetungiva punaväega. Admiral vastas, et meeskond on aastaid merel olnud, pidades karmi teenistust sõjaolukorras ja nüüd, kus jõulud on ukse ees, soovivad need pühi kodus omakste keskel vastu võtta, teiseks on Balti meri täis hulkuvaid miine ning üks ristleja eskaadrist oli juba õhku lennanud. Kõigi nende vastuväidete peale vaatamata tuli siiski Inglise laevastik Tallinna ja tema kohalviibimine oli suureks sõjaliseks, aga samuti moraalseks toeks võitlejatele.
Sisemine meeleolu oli enamlaste petteagitatsiooni tõttu väga loid, isegi vaenuline, sest nad lubasid vabaks teha Eesti maa ja rahva, eks seesama võte, millega suur vene rahvas nürimõistuslikuks räägiti ja enamlik diktatuur sisse viidi. 23. detsembril 1918 otsustas Ajutine Valitsus sisse seada vabariigi sõjavägede ülemjuhataja institutsiooni ning sellele kohale määrati polkovnik J. Laidoner kõigi nende õigustega, mis Vene sõjaväe valitsemise seadus andis, kui mobilisatsioon oli välja kuulutatud. Selle institutsiooni loomisega sai sõjavägi vastutava juhi, kelle kätesse koondusid täielikult kõik sõjaväe organiseerimise, operatiivse juhtimise ja varustamise küsimused. Temale allusid ka riigi raudtee, post ja telegraaf. Polkovnik J. Laidoner asus oma vastutavate ülesannete täitmisele erakordselt rasketes tingimustes. Selle olukorra kohta loeme sõjaväekroonikast alljärgnevat:
„Olukorda iseloomustab vahest kõige kujukamalt see, et Maanõukogu kokkuastumisel 27. dets. 1918 võeti poliitiliste rühmade poolt tõsiselt kaalumisele Eesti andmine Suur-Briti sõjalise kaitse alla. Maanõukogu kinnisel koosolekul hindab olukorda väga tõsiseks ka ülemjuhataja. Toonitades seejuures välisabi vajadust, ta aga samas kohe allakriipsutab, et peame eestkätt ise kõik tegema selleks, et end kaitsta. Kui see sünnib, siis ülemjuhataja arvates asi ei oleks sugugi lootusetu. Ülemjuhataja oli seega tuleviku suhtes optimistlik, hoolimata raskest olukorrast.”
Pärastine sõjakäik näitas, et Laidoneril oli õigus ja kui Eesti Vabariik 27. detsembril oli hukatuse äärel ja juba kokku varisemas, siis 14. jaanuaril võeti Tartu tagasi, 19. jaanuaril Narva, 2. veebruaril Valga. Põhja-Eestimaa oli seega vaenlasest vaba.
Sellest ülemjuhataja sõjajuhtimise algusest on juba küllaldaselt, et nüüd 50 aastat hiljem võime uhkuse ja lugupidamise tundega austada seda esimest suurt Eesti rahva väejuhti. Tsaari-Vene sõjaväejuhtidele, niisama ka Preisi generaliteedile on nende võitude hindamisel ikka ja alati ette heidetud, et nad on olnud halvad diplomaadid ja selle tõttu nad pole tagajärgi mõistnud saada enda sõjaväelisest edust. Kindral Laidoneril oli aga laiem silmaring, ta tundis ja teadis, et meie üksi ei suuda ega jõua lõplikult oma iseseisvust kindlustada, kui meil pole sõpru suurte ja vägevate seas ja otsekohest abi võitlusväljadel. See oli selge, et kuigi kommunistid olid küll välja löödud Eesti pinnalt, aga ega nad võitlust ei lõpeta ja tuleb valmis olla uuteks lahinguteks. Juba kavatseti vabariigi esimeseks aastapäevaks Narvat tagasi vallutada. See kavatsus nurjus juba algidus meile soodsate eeltingimiste tõttu, mis riisus vaenlaselt suurtükitule toetuse.
Ülemjuhataja esimene mure oli muretseda abi ja formeerida uusi üksusi nendest reservidest, mis tema käsutuses seisid.
Pihkva langemisega valgusid Vene valgete ja Saksa väejuhatuse leppe alusel loodud nn valgevenelaste korpuse jäänused, kes käsku ei täitnud, korda ei pidanud, vaid võtsid kust aga said, röövisid ja rekvireerisid, tüütasid elanikkonda. Üks ešelon isegi tahtis keelu peale vaatamata Tallinna tulla ja Lehtse jaamas 1. Ratsarügemendi III eskadroni poolt piirati sisse ning käänati vedur teise otsa ja saadeti määratud rajooni. Eskadroni ülem oli alam-rittmeister Martin Holberg.
Rahvas oli suur nurin nende pärast, aga ülemjuhatajal tuli kannatada, neid korraldada, ümber formeerida, sest need pidid asuma meie juhatuse all Narva ja lõuna frondile. Maikuu keskel oligi asi nii kaugel, et nad asusid rindele ja 16. mail asusid pealetungile Petrogradi suunas. Balti pataljon anti ka veel neile abiks. Selle tagajärg oli, et Narva alt vabanes 1. polgu I pataljon, et võisime alata 26. mail pealetungi Lätimaa vabastamiseks. Pihkva oli juba siis meie kätte langenud. 2. diviisi pealetungi tagajärjeks oli, et 5. juunil Krustpils ja Jēkabpils olid 1. Ratsarügemendi käes ja Liivimaa osa Lätimaast oli vaba. Ja kui Landeswehriga sõda tuli, siis ainult 4. jalaväepolk seisis Narva all ja teised väed olid kõik vaenlast löömas ja taga ajamas.
Üheaegselt Põhjakorpuse formeerimisega käis ka nn Põhja-Läti brigaadi formeerimine kolonel Zemitānsi all. Ka nemad kuulusid meie vägede koosseisu, said meilt varustuse ja palga. Brigaadis oli kaks polku – esimene Volmaris ja teine Võnnus. Nende kahe väeüksuse loomist ja formeerimist tuleb lugeda ülemjuhataja andekusele sõjapoliitilisest seisukohast vaadates. Läti vabastamise juures oli see abi, et kui meie lõime vaenlast ja teda kannul taga ajasime, siis tagala jäi Ratsarügemendi piirkonnas Volmari polgu hoolde (ülempolkovnik Jansons) ja meil polnud muret, et laialipillatud ja hulkujad üksikud punaväelased võivad pahandusi tekitada. Aga varem juba märtsis ja aprillis seisis Hopa rajoonis kõrvuti meie väeüksustega, olles aktiivne oma kodumaa Põhja-Läti vabastamiseks. Meie ühine aktiivsus sundis punaseid ära tooma lõunast punaseid Läti kütipolkusid, kergendades sellega Landeswehri ja Ulmanise väeosade olukorda nõnda, et nad võisid vastupealetungile minna, ja juba 20. mail langes Riia Landeswehri kätte.
Ei Landeswehri ega Ulmanise üksusi polnud näha Ratsarügemendi retkel Krustpilsi. Küll aga meie järel marssis umbes ühe päeva marssimise maa (25 versta) kolonel Jansons 1. Volmari polguga pasuna ja trompetite puhumisega, nagu oleks tõeline võitja ja maa vabastaja. Meie väejuhatus kartis väga, et meie kogemata ei satuks lahingusse Riia poolt tulevate valgete üksustega ja lätlastega sõda pidama. Eskadronide ülematele olid selleks karmid korraldused antud polguülemalt rittmeister Jansonilt. Need kartused osutusid asjatuks. Küll aga sattus meie püünistesse 6. punane läti kütipolk kapten Lauri juhtimisel terves koosseisus (500 meest) suure hulga hobuste (mis meile oli väga rõõmustav) ja veereva koosseisuga. See õnnelik juhus sündis lossimõisa Sessvegeni hooneterägastikus viie risttee sõlmes.
