Loe kõiki osi siit.

Siit läkski Goltz võitlema Soome punaste vastu, nagu Bresti läbirääkimiste katkemised seda ajuti lubasid. Juuniks oli sõda Soomes läbi, kuid juba novembris süttis revolutsioon, keiser pages Belgiasse veel hiljutiste vastaste juurde ning Goltz lastis detsembris Läänemere diviisi laevadele ja viis selle Lätti.

Osa diviisist liitus seal 1919. aastal vabakorpusega, et toetada Liivi- ja Kuramaa rüütelkonna baltisakslaste maakaitseväge Landesveeri – bolševike ja pead tõstma hakanud Eesti ning Läti vabariikide vastu. Osaliