Loe kõiki osi siit.

Kindralstaabi kindralmajor Mihhail Drozdovski – veendunud monarhist, ühinenud vabatahtlike armee 3. jalaväediviisi komandör – oli esimesi Vene vabatahtlike üksuste loojaid ilmasõja päevil. Vene–Jaapani sõjas sai ta jalga haavata ja jäi lonkama surmani. Tema õpingukaaslasteks sõjakoolis olid nii Wrangel kui ka Teise ilmasõja ajal Jugoslaavias Tito partisanidega sakslaste poolel võidelnud valgekaartlikest emigrantidest Vene julgestuskorpuse ohvitser Mihhail Zinkevitš. Drozdovski lõpetas 1913. aastal Sevastopoli ohvitseride lennuväekooli. Tegi seejuures hulga vaatluslende, ent osales ka õppustel soomuslaeval, allveelaeval ning katsetas isegi vee all tuukriülikonda.

Kui 1915. aasta augustis hakkas Saksa jäägrite rünnak Vilniuse all jõeületuskohas ohustama Vene 26. armeekorpuse tiiba, kogus Drozdovski kokku sajakonna võitleja ning kahe kuulipildujaga rünnakrühma ja hoidis sillapead enne silla õhkimist, kuni venelased teisel kaldal suutsid mõned olulised rünnakud tagasi lüüa.

Sama aasta detsembris osales Drozdovski Karpaatias rasketes lahingutes ungarlaste vastu. 1916. aasta augustis sai ta haavata paremasse kätte, mis ei taastunudki täielikult. Pärast haiglaravi jätkas sõdimist 1917. aasta jaanuaris Rumeenia rindel. Tema lähimaks abiliseks 15. jalaväediviisi staabis sai polkovnik Jevgeni Messner, hilisem Kornilovi diviisi viimane staabiülem. Oma viimase Georgi 4. järgu ordeni sai Drozdovski kätte novembris – pärast oktoobripööret –, aga juba Veebruarirevolutsiooni järel läks ta Odessas konflikti istungit pidava Rumeenia rinde soldatitekomiteega, milles osalesid ka Musta mere laevastiku ja Odessa sõjaväeringkonna esindajad ning mida juhtisid esseerid. Seal läks ta vaidlema punaagitatsiooni teinud hilisema Nõukogude kindralmajori Aleksandr Verhovskiga (kelle võimud lasid maha 1938. aastal), kes viimaks pages koosolekult enne selle lõppu. Seejärel tegid sõdurid, kes rindele tagasi ei kippunud, ettepaneku moodustada uus (tagala)üksus, mille juhiks saaks Drozdovski, millest too keeldus kui illegitiimsest pakkumisest.

Oktoobripöörde järel võttis Drozdovski aktiivselt osa vabatahtlike korpuse loomisest kindral Aleksejevi alluvuses (mõte selleks oli tekkinud Rumeenia rindestaabil) ja saatmisest Doni äärde rindele punaste vastu. Sellest moodustuski hiljem, pärast Kornilovi jt üksustega ühinemist, vabatahtlike armee. Ent 1917. aasta detsembris ei läinud kõik libedalt: kindralstaabi salajasel koosolekul Rumeenia territooriumil Iași linnakeses (Bukarest oli austerlaste käes ning Iașis asusid nii Vene kindralstaap, Rumeenia võim kui ka Antandi esindus), kus ohvitserid arutasid olukorda rindel ja Piiteris, Antandi seisukohti ning bolševike kavatsust sõda lõpetada, ei jõutud tegevuses kokkuleppele. Kuna hakati kõhklema, kutsusid mõned osalejad Drozdovski, kes oli kutsunud neid relvadega Lenini ja Trotski vastu astuma, looma juba uut salaorganisatsiooni, kuhu kuulusid ka Vene sõjaväeluure agent Rumeenias ning Ameerika missiooni tõlk. Märksa konspiratiivsem värk, nagu nad ise seda nimetasid: Savinkovi (esseerist terroristi, sic!) ja bolševike vaimus.

Vandenõulased avasid Iașis brigaadi värbamispunkti, kuulutasid sellest kohalikes ajalehtedes, ja peagi liitusidki nendega kahurväelastest ohvitserid kapten Sergei Nilovi juhtimisel; sellest sai Drozdovski artilleeriabrigaad. Antandi ja Rumeenia kuningriigi esindajad toetasid brigaadi loomist salaja, peamiselt moraalselt, sest tunnustada nad seda ei saanud – aga 1918. aasta jaanuariks oli Drozdovski oma salaagentidega kokku kogunud juba 200 võitlejat ja kahuripatarei; kuu hiljem oli neil ka 15 soomusautot, kuulipildujaid, erinevaid veokeid, raadiojaamu jne. Sageli tuli selleks vältida avalikke kokkupõrkeid punaste vägedega.