Raskeim moment Vabadussõjas
24. aprillil astus kokku Asutav Kogu. Selleks päevaks punased tahtsid Võru ära võtta. Ruhja olid nad juba vallutanud, et sellega teatud moraalset mõju avaldada frondil kui ka tagalas poliitiliselt. Ülemjuhataja loeb tema seisukohalt kõige raskemaks momendiks Vabadussõjas, kus ta ööde kaupa pidi aparaadi juures istuma ja lõunarinnet juhtima. Kõik läks hästi ja vaenlane löödi tagasi ning korraldati väeosad ümber uueks vastupealetungiks.
Asutava Koguga tuli uus peremees majja ja tundus, et tema on see, kellel õigus rahva nimel rääkida. Ennem oli Maanõukogu andnud volitued Ajutisele Valitsusele ja sellele allus ülemjuhataja. Ega küll mingisuguseid hõõrumisi ei olnud Ajutise Valitsuse ja sõjaväe juhatuse vahel, ega ka märkigi kindral J. Laidoneri demokraatlikus mõtlemises kahtlemiseks. Et korrektne olla, siis J. Laidoner ja kindral J. Soots esitasid oma ametid Asutavale Kogule kas kinnitamiseks või jälle vabastamiseks. See pärisperemees aga osutus väga mühakaks ja ebaküpseks pärisperemeheks, nii et ta sellele ettepanekule ei vastanud ei „ei” ega „jah”.
Oleks pidanud kinnitama, nagu see ka eraelus korralike inimeste vahel sünnib. Sõda oli ägedamas hoos ja Laidoner ning Soots täitsid edasi oma kohuseid. Põhjust selliseks käitumiseks ei olnud kindral Laidoner küll andnud. See aga näitab, kui suur isiksus oli kindral Laidoner, kes oma tunded ja haavavad käitumised tagaplaanile lükkas, et aga sõda saaks peetud ja võidetud. Ülemjuhataja võis uhke olla oma organiseerimise ja juhtimise tagajärgedele. Põhjakorpus oli Narva alt rinde Volossovoni viinud. Pihkva oli meie kätes ja 3. juuniks oli Põhja-Lätimaa kuni Krustpilsi–Jēkabpilsini vabastatud. Jaanipäevaks oli ka Landeswehri–Rauddiviisi katse likvideeritud. Meie väed kaitsesid Läti idapiiri kuni Lubānsi järve põhjarajani.
Septembrikuus punased hakkasid rahupinda sondeerima ja 15. septembril 1919 pidid esindajad kokku saama Petseri kloostris ja mind tõmmati frondilt Kõrgesillalt ära kloostrit ja juurdepääsuteid kaitsma. Venelased siiski kartsid tulla ja meie delegatsioon läks Pihkvasse. Sellest esimesest kokkusaamisest muidugi rahu ei tulnud. Rahuläbirääkimisi peeti detsembrikuul Tartus ja kogu läbirääkimiste aja katsusid punased kõigi abinõudega Narva taga rinnet läbi murda ja selle järel siis rahutingimused dikteerida. Juba esimene nõue Eesti idapiiri suhtes oli häbematuse ja rumaluse kroon ettepaneku tegijatele. Piir oleks läinud üle Jõhvi Jõhvi–Iisaku maanteed kaudu Peipsini. Piirissaar pidi Venele minema, sest seal olla neile nii vajalikud soolalademed.
Rahu saabus 2. veebruaril 1920 ja eesti rahval ei olnud põhjust nurisemiseks. Ajutine Valitsus K. Pätsiga eesotsas võis uhke olla saavutatud rahutingimuste üle. Iga sõdur, ohvitser ja ametnik võis oma ülemjuhatajat ja kõrgemaid juhte austada ja armastada ja neid lugupidamises enda südames kanda. Nende juhtimisel nad võisid anda oma parima oma rahva ja kodumaa vabastamiseks ja Eesti Vabariigi loomiseks. Piltlikult öeldes, Kõigevägevama määramisel Vabadussõja targu juhtimise ja eesti sõduri vahvuse ja ennastohverdava võitluse kaudu loodi Eesti Vabariik.
Mis peale sõja võidukale lõpule viimise kõrval veel J. Laidoneri lugupidamise ja au oreooli suurendab, on see, et tema oma kaastöölistega rassides sõja ja lahingu olukorras lõi sõjaväe mitte millestki. Millega nüüd seletada mitte millegagi põhjendatud Asutava Kogu umbusaldust ülemjuhataja vastu, kelle heatahtlikkusest ja demokraatlikust ilmavaatest Asutava Kogu olemasolu ära rippus? Väga vähe oleks tarvis läinud, kui see eesti rahva enamuse meelsusele mitte vastav kogu oleks ülemjuhataja käsu peale koju sammunud. Asutav Kogu oli 65% pahempoolne (40 sotsi, 30 tööerakondlast), kelle poliitiline tarkus baseerus enamlaste petteloosungile: „Võim rahvale parteide juhtide kaudu.” Pärastpoole tilkus läbi ka rindele, et sotsidel on olnud kavatsus Laidoneri ümber vahetada 2. diviisi staabiülemaga – kolonel Mutiga. Juhtus siiski, et seda sammu ette ei võetud, sest seda poleks sõjavägi ega Kaitseliit lasknud sündida. Võib ka olla, et kolonel Mutt ei olnud nõus taolisse afääri minema, sest ta oli tark kindralstaabi ohvitser.
Sõda oli võidetud, demobilisatsiooniplaan koostatud ja ka rahuaegne sõjaväe valitsemise kava esitatud, kus ette nähtud oli sõjaväevalitseja koht, et sõjaväes stabiilne kord oleks, sest ministrid võisid olla eraisikud ja vahetusid valitsusega. Pärast tuligi ette, et sõjaministeeriumi eesotsas seisid isikud, kes ei teadnud, kust otsast püss lahti läheb (Ado Anderkopp, Mihkel Juhkam, Hanko jne).
28. märtsiks esitasid kindral J. Laidoner ja kindral Soots oma lahkumispalved, mis ka vastu võeti.
Ja nüüd küsib lugeja, kuidas eesti rahvas ka austas neid ja mis neile pakuti elamiseks erus. Nüüd juba ajalooperspektiivis võib tähendada, et nendega käidi ümber Asutava Kogu poolt väga mõistmatult ja alandavalt. Kindral J. Laidoner ülendati kindralleitnandiks ja hääletati tänuresolutsiooni poolt. See oli kõige odavam. Aga kuidas need teenerikkad sõja võitjad end elatama pidid, selle üle keegi enam muret ei tunnud, sest „jalad oli ju põhjas”. Et nad seda rumalusest või riikliku tarkuse puudusest tegid, selle oletuse lükkab ümber tõik, et kui 9. märtsil suri Jaan Poska, anti kohe eriseadus pensioni maksmiseks tema perekonnale ja lastele kuni oma hariduse lõpetamiseni. Nii et kogemused olid, aga lihtsalt ei olnud tahet. Peaministriks oli Jaan Tõnisson ja sõjaministriks A. Hanko. Rahvale muidugi kuulutati kindralleitnandiks ülendamisest, aga sellega ei saanud ennast toita. Meil puudus sellel ajal igasugune pensioniseadus sõjaväelastele. Kindral Laidoner ei unustanud seda käitumist, vaid kitsamas ringis ütles, et nad vabastati päevapealt nagu kõige halvemad eesti rahva teenrid.
Pärast rahutegemist ja sõjaväe rahujalale viimist (demobiliseerimist) võttis maad mitte üksi laialistes ringkondades, vaid ka juhtivate (Asutava Kogu) isikute seas arvamine, et meil nagu poleks enam väljastpoolt kedagi karta ja sõjaväe olemasolu peab veel nagu hädasunnil tunnistama. Üheks ülemjuhataja rahuaegse sõjaväe valitsemise kava tagasilükkamiseks oli ka tingimata sarnane „igavese rahu” meeleolu.
Kindral J. Laidoner ja tema staabiülem kindral J. Soots puhkasid võidetud sõja loorberitel, kuid ilma tööta ja palgata. Sellel suvel juhtus ka väga piinlik ja äärmiselt ülekohtune käitumine 2. diviisi ja sõjaaegse kagurinde ülema kolonel Viktor Puskariga. Peaministriks oli Jaan Tõnisson ja sõjaministriks Aleksander Tõnisson. Ühel päeval ilmus 2. diviisi staapi kindralmajor Heinze kolonel Puskari juurde, esitades sõjaministri ettekirjutuse võtta Puskarilt üle 2. diviis. Puskar, uhke mulk, andis diviisi üle paugupealt. Kindral J. Soots, kui ta oli esimeses põhiseaduslikus Vabariigi Valitsuses minister 1921. aastal, tahtis seda ülekohut heaks teha, kutsudes kolonel Puskarit Ühendatud Õppeasutuste ülemaks. V. Puskar lükkas tagasi J. Sootsi ettepaneku. Ükski antipaatia või isiklik vihavaen ei tohtinud olla põhjuseks sarnaseks käitumiseks, selle teeneka lõunarinde väejuhiga. Ta võttis taganevad 2. diviisi riismed üle Põltsamaa all ja läks vastupealetungile ning päästis vabariigi viljarikka südame vaenlase käest.
Asutava Kogu ülesandeks uue riigi tekkimisel pidi olema ainult põhiseaduse andmine, mille alusel siis uus riik hakkab elama ja tema organid tegutsema. Meie Asutav Kogu aga määras põhiseaduse kõrval kohe maakorralduste seaduste, ja nagu tekst ütleb, „tähtsamate ühiskondliste uuenduste alused”. Viimane laiendab lõpmatuseni Asutava Kogu tegevuse ja valitsemise aega. Asutava Kogu koosseisus olid pahempoolsed enamuses (sotsid ja tööerakond). Meil oli ka tunne, et kui 89 000 sõdurit on kodus hääletamas, et siis võib see absoluutne enamus vähemuseks muutuda. Nii näeme, et Asutav Kogu oktoobris 1919 võtab maaseaduse vastu, aga põhiseaduse alles umbes aasta hiljem – 15. juunil 1920!
Tolleaegsel põllumeeste rühmal, kes kandis nime Maaliit ja asutati 1917. aastal, oli kõigest 6 esindajat. Juba Asutava Kogu tegevuse ajal kevadel 1920 hakkasid põllumeeste juhid oma ridu korraldama ning kohapeal oma poolehoidjaid koguma ja organiseerima Põllumeeste Kogude nime all. Kogu rajooniks oli harilikult ühe valla administratsiooni üksuse piirkond, nii et nii palju kui valdasid maakonnas, nii palju oli ka kogusid. Vallakogud olid esindatud maakonnaesinduse kaudu ja kõik maakonnaesindused moodustasid Üleriiklise Esinduse. See oli hästi läbimõeldud ja selge propagandaks, kuid ta tuletas meelde kommunistide parteiorganisatsiooni „alt üles”. Aga organiseerimise juures ja parteivõitluses täitis see süsteem oma ülesandeid suurepäraselt ja tagajärjerikkalt.
Kindral Laidoner astus ka kohe Põllumeeste Kogude ridadesse ning seati esimesele kohale üles Tallinna linna valimisringkonnas, kust ta ka Riigikogusse valiti. Siin sai endine ülemjuhataja omale uue tegevusala seadusandlusel ja poliitilisel alal parlamendis, kus tema laialdased sõjalised teadmised, diplomaatilised kogemused läbirääkimisest liitlaste ja Valgevene esindajatega ja lõunanaabriga. Kohe algul tuli meie noore riigi parlamendil tegemist teha seadustega, mis korraldasid meie suhteid välismaailmaga ja seaduste ja seadlustega, mis korraldasid meie sõjajõude rahuaja tingimustes. Kõigi nende küsimuste lahendamisel oli kindral Laidoner oma teadmiste ja autoriteediga juhtivaks jõuks Riigikogus – pealegi kui teistel rühmadel polnud kedagi samataolist olemas.
Ka erukindralina andis J. Laidoner oma parima, aidates seda riiki, mille ta oli päästnud vaenlase käest, nüüd üles ehitada tsiviilsektoris.
