80 aastat pärast Teise maailmasõja lõppu tekitavad võitjariikide poolt korraldatud Nürnbergi kohtuprotsessid, kus mõisteti kohut 24 Saksamaa riigitegelase ja sõjaväelase üle, endiselt vaidlusi ja kirglikke arutelusid. Hiljuti nimetas ka Eesti valitsuspartei esindaja Nürnbergi tribunali rahvusvahelise õiguse häbiplekiks. Et toimunusse rohkem selgust tuua, avaldame siinkohal Giles Corey ülevaate kohtuprotsesside käigus aset leidnud sündmustest, mis tugineb Briti ajaloolase David Irvingi põhjalikule käsitlusele. Corey toob esile, et kohtuprotsessid kujutasid endast eeskätt võitjariikide poliitilist ja propagandistlikku ettevõtmist, kus õigusemõistmine oli selektiivne ning sageli vastuolus õigusriigi aluspõhimõtetega. Suurel määral dikteeris protsessi kulgu Nõukogude Liit, kellel oli juba ulatuslik kogemus stalinistlike puhastuste käigus läbi viidud näidisprotsessidega. Corey tõlgendab Nürnbergi kui sümboolset alandamisrituaali ja Teise maailmasõja viimast lahingut, millest sündis küll rahvusvahelise õiguse uus raamistik, kuid kõrge moraalse, õigusliku ja inimliku hinnaga.
Vanad germaani saagad jutustavad, et pärast suurt lahingut mongolitega Lechfeldi tasandikul, kus kaks erinevat maailma olid verises ja raevukas tapatalgus kokku põrganud, jätkasid langenud sõdalaste vaimud võitlust veel kolm päeva pilvede kohal. Nii oli ka Nürnbergis: seal, kus linn kandis kohutavaid arme Saksamaa ja tema vaenlaste vahelise maisest võitlusest, mis lõppes 1945. aasta mais, jätkasid vaimud võitlust veel kuusteist kuud. Kuid sellega sarnasused lõppevad. Väed olid nüüd ebavõrdsed; üks pool oli relvastamata ja liitlasteta.
Briti ajaloolase David Irvingi raamat „Nuremberg: The Last Battle“ (2004) pakub ühe kõige põhjalikuma käsitluse Nürnbergi protsessidest, Teise maailmasõja viimasest lahingust. Kuigi Irving ei vaja tutvustamist, tuleb märkida, et tema võime leida üles unustatud ajalooallikad ja dokumendid on peaaegu müstiline; tema teadustöö selles teoses on laitmatu ja kriitikale raskesti alluv. Nürnbergi rahvusvaheline sõjatribunal oli esimene taoline omakohus – katse luua tühjalt kohalt „rahvusvahelise õiguse“ struktuur, mis seati vastamisi „sõjakuritegude“ ja „inimsusevastaste kuritegudega“. Irving esitab kaleidoskoopilise ülevaate sellest, kuidas Nürnbergi sündmused arenesid ja lõppesid. Nürnbergi protsessid on tänapäeval olulised mitmel põhjusel; meie jaoks ehk kõige olulisem on asjaolu, et mitte ainult ei raiutud Saksamaa kaotus sõjas kummalisel moel „seaduseks“ näiliselt objektiivse kohtumenetluse kaudu, mida viisid läbi tema vallutajad, vaid need näidisprotsessid olid ka esimesed, kus euroopa identiteet ja rassiline mõtteviis laiemalt sõna otseses mõttes kriminaliseeriti.
Teine maailmasõda tõlgendati tagantjärele ristisõjaks „rassismi“ ja „antisemitismi“ vastu ning sellele vahetult järgnenud külma sõja käigus kujundati Ameerika Ühendriikidele „universaalse usutunnistuse“ ideoloogia, mis oli väga erinev verel ja mullal põhinevatest rahvusriikidest. Nürnbergis süüdistatavad võisid olla Saksamaa juhid, kuid on selge, et teatud abstraktsioonitasandil olid nad kogu valge rassi asenduskujud; siin kuulutati kaudselt valgete etnotsentrism moraalselt kurjaks ja kaitsmatuks. Siin kinnistasid liitlased ja nende isandad oma moraalse õiguse ajalooõpikutesse, võimaldades Euroopa ja Ameerika avalikkusel uskuda, et nad olid millegi nimel võidelnud ja surnud, et kaks põlvkonda Lääne parimaid mehi olid hävitatud põhjusega – millegi vaieldamatult hea saavutamise nimel.
