Loe kõiki osi siit.
Puna-anarhistide dessant Krimmi
Dessandist osavõtjatel oli mitu kuulipildujat ja väidetavalt kuni miljon tsaarirubla. Rannavalve kaatrit ei täheldanud ja krimmitatarlastest meremehed aitasid relvad ning muu maha laadida. Grupp ühines metsas teiste partisanidega.
Järgmisel päeval võttis Mokrousov kõigi salkade juhtimise üle. Veel üks mainekas anarhist sai juhataja koha: Aleksandr “Tšornõi” ehk “Must” Ulanovski, kes hiljem nõukogude luurajana USA-s 1931.–1934. aastani illegaalset spioonivõrgustikku üles ehitas, oli õõnestustegevuse grupi juht. Hiljem, 1921. aastal võttis “Tšornõi-Must” Kroonlinna mässu ajal kui anarhist miitingul sõna, sest Nõukogude võim polnud revolutsiooni õiges suunas teinud. Võimud arreteerisid ta, ent vabastasid peagi.
Polgu staabil oli Nõukogude blangid ja tempel, seega positsioneeris revolutsiooniline armee, mis koosnes kolmest jalaväepolgust, ühest 110-mehelisest ratsaväepolgust ning 85-st kohalikust tatarlasest, end algusest peale kui nõukogude võim, olgu osavõtjad siis mis värvi tahes. Tegelikult oli armee tegutsenud juba enne dessanti, ent senine juhatus ei saanud oma ülesannetega hakkama ja pidi andma juhtimise üle dessantnikele. Septembris oli neid 300 ja novembris juba kaks korda rohkem.
Kõik ülejäänud grupeeringud, kes Mokrousovile ei allunud, olid armee silmis lihtsalt bandiidid, kes tuli maha lasta. Ilmselt oli armee oma aja kohta päris korraliku ettevalmistusega: lisaks 11 kuulipldujale ja 16 vankrile oli parteiorgan, mille sekretäriks oli Prantsuse Aafrika rindest osavõtnu punane kasakajessauul. Käis värbamine nii parteisse kui ka sõtta.
Kohe augustis lasid partisanid õhku söekaevanduse, milleta Wrangelli rongiühendus katkes. Septembris ründas grupp Sudaki linna garnisoni, vallutas telefoni-telegraafi keskjaama ja lasi maha polkovniku ning muud vangilangenud ohvitserid. Pärast kolme tundi lahinguid taganesid partisanid metsa, olles kaotanud neli endi seast. Wrangell tugevdas konvoisid, aga ühendus paljude linnade vahel oli sisuliselt katkenud, seejuures toiduainete vedu.
Üllatav, ent kohalik leht nimetas partisane tollal “rohelisteks”, kuigi tundub, et toona ei teinud valged võimud värvidel erilist vahet. Mokrousov oma ettekandes teatas, et Wrangell on partisanivastaseks võitluseks loonud eriarmee (toonud vägesid rindel tagasi), kuhu kuulub sakslasi, bulgaarlasi, junkruid, kasakaid ja ohvitsere “kornilovlaste”, “drozdovskilaste”, “semjonovlaste” ja “markovlaste” seast. Kõik need kõlavate nimedega vabatahtlikud olid küll kõvad tegijad tollases kodusõjas, ent erinevalt levinud arvamusele ei kandnud pealuusümbolit.
Terve sügise jätkas “roheliste armee” sarnase stsenaariumiga rünnakuid valgete tagalas – ikka vahipostid maha, telefoni-telegraafi ühendus katki jne. Kokkupõrkes ratsaväepolguga ei läinud sama hästi.
Korra 3. oktoobril õnnestus valgetel vaid 15 minutit enne rongi ära hoida sabotaaž raudteel ja kahjutuks teha fugasspomm, ent juba 30. oktoobril lasi rühm õhku Simferopoli rongi. Mõnikord tegid valged neile haaranguid ja mõnikord vastupidi. Partisanid tegid punast agitatsiooni Sevastopoli ja Kertši madruste seas ning levitasid kommunistlikku kirjandust, mida tõid paadiga Odessast. Wrangell lubas oma antipartisani-üksustel loomulikult kasutada ülekuulamistel erakorralist abinõu ehk füüsilist jõudu ehk piinamist jne.
Lõunarinde sõjarevolutsioonikomitee pidas 1920. aasta septembris vajalikuks anda Papanini (kes väisas läbi valgete positsioonide Türgi kaudu ja salakaubavedajale 1000 rubla makstes, eluga riskides peastaapi Harkivis) käsutusse kiirekäiguline kaater, millega saaks lisaks relvadele tuua Krimmi korraga kuni 50 võitlejat. Lõunarinde punaste juht Mihhail Frunze organiseeriski selle, mida ajalugu teab Papanini 2. dessandina.
Osaks suuremast operatsioonist oli 4. ja 13. armee jõudude ühendamine, mille hulka kuulus ka ülestõusnute armee ning kolme mereväekaartriga dessandi kohale toimetamine. Ülestõunud said veel miljon tsaarirubla, kuulipildujaid, paarsada vintpüssi ja pomme. Kahjuks või õnneks uppus üks kaatritest tormis, teine kaldus teelt kõrvale ja sõitis tagasi.
Juba mõne päeva pärast ründas salk taganeva ratsaväekindrali Ivan Barbovitši vägesid. Tegi seda veel teinegi kord. Segadusest annab tunnistust, et kindralleitnant saatis valgelipuga parlamentäärid läbi rääkima, saamaks teada, kellega üldse tegemist. Lahing jätkus ja punased said mitu tuhat vangi ning saagiks 15 kuulipildujat.
Pärast novembrilahinguid formeerus Krimmi ühtne armee ja ülestõusnute “roheline-punane” armee lõpetas eksistentsi. Papaninist sai Krimmi erakorralise komitee ehk kontrrevolutsioonilise tribunali ülem.