Ta tõusis juhtivamaks parlamendiliikmeks ja kõnelejaks, kelle kõnet kuulati ka vastasrinna poolt tähelepanelikult. Peale selle olid meie noort sõjaväge puudutavad küsimused ta südamele ikka ja alati lähedased. Loodus oli meie maad ja rahvast esimesed iseseisvuse aastad õnnistanud heade lõikustega, nii et kosusime jõudsasti ja puudus kadus meie maal. 1921. aastal müüsime oma idanaabrile tuhanded tonnid seemnevilja. Valitses veel kõva usk, et idanaaber peab sõna ja jätab meid rahule, kuigi juba 1. mai rongikäikudel ja igal parajal juhul kommunistid hakkasid pead tõstma. 1922. aasta 1. mail langes piiritagune kommunistide juht, Kuressaarest pärinev Viktor Kingissepp lõksu ja lasti sõjakohtu otsusega maha. Idast tulid ja läksid uued juhid, et jätkata oma õõnestustööd, lootes, et ehk õnnestub eesti rahvast pettuse ja valega rumalaks teha. 1923. aastal läksid kommunistlikud Riigikogu liikmed, kuus meest vist neid oli, juba nii häbematuks, et kui riigivanem K. Päts tuli valitsuse deklaratsiooniga, siis võeti teda vastu nende pinkidelt hüüetega – „verekoer”. Tehti vaheaeg, et karistuseks hüüdjaid välja heita, mida ka tehti, – 15 koosolekuks.
Veel aga ei teadnud keegi ennustada, et eesti rahval on jälle kindral J. Laidoneri kui sõjameest tarvis.
Ühel udusel ja vihmasel 1. detsembri hommikul 1924. aastal piiri tagant tulnud terroristid (kommunistid endise Narva advokaadi Anvelti juhtimisel) tahtsid hävitada Eesti Vabariiki ja välja kuulutada Nõukogude Vabariigi. Sisemine olukord oli meil alates 1924. aasta märtsist kaunis pinev ja Vabariigi Valitsus oli õieti vähemusvalitsus. Sõjaministrit parajasti polnud – oli tagasi astunud (kolonel H. Kurvits – piirivalve ülemaks) ja asetäitjaks oli siseminister Theodor Rõuk – sõjaaegne Tallinna komandant, kellel suur praktika kommunistidega võitluses ja korra hoidmisel. Õnnelik juhus oli veel, et sel ajal oli öösel ohvitseride keskkasiinos kindral Ernst Põdder, kes peapostkontori vallutas. Kell 9 hommikul võttis üksik eskadron kapten Onni juhtimisel tagasi pearaudteejaama ning mäss oli likvideeritud. Valitsuse koosolekusaalis lamas lihtsal raudtee kanderaamil teedeminister insener Karki surnukeha, kaetud tekiga. Valitsus astus kokku. Esimene otsus oli määrata kindral J. Laidoner ülemjuhatajaks ja sõjaseisukord välja kuulutada.
Laidoner asus seisukohal, et peame nii ruttu kui võimalik tagasi minema rahuaegse korra juurde, et mitte halba muljet jätta väljapoole oma sisepoliitilisest olukorrast.
Kindrali sõnad olid: „Erakorraliste abinõudega võib igaüks valitseda riiki, aga meie ei tohi seda pikalt endile lubada, vaid peame tagasi minema rahuaegsele korrale võimalikult ruttu.”
Paari nädala pärast kaotati tsensuur ja ülemjuhataja andis tagasi oma ameti Vabariigi Valitsusele. Need ohvrid, mis meie tõime, ei olnud asjata. Välispoliitiliselt tõusis meie prestiiž ja vabariigi aupaiste suuresti ning kohe tulid küllakutsed. Poola seimi ja senati poolt oli esimene küllakutse, kuhu ka Riigikogu delegatsioon siirdus mais 1925. Sisepoliitiliselt muutis see mässukatse meie sisemist vaimu paremuse ja üksmeelsuse poole. Kõigile, ka igavese rahu unistajatele sai selgeks, et kui tahame eksisteerida, siis peame valvel olema ja ühiselt seisma oma juhtide, nii sõjaliste kui ka poliitiliste, selja taga. Siis moodustatigi Vabariigi Valitsus „seinast seina”. Rahvaesinduse suhtumine oma sõjaväe vastu muutus ka paremaks ja Riigikogu võttis pikema jututa vastu sõjaväepensioni seaduse. Koos sellega tekkis ka suurem arusaamine laiades ringkondades, et materiaalsed kulud, mis rahvas kannab sõjaväe osas, ei ole asjata, vaid meie geograafilisest ja poliitilisest olukorrast tingitud, kui tahame edasi püsida natsioonina. Ülemjuhataja aga kinnitas 4 aastat peale võiduka sõja lõppu, Asutava Kogu mõistmatu ja alandava ümberkäimise peale vaatamata, et ta seisab alati oma rahva teenistuses, valmis astuma etteotsa, kui seda temalt nõutakse.