Kui lahingud Euroopas lõppesid, hakkasid liitlaste juhid arutama, mida teha vangistatud Saksamaa juhtidega. Üldjoontes valitses president Roosevelti administratsioonis piiramatu vihkamise õhkkond. Valges Majas peetud meesteõhtusöögil lõbustas president Franklin Roosevelt Poola peaministrit Stanislas Mikolajczykit lugudega Stalini plaanidest „likvideerida viiskümmend tuhat Saksa ohvitseri“ ning naeris valjusti, meenutades, kuidas tema ühendstaabiülemad olid neid sõnu suurte silmadega kuulanud. Sõjaminister Henry Stimson hoiatas Roosevelti ja soovitas, et Saksamaa etniline puhastamine tuleks läbi viia alles pärast seda, kui Ameerika väed annavad üle Põhja-Saksamaa sadamad; ta „tundis, et kindlasti tekivad tagajärjed, mis määrivad meie ajaloo lehekülgi, kui me näime selle eest ise vastutavatena“. Stimson kirjutas, et USA peaks püsima okupeeritud Saksamaa lõunasektoris, sest see „hoiaks meid okupatsiooniajal Venemaast eemal… Las tema teeb musta töö“. Välisminister Cordell Hull tegi sisuliselt ettepaneku hukata kõik Saksa ohvitserid. Suurbritannia suursaadik Washingtonis lord Halifax kirjutas, et tema juuksur õhutas teda pidevalt „kõik tapma. Kui jätate kasvõi üheainsa ellu, siis nad paljunevad uuesti ja peate kogu töö uuesti tegema. See on nagu ühe küüliku jätmine noorde istandusse“.
Kindral Dwight Eisenhower ütles Halifaxile, et Saksa vangid tuleks „põgenemiskatsel maha lasta“, ning Eisenhoweri staabiülem Walter Smith soovitas, et seoses ligi 4000 Saksa ohvitseriga, keda loeti kuuluvaks (olematusse) Saksamaa „kindralstaapi“, võiks „hävitamise jätta looduse hooleks, kui venelastel oleks vabad käed“. Eisenhower vastas: „Miks ainult venelased? Võitjariigid võiksid ajutiselt määrata Saksamaal tsoone väiksematele riikidele, kellel on arveid klaarida.“ Eisenhower jätkas: „Kogu saksa rahvas on sünteetiline paranoik ja paranoikut pole põhjust hellalt kohelda… Peajuhid ja SS-väed tuleks kahtluseta surma mõista, kuid karistus ei peaks sellega lõppema.“ Juudi päritolu Ameerika rahandusminister Henry Morgenthau nõustus Eisenhoweri igavese karistuse ideega, kuulutades, et „Saksa rahval ei tohi lubada pääseda isikliku süütunde eest… Saksa kindralstaap tuleb täielikult likvideerida“.
Nagu eespool viidatud, märgib Irving, et Hitleri ajal ehk III Reichi perioodil „ei olnud relvajõudude jaoks ühtset kindralstaapi, nagu see oli olnud Esimeses maailmasõjas – see oli liitlaspropagandistide kujutlusvõime vili“. Kuigi me ei pea pikemalt peatuma Morgenthau plaanil, piisab kokkuvõtteks sellest, kuidas Morgenthau seda Briti peaministrile Winston Churchillile esitas, rõhutades „Saksamaa agraarmajanduseks taandamise soovitavust ja teostatavust, kus Saksamaa oleks väiketalude maa ilma suuremahuliste tööstusettevõteteta“. Churchill märkis hiljem, et Morgenthau viha Saksa rahva vastu oli „kirjeldamatu“.