Varsti oli võitlejaid 500 ringis. Üha kasvava väega asus Drozdovski teele Doni ning Novotšerkasski poole. Ühendus vabatahtlike ja Rumeenia rinde vahel aga katkes, mistõttu rindestaap arvas värbamise ja organisatsiooni aja ümber saanud olevat ja saatis osa kohale jäänud üksusi laiali (Kišinjovis ainuüksi tuhatkond võitlejat), kellest teadlikumad ühinesid iseseisvalt erinevail andmeil nüüd juba 800–1050-mehelise üksuse retkega. Sellest sündis lõhe staabi ja justkui omavoliliselt tegutsenud vabatahtlike vahel, kes sooritasid 1918. aasta mais 200 versta pikkuse teekonna Novotšerkasskisse. Ent veel enne Iașist lahkumist tekkis tüli ka Rumeenia väejuhatusega, kes tahtis vabatahtlikelt relvad korjata, eeldades Vene staabi eeskujul, et nende väekoondistega on kõik läbi. Drozdovski keeldus relvi ära andmast ja lubas avada linnale kahuritule, kui tee Vene piirile ei avane kuue tunni jooksul. Rumeenlased lasid venelastel minna. Drozdovskil oli lisaks jalaväe ja erinevatele ratsaväeüksustele ning haubitsatele ka kergesuurtükivägi, laatsaret ja isegi tehniline üksus.

Teel hävitasid vabatahtlikud jalgu jäänud punaste üksusi ja desertööre. Nendega liitus uusi võitlejaid erinevatest linnadest: Berdjanskist, Melitopolist, Taganrogist jne, kuigi nende arv jäi tavaliselt 40–75 vahele. Odessast pidi retkelistele vastu tulema ohvitseride grupp, kuid sai desinformatsiooni vabatahtlike hukkumisest ja jättis tulemata. Samas ühines Novopavlovkas aprilli alguses drozdovskilastega Balti mere laevastiku diviis. See üksus tõi kaasa Andrease ristilipu, mis oli ja on kogu Vene merelaevastiku tunnus, kuid sai nüüd ohvitseride laskurpolgu lipuks. Seda hoolimata tõigast, et mereväelased nõudsid esialgu endile autonoomiat, mis sõjaväes on võimatu. Oluline on, et too sinine diagonaalrist valgel kujuneski drozovskilaste tunnuseks. Surma- või pealuukultust üksus ei harrastanud, olgugi surmapõlgurid. Ühines ka vangilangenud punaseid, kellest Drozdovski moodustas 300-mehelise 4. roodu oma ohvitseride laskurpolgu koosseisus. Ülejäänud endised punaväelased käitusid edaspidi kuulekalt, järgides eeskuju.

Nikolajevski kubermangu ühes külas lasid drozdovskilased maha 22 talupoega, kes olid tapnud neli ohvitseri-sõdurit. Eelnevalt teades, et asulas on punaste staap, võttis lähenev üksus sisse positsioonid, piiras küla ümber, tulistas sinna mõne valangu kuulipildujatest ning lasi ratsaüksusel külla tungida. Keegi süüdlastest ei jõudnud vastu hakata ega põgeneda, ent selgus, et tapjateks olid kohalikud, mitte isegi punased, kes keeldusid sõjaväelasi maha laskmast. Seegi näitab tollast meelsust.

Kuna Ukraina Keskraada oli sõlminud Brestis rahu keskriikidega, et need aitaksid värsket rahvuslikku võimu kõigi uute vaenlaste vastu, asusid Odessasse ja idakubermangudesse Austria-Saksa ešelonid, kellega Drozdovskil tuli nüüd tegeleda. Teades, et tal pole jõudu võidelda korraga endiste vaenlaste ja punastega, kuulutas ta kokkusaamisel Saksa väejuhatusega enda armee nende suhtes neutraalseks, lõppeesmärgiga marssida punase Moskva peale.

Rostovit kaitses 1918. aasta mai algul 25 000 punaarmeelast. Drozdovski saatis peale ratsadivisjoni kergesuurtüki patarei ja soomuki toel võttis linnavaksali ja ümbritsevad tänavad. Punaste väejuhatus hakkas linnast lahkuma, punakaart andis end vangi, ent nähes tunni pärast, et drozdovskilastel pole abijõude tulemas, alustasid vastupealetungi. Hukkus staabijuht, eelvägi pidi taanduma, kuni kahurituli taas bolševikud linnast välja ajas. Rostovis hukkus kokku ligikaudu 100 vabatahtlikku valget, ligi kümnendik üksusest. Hommikul olid punaste ešelonid Novotšerkasskist tagasi ja alustasid kahe soomusrongi toel rünnakut linnale. Drozdovski tegi vasturünnaku, ent teadis, et jõudude vahekord pole tema kasuks, mistõttu juhtis ise ratsaväerünnakut punaste tiival põhja suunas. Suuremat kasu sest polnud ja positsioonid tuli taas hüljata koos hukkunute-haavatutega. Siiski andis Drozdovski kahurväele käsu alustada duelli soomusrongidega, samal ajal sooritades veel ühe ratsadivisjoni rünnaku koos kasakate sotnjaga, et anda jalaväele aega vaenlase tule alt väljuda.

Punastel oli 28 000 võitlejat, sealhulgas Läti kütid, kaks haubitsat, lisaks soomuslaeva ekipaaž. Drozdovski taganes Taganrogi suunas. Kuigi koidikul Rostovisse jõudnud Saksa ratsavägi pakkus abi, siis Vene väepealik keeldus sellest. Selle asemel otsustas ta rünnata punaseid Novotšerkasskis, aga neli päeva hiljem andis punakaart Rostovi ilma lahinguta Saksa korpusele, nende juhatus põgenes Tsaritsõni, jättes maha sadu võitlejaid, kelle sakslased relvituks tegid ja vabaks lasid. See oli Doni Nõukogude Vabariigi lõpp.