Peale puhtsõjaliste teenete ei saa vaikimata mööda minna teenetest, mis ta osutas noore vabariigi välissuhete korraldamise alal, täites puhtdiplomaatilisi ülesandeid.
Kindral Laidoner oli kogu aeg väliskomisjoni esimees. Iga aasta võttis ta osa Rahvasteliidu täiskogu koosolekutest – septembrikuu algul. Keda teist oli parem saata, kuna tema nimi oli Vabadussõjast saadik tuttav kahe vägeva (Inglis- ja Prantsusmaa) maailmariigi riigimeestele. Väga tihedad sidemed sidusid Laidoneri Inglismaaga. Nende riigikorda ta austas ja pidas meile heaks eeskujuks. Ka tema mõjuv sõna Riigikogus oli see, mis meie koolidesse tõi esimeseks võõrkeeleks inglise keele, peale selle, kui olime katsetanud saksa keelega. Ta motiveeris kahe argumendiga: esiteks Inglismaa aitas meid Vabadussõjas ja ta on meile kõige sõbralikum. Peale selle on meie noorusele väga tähtis, et ta inglise keelt mõistab, sest inglise keelega saab laias maailmas kõige kergemini läbi. Ajaloo käik näitaski, kui tähtis oli meie noorusele inglise keele tundmine, kui pidime põgenema kommunistide eest läände – vabasse maailma.
Inglismaalt saime sõja ajal varustust 3 miljoni naela väärtuses. See oli võlg, mille korraldamisele tuli asuda. Kes võis paremini Vabariigi Valitsuse volinikuks olla rahaministri kõrval kui kindral J. Laidoner? Nii sõitsid rahaminister Leo Sepp ja kindral J. Laidoner Londonisse vabariigi sõjavõlgasid korraldama. Läbirääkimiste tagajärjel lepiti kokku 917 200 Inglise naela peale, st pidime tasuma üldsummast 30 protsenti. USA võlasummaks jäi järele 13 830 000. Prantsuse võlg tasuti täielikult 25. oktoobril 1925.
Sellest võime järeldada, et ka sügaval rahuajal vabariik vajas selle suure sõjamehe autoriteeti, sidemeid, tutvusi ja lahtist pead asjade korraldamiseks teiste riikidega.
Väliskomisjon oli määratud abimeheks, nõuandjaks ja arvustajaks Vabariigi Valitsusele välispoliitika alal ja nagu parlamendi silmaks välisministeeriumi alal. Sellest käisid läbi kõik seaduseelnõud, mis korraldasid meie vahekordi teiste välisriikidega, poliitilised kokkulepped, majanduslikud jne. Laidoner oli tihti nende aruandjaks Riigikogu täiskoosolekul.
Septembrikuu algul peeti igal aastal Genfis Rahvasteliidu täiskogu koosolekut, kus Laidoner Eesti Vabariigi delegatsiooni liikmena ka komisjoni töödest osa võttis. Rahvasteliidu juhtivates ringides omas J. Laidoner suure autoriteedi Vene ja Aasia olude tundjana. Kui tekkis Mosulis piiriajamise tüli, kus õliallikate küsimus suurt osa mängis, siis valiti kindral Laidoner vahekohtunikuks-piiriajajaks. Tema abiliseks oli praegune Eesti konsul Torontos Johannes E. Markus – kõige vanem elavate kirjas viibiv Eesti Vabariigi diplomaat. Kõnesolev ülesanne täideti kindral Laidoneri poolt täpselt vastavalt kokkulepetele ning leidis aktsepteerimist kõikide tüliküsimusega seotud riikide valitsuste poolt.