Kui Morgenthau ütles Rooseveltile, et mõned Euroopa riigid kavandavad langenud Saksamaale „pehmet“ tulevikku, vastas president: „Andke mulle kolmkümmend minutit Churchilliga ja ma parandan selle. Me peame olema Saksamaa suhtes karmid, ja ma mõtlen just saksa rahva suhtes… Te peate saksa rahva kas kastreerima või kohtlema neid nii, et nad ei saaks jätkata selliste inimeste taastootmist, kes tahavad varasemal viisil jätkata.“
Viimatimainitud avaldus rõhutab olulist taktikat, mida kasutati Nürnbergis – ja seejärel kogu 20. sajandi jooksul – kus rahvussotsialism, seejärel Saksamaa ja lõpuks kogu valgete etnotsentrism patologiseeriti mingiks psühhiaatriliseks kõrvalekaldeks kujuteldavast võrdõiguslikust loomuseisundist. Morgenthau tegi veel ettepaneku, et kõik töövõimelised sakslased orjastataks ja transporditaks Kesk-Aafrikasse või et neid kasutataks tööjõuna mingis tundmatus ja nimetamata Tennessee Valley Authority projektis. Ameerika avalikkus ei võtnud neid äärmiselt kättemaksuhimulisi ettepanekuid hästi vastu, mistõttu Churchill, kelle valitsus oli juba heaks kiitnud Saksa sõjavangide kohapealse hukkamise, kutsus liitlasi üles „tapma võimalikult palju lahinguväljal“. Churchill nautis meeletut veresauna, tähistades, et sõda oli kõige julmem „alates kiviajast“; see näib aga olevat solvang meie kiviaja esivanematele, sest nende sõjapidamise viisid olid kindlasti auväärsemad kui „tsiviliseeritud“ Euroopa omad selles inimajaloo kõige metsikumas veresaunas.
Roosevelt oli täielikult halastamatu barbaarsuse poolel, öeldes Jalta konverentsil, et ta „lootis, et marssal Stalin teeb taas ettepaneku tõsta toost viiekümne tuhande Saksa armee ohvitseri hukkamise auks“. Ameerika president kuulutas tõepoolest: „Ma ei taha, et see oleks liiga kohtulik. Ma tahan hoida… ajalehefotograafid eemal, kuni see on lõpetatud.“ Mereväeminister James Forrestal, tulevane kaitseminister, kes hiljem mõrvati oma sionismivastase seisukoha tõttu, mõistis õigesti, et „Ameerika rahvas ei toetaks sakslaste massimõrva, nende orjastamist ega nende riigi tööstuslikku hävitamist“. Küünilisem Stimson hoiatas Roosevelti, et ta hoiaks oma kaarte rohkem varjus, väites, et „enne hukkamist peaks siiski olema kohtumenetlus“.
Üllatuslikult oli just Nõukogude Liidu diktaator Jossif Stalin see, kes liitlasjuhtide hulgas ainsana seisis kohtuprotsesside eest; arvestades aga, et nõukogude süsteem oli juba ammu harjunud näidisprotsessidega, kus teisitimõtlemist patologiseeriti, pole see ehk sugugi nii kummaline. Stalin ütles, et ta tahab „seaduslikke“ menetlusi, sest „muidu ütleb maailm, et me kartsime“. Tõenäoliselt oleks Nürnbergi protsessid jäänud toimumata, kui Roosevelt poleks surnud; tema järglane presidendiametis Harry Truman aga soovis, et Ameerika Ühendriigid võtaksid „moraalse kõrgpositsiooni“. Et mitte pidada idealistiks Trumanit, ainsat meest ajaloos, kes on andnud käsu kasutada tuumarelva, tasub meeles pidada, et ta nõustus lihtsalt Stimsoniga: „Natsidele tuleks esmalt anda õiglane kohtumõistmine – ja seejärel nad üles puua“.
Jahedamad – ehkki palju küünilisemad – pead jäid peale. President Truman nimetas USA ülemkohtu kohtuniku Robert Jacksoni Nürnbergi peamiseks Ameerika prokuröriks; kõikide hinnangute järgi oli Jackson auväärne mees, kuigi teda mõjutasid (ehkki vähem kui tema kolleege) eelarvamused süüpingis istuvate sakslaste suhtes. Tundub, et ta soovis siiralt kujundada õiglast kohtuprotsessi, kuid tal polnud siiski kahtlust, et sakslastest süüdistatavad „mõistetakse süüdi“, neile määratakse surmanuhtlus ja nad hukatakse. Enne ametissenimetamist ründas Jackson „küünikuid“, kes olid oodanud, et sõjakuritegude tribunalid toimiksid vaid sõja pikendatud relvadena. Ta oli algselt igasuguste selliste kohtuprotsesside vastu. Tõepoolest, kui sõda Euroopas lõppema hakkas, oli ta öelnud: „Kui me tahame sakslasi poliitilise otsusena maha lasta, siis tehkem seda, kuid ärgem varjakem seda tegu kohtu taha. Kui olete niikuinii otsustanud nad hukata, pole kohtuprotsessil mõtet; maailm ei austa kohtuid, mis on loodud üksnes süüdimõistmiseks. See pilastaks õigust, kui peetaks näidistribunale, mille otsus on juba ette teada.“
Hiljem meenutas ta, et oli „avaldanud arvamust, et kui need isikud hukatakse, peaks see olema sõjaliste või poliitiliste otsuste tulemus“. Kuid pärast ametissenimetamist seisis Jackson kohe silmitsi lahendamatu probleemide labürindiga; peale selle, et sõja võitjad püüdsid oma sõjalist võitu kaunistada metafüüsilise „seaduse“ lipuga, oli tema peamine mure, et Saksa sõjakurjategijate süüdistusakt sisaldas vähe kuritegusid, milles üks või teine neljast süüdistavast suurriigist ise süüdi ei olnuks. Hitleri alistamise nimel oli tsiviilelanikkonda põletatud ja pommitatud, mõrvatud, piinatud, hirmutatud, küüditatud ning orjastatud; alustatud oli agressiivseid sõdu, okupeeritud neutraalseid riike ettekäänete ja pettusega, ning sõjavangide kohtlemist käsitlevate rahvusvaheliste konventsioonide paragrahve jultunult rikutud.
Jackson koos teiste liitlasriikide süüdistusmeeskondadega oli teadlik ohust, et rahvussotsialistidest süüdistatavad võivad kohtuprotsessi käigus rollid ümber pöörata, osutades oma võitjatele ja süüdistades võiduriike kuritegudes, mis olid võrdväärsed või isegi hullemad nendest, milles neid endid süüdistati. Jackson, kes oli näinud USA armee lendlehti, mida Jaapani kohal alla visati ja mis kujutasid leekidesse mattunud Jaapani perekondi koos ähvardustega edasise Ameerika terroripommitamise kohta, tunnistas seda Trumanile, kirjutades, et liitlased „on teinud või teevad mõningaid samu asju, mille eest me sakslasi süüdistame. Prantslased rikuvad Genfi konventsiooni sõjavangide kohtlemisel sedavõrd, et meie juhtkond võtab neile saadetud vangid tagasi. Me süüdistame sakslasi rüüstamises, samas kui meie enda liitlased praktiseerivad seda. Me ütleme, et agressiivne sõda on kuritegu, ja üks meie liitlastest kehtestab oma suveräänsust Balti riikide üle üksnes vallutaja õigusega.“ Ühe näitena silmakirjalikkuse meres: USA ja Suurbritannia nõustusid Saksa sõdurite ja tsiviilisikute sunnitööle küüditamisega Nõukogude Liidu poolt ning neil olid ka endil plaanid sama teha. Lisaks soovisid venelased kõigi saksa meeste steriliseerimist ning naiste sunniviisilist paaritamist venelaste ja Ameerika mustanahalistega.
Nagu me nüüd teame ja nagu liitlasvalitsused teadsid ka siis, panid USA, Suurbritannia ning Nõukogude Liidu valitsused toime kohutavaid sõjakuritegusid enneolematus ulatuses – kuritegusid, mis ei lõppenud isegi pärast Saksamaa kapituleerumist. Näiteks Nõukogude okupatsioonitsoonis Ida-Saksamaal tapsid venelased kõik silmapaistvad ja lugupeetud etnilised sakslased – „kõik juhid, intellektuaalid, juristid, tsiviilametnikud, teadlased – kõik, kes võinuks olla vastupanu koondumispunktiks“. Teisisõnu soovisid nad, et vähesed head Saksa mehed, kes selles genotsiidis ellu jäid, likvideeritaks, nii et uus põlvkond koosneks argpüksidest ja kurjategijatest.
Irving küsib teravalt: „Kas oleks ebaviisakas kahtlustada, et see oli ehk üks põhjus, miks mõned liitlasjuhid lootsid vaenlase sõjakurjategijad vaigistada, kuulutades nad lindpriideks ja tappes nad kiiresti, andmata neile enne võimalust kohtus end kaitsta?“ Ühes vestluses Jacksoniga väitis senaator J. William Fulbright, et tegelikult ei eksisteeri ühtegi seadust, mille alusel sakslasi saaks kohtu alla anda, sest sõjapidamist ei saa tagantjärele kuulutada „kuriteoks“ nende poolt, kes võitsid; seetõttu ütles Fulbright, et „nad tuleb viivitamatult hukata poliitilise otsusena. Kohtuprotsess tähendab… anda süüdistatavatele võimalus rääkida maailmale oma lugu.“ Jackson vastas tähelepanuväärse küsimusega: „Mida me kardame, et nad räägivad?“ Fulbright keeldus vastamast.
Veel üheks sõlmeks Jacksoni silme ees pingulduvas poomisköies oli tõendite küsimus – täpsemalt nende kummaline nappus. Washington oli täis inimesi, kes kinnitasid Jacksonile, et Saksamaa sõjakuritegudes pole kahtlust, eriti sündmustes, mida 1970. aastatel hakati nimetama holokaustiks, ning üldises sõjasüüdistuses, mis oli Saksamaale omistatud juba pärast Esimest maailmasõda Versailles’ lepinguga. Kuid kui Jackson palus end varustada konkreetsete materjalidega, pidi ta peagi nentima: „Ma ei saa kätte ainsatki asitõendit.“
Julguse eest üldse püüda hankida vettpidavaid tõendeid ja pidada kasvõi näiliselt objektiivset kohtuprotsessi, ründas filosemiitlik propagandist Drew Pearson Jacksonit Washington Posti veergudel kui „liiga leebet“, millele kohtunik vastas tabava repliigiga: „Washington on täis argpükse, gallupi-küsitluse patrioote.“ Mida üldse teati natsionaalsotsialistide hävituslaagritest vahetult pärast III Reichi langemist? Irving selgitab, et „kõige kohutavamad laagrid asusid Nõukogude armee poolt okupeeritud tsoonides ega olnud seega liitlastele kohe kättesaadavad. Paljudes brittide või ameeriklaste vabastatud laagrites … leiti ja pildistati järeltulevate põlvede tarbeks häirivaid stseene näljast ja haigustest tingitud surmadest – stseene, mis tagantjärele ei oleks pidanud liitlasväejuhte üllatama, sest nad olid viimastel kuudel pommitanud Saksamaa raudteevõrke ning purustanud farmaatsiatehaseid, et kutsuda esile just need apokalüpsise ratsanikud.“
Veel üks näide ebakindlatest tõenditest Nürnbergi protsesside ettevalmistuste ja läbiviimise ajal on veidralt täpne arv – kuus miljonit surnud juuti. 1945. aasta juunis, külastades New Yorgis Föderaalse Juurdlusbüroo ametnikke, kohtus Jackson esimest korda mitme mõjuka juudiorganisatsiooniga. Neid esindasid kohtunik Nathan Perlman, dr Jacob Robinson ja dr Alexander Kohanski, kes olid Jacksonile juba üsna selgelt mõista andnud, et soovivad kohtuprotsessi juhtimises kaasa rääkida. Otsides konkreetset arvu juudi rahva kaotuste kohta III Reichi ajal, öeldi Jacksonile „kuus miljonit“, mille kohta ta hiljem meenutas: „Mind huvitas eriti selle hinnangu allikas ja usaldusväärsus, sest ma ei tea ühtegi autentset andmestikku selle kohta.“
Ameerika Juudi Kongressi toetatud Juudi Asjade Instituudi asutaja Robinson hakkas Jacksoni alluvuses tööle „juudi asjade erikonsultandina“; ta ütles Jacksonile, et oli jõudnud „kuue miljoni“ arvuni „ekstrapoleerides 1929. aasta teadaolevast juudi rahvastiku statistikast ja nendest, keda praegu usutakse ellu jäänud olevat“. Teisisõnu oli kuus miljonit midagi lootusrikka hinnangu ja ebakindla oletuse vahepealset; igal juhul märgib Irving, et „sõjast räsitud Euroopas, mida laastasid pommid ja katkud, ei olnud see andmebaas, millele üks statistik mõistlikult toetuks“. Kuid „kuue miljoni“ taga peituv müstika ei piirdu sellega. Irving juhib tähelepanu, et Ameerika juudikogukond oli juba veerand sajandit varem, pärast Esimest maailmasõda, tõstnud sarnast kisa „holokausti“ pärast. 1919. aasta kõnes ning ajakirjas The American Hebrew ilmunud artiklis pealkirjaga „Juudi rahva ristilöömine peab lõppema!“ väitis New Yorgi osariigi kuberner Martin Glynn, et „kuus miljonit“ juuti hävitatakse „holokaustis“.
Ajaloolased Arthur Butz ja Thomas Dalton käsitlevad seda maagilist „kuut miljonit“ veelgi põhjalikumalt; Dalton näiteks märgib, et kogu Esimese maailmasõja vältel avaldati ainuüksi The New York Times’is arvukalt viiteid „holokaustile“, mis hõlmas „kuue miljoni kannatava juudi“ „hävitamist“. Võimalik, et varaseim teadaolev selle arvu mainimine juutidega seoses pärineb 1850. aasta ajakirja Christian Spectator artiklist, kus maailma juudi rahvaarvuks märgiti „kuus miljonit“. Seda arvu korrati The New York Times’is 1869. aastal; 1872., 1880., 1889., 1891., 1900. ja 1901. aastal lisandus sõna „hävitamine“, ning 1903. aastal lisandus „holokaust“, millele omakorda lisati „süstemaatiline“ aastatel 1905, 1906, 1910 ja 1911. Dalton järeldab seetõttu, et „kuue miljoni arv kujutab endast justkui konstanti juutide kannatuste väidetes või ähvardustes, sõltumata asjaoludest. Näib, et sellel on teatav maagiline sümboolika ning seetõttu saab sellest juutide tagakiusamise püha ikoon.“
Liitlasriikide esindajad kogunesid Londonis, et koostada süüdistusakt ja lihvida eelseisvate Nürnbergi näidisprotsesside üksikasju. Irving märgib: „See oli muidugi võitjate konverents; nende eesmärk oli valida süüdistatavad ning koostada uued seadused, mille rikkumises neid süüdistada, ja kohtureeglid, mis neid seadusi tagantjärele kohaldaksid.“ Teisisõnu, rikkudes sajanditepikkust angloameerika õigustraditsiooni ning elementaarset sündsustunnet, mis peaks iga kohtumenetluse aluseks olema, kavatseti Saksa süüdistatavaid karistada ex post facto seaduste rikkumise eest – seaduste eest, mida ei eksisteerinud ajal, mil neid väidetavalt rikuti. Lõplikud süüdistused, mis Londoni konverentsidelt välja tulid, sõnastasid „kuriteod“ kitsalt, näiteks „agressioon või domineerimine teiste rahvaste üle, mida Euroopa teljeriigid teostasid rahvusvahelisi seadusi ja lepinguid rikkudes“. See määratlus päästis Nõukogude Liidu näo; Nõukogude esindaja oli nõudnud, et tribunal piiraks süüdistuse veelgi kitsamalt „fašistide poolt selles sõjas alustatud agressioonidega“.
