Üle Reiu jõe rajatava uue Sindi–Lodja silla ehitus tõi päevavalgele erakordse arheoloogilise leiu – Eestis seni avastatud vanima teadaoleva maja aluspõhja. Esialgsete hinnangute järgi tegutsesid selles kiviaegses hoones inimesed juba umbes 5300 aastat eKr, mil Eesti alal valitses mesoliitikum ning siin elasid Kunda ja Narva kultuuri esindajad.
Uue silla rajamise käigus avastati Reiu jõe paremkaldalt kiviaegne asulakoht, mis sai nimeks Sindi–Lodja IV. Veelgi suurem üllatus ootas aga jõe vasakkaldal, kus tuli nähtavale kiviaegse hoone põhi – leid, mida arheoloogias kohtab äärmiselt harva.
Sindi–Lodja silla ideega alustati 2022. aastal. Kuna piirkond on tuntud oma rikkaliku arheoloogiapärandi poolest, kaasas Transpordiamet varakult Muinsuskaitseameti ning enne ehitust tehti arheoloogiline eeluuring. Selle käigus tuvastati, et alal on säilinud kiviaegne kultuurkiht ning uue silla rajamisega peab kaasnema põhjalik arheoloogiline uurimine.
Muinsuskaitseameti arheoloogiapärandi osakonna juhataja Helena Kaldre selgitab, et kiviaegsed leiud on sageli väga delikaatsed. „Kaevamine on aeganõudev käsitsitöö kühvli ja pintsliga ning leiud on visuaalselt märgatavad vaid eriteadmistega inimestele. Näiteks on kiviaegne materjal sageli tulekivi töötlemisest jäänud õhukesed kivipudemed,“ ütleb Kaldre.
Uuringute eest pälvisid Muinsuskaitseameti Aasta Leiu kategooria laureaadi tiitli arheoloogid Aivar Kriiska, Silvia-Kristiin Kask, Irina Khrustaleva ja Sander Jegorov. Piirkond on ajalooliselt rikas ka varasemate leidude poolest – juba 2000. aastate alguses avastati samast ümbrusest kolm kiviaegset asulakohta.
Leitud kiviaegne maja ei meenuta tänapäevast hoonet. Tegemist on tumeda laiguna nähtava aluspõhjaga, mis tähistab maasse süvendatud elamisala. Seinad ja katus olid tõenäoliselt puidust, kuid need pole säilinud. Sarnaseid leide on Eestis väga vähe – näiteks 2014. aastal avastati Narva-Jõesuust hilisem, umbes 2900–2000 aastat eKr dateeritud kiviaegse ristpalkmaja jäänused.
Kiviaja inimesed elasid tavapäraselt vee läheduses, mistõttu on asulakohad sageli seotud jõgede ja veekogudega. Elukohti vahetati hooajaliselt ning elatusallikateks olid korilus, küttimine ja kalapüük. Kaldre sõnul avastatigi Sindi–Lodja silla ehituse käigus kaks uut asulakohta jõe mõlemal kaldal. Samuti on näha, et maastik ja Reiu jõe säng on tuhandeid aastaid tagasi olnud teistsugused kui tänapäeval.
Leiukohtadest tuli välja rohkelt esemeid – looma- ja kalaluid, tööriistade valmistamise jääke ning eriti palju tulekivikilde. „Selliste leidude põhjal saab öelda, et selles paigas toimus intensiivne inimtegevus. Ent märgid hoonest on palju haruldasemad kui üksikleiud,“ rõhutab Kaldre.
Tema sõnul on hoonepõhi arheoloogiliselt erakordselt väärtuslik leid, sest tegemist ei ole üksikesemega, vaid tervikliku kompleksiga. „Kontekst on arheoloogias äärmiselt oluline – see aitab mõista, kes need inimesed olid, kust nad tulid ja milliseid tehnoloogiaid kasutasid. Iga selline leid täiendab meie teadmisi märkimisväärselt,“ selgitab ta.
Tee- ja sillatööde käigus paljastuvad varasemate inimasutuse jäljed aeg-ajalt ka mujal. Kaldre sõnul on olukord kõige keerulisem siis, kui leiud ilmnevad ootamatult ning ehitustööd tuleb peatada. „Sindi–Lodja silla puhul olime leidudeks valmis ning koostöö Transpordiametiga on sujunud väga hästi,“ ütleb ta. „Ennetav planeerimine aitab säästa nii aega kui ka väärtuslikku kultuuripärandit.“
