Loe kõiki osi siit.
Surmapataljonide sünnivalud revolutsioonide vahel: kevadsuvi 1917
Sõdurite Saadikute Kongressi istungil Edelarindel, mis kestis 1917. aasta 7.–20. maini (Veebruarirevolutsiooni järel kuulus Vene sõjapidamise eripärade hulka, et sõduritel oli lahingute vahel aega istungeid pidada ja otsustada, kas ja kui, siis keda rünnata), tegi Musta mere laevastiku delegatsioon 13. mail pöördumise ülemjuhataja Brussilovile ja sõjaminister Kerenskile vajadusest luua revolutsioonilised erilöögipataljonid vabatahtlikest, kes kõige raskemates lõikudes enese initsiatiiviga innustaks teisi üksusi järgnema neile rindel.
Allakirjutanute seas olid kindralstaabi alampolkovnik Viktor Manakin (sama aasta juulist 1. revolutsioonilise ründepolgu komandör Edelarindel) ja autoroodu kapten Mihhail Muravjov (kellest hiljem sai Punaarmee ohvitser), kes olid mõni päev varem teinud analoogse pöördumise ka Edelarinde juhatusele.
Manakini 1. ründepolk julgestas veel 1917. aasta novembris peataapi Magiljovis ja sai siis käsu ühineda valgete vabatahtlikega Donimaal. Teel sinna novembris–detsembris pidas polk lahinguid punastega, sealhulgas Belgorodis. Pärast üksuse hävitavat lüüasaamist ühines Doni armeega. Osales Kornilovi jääretkes. Aitas 1918. aasta aprillis–mais Tšerkesski ülestõusnuid punaste vastu.
Sama aasta augustis nimetas ataman Pjotr Krasnov ta Saratovi kubermangu kolme asula sõjaväeliseks kuberneriks ja vägede komandöriks. Saratovis organiseeris Manakin ka Lõunavägede eriarmee loomist (ilmselt eeskujuks keiserlik ja Ajutise Valitsuse aegne eriarmee grenaderikoolituse põhjal), juhtides 1919. aasta septembris ise grenaderidiviisi ühte brigaadi. Sama aasta novembris kogus ta Rostovis Siberi armeed, 1920. aasta augustis juba Vene armeed. Emigreerus Jugoslaavia kaudu Viini ja hiljem USA-ssse.
Muravjov oli esseerist (lühendist SR ehk toonane sotsialistlike revolutsionääride partei) üleajateenija, kes grenaderipolgu allohvitserina sai 1914. aasta novembris Krakovi all raskelt haavata. Taastumise järel oli ta Odessa lipnike kooli roodukomandör, kes Veebruarirevolutsiooni järel juhtis ülevenemaalist keskkomiteed, mis värbas vabatahtlikke surmapataljonidesse. Kui uskuda andmeid, siis õnnestus tal organiseerida ligi 100 surmapataljoni ja mõned naispataljonid.
Kerenski, kes oli ise esseer, nimetas Muravjovi Ajutise Valitsuse turva(vägede)ülemaks, ent Kornilovi mässu järel katkestas too sidemed valitsusega, kuulutas end vasakesseeriks ning hakkas avalikult kritiseerima Kerenskit. Selleks ajaks olid esseerid sügavalt lõhenenud: enne revolutsiooni olid nad arvukaima erakonna ja sisuliselt anarhistliku terroriorganisatsiooni Narodnaja Volja („Rahva Tahe“) järeltulijatena teinud rohkem atentaate kui punased. Kerenski võimu ajal aga vasakesseerid teda enam sisuliselt omaks ei tunnistanud.
Kaks päeva pärast oktoobripööret nimetas Lenin Muravjovi pärast isiklikku kohtumist Petrogradi sõjaringkonna ülemaks, kelle üks ülesannetest oli võidelda viinapoode röövivate marodööridega. Muravjov võitles pealetungivate Kerenski ja Krasnovi vägedega; organiseeris Moskva punakaardi saatmaks selle Ukrainasse võitlema Keskraadaga ehk Ukraina rahvuslaste võimuga, millele Nõukogude Venemaa sõja kuulutas.
Poltaavas käskis Muravjov 1918. aasta jaanuaris maha lasta 89 Vilniuse sõjakooli junkrut, aga Kiievis juba 5000 inimest, kellest 3000 olid endised Vene ohvitserid. Võitles edukalt praeguse Moldova aladel Rumeenia armee vastu ja takistas neid praeguse Transnistria aladel kanda kinnitamast. Võttis vangi 500 Rumeenia sõdurit. Odessa all sama aasta märtsis ei läinud sama hästi, pealetungivad austerlased võtsid linna. Odessa Nõukogude Vabariigi vägede ülemjuhatajana käskis Muravjov linna tulistada kõigist kahuritest maalt ja merelt.
Moskva anarhistide mässu ajal 1918. aasta aprillis viibis ta ise linnas, kus võimud ta kahtlusalusena vahistasid, ent tema sidemeid mässajatega ei suudetud tõestada. Saanud 1918. aasta juulis idarinde juhiks, pakkus Saksa suursaadik talle pistist motiveerimaks arveid õiendama Tšehhi korpusega (mis oli muutunud liitlase Austria-Ungari sõjavangi jäänud väeüksusest kahtlaseks mässuliseks jõuks Venemaal), kes kippus tagasi koju ja mässas nii punaste, valgete kui ka võõraste võimude vastu. Järjekordne mäss punaste vastu sündis kuu hiljem, ent tšekistid arreteerisid pistisevahendajad ja mässu organisaatorid.
Lenin hakkas kahtlema Muravjovi lojaalsuses vasakesseeride väljaastumiste aegu ning käskis teda salaja jälgida. Pole teada, kas see oli ta enda initsiatiiv või esseeride partei peakorteri oma, aga 10. juulil samal aastal jättis Muravjov rindestaabi Kaasanis, laadis kaks talle lojaalset polku rongile, käskis vägedel hüljata rindel olevad punased üksused ja saabus 1000 mehega Simbirskisse, kus arreteeris punaste juhtkonna, sealhulgas hilisema Nõukogude Liidu marssali Mihhail Tuhhatševski (kes Stalini 1930. aastate „suurpuhastuse“ käigus maha lasti). Muravjov kuulutas end armee ülemjuhatajaks, ütles lahti Bresti rahust Saksamaaga (sisuliselt kuulutas Saksamaale sõja) ja käskis Tšehhi korpusel astuda sakslaste vastu.
Järgmiseks päevaks olid esseerid kutsunud kokku kubermangu nõukogu istungi, ent polnud veel kindlustanud oma võimu. Istungi ajal piirasid hoone sisse Läti punased kütid, tšekistid ja soomusväeosa. Sisenedes nõupidamisele, püüdsid punased Muravjovi arreteerida, ent kas vastupanu tõttu või igaks juhuks, lasid ta kohapeal maha.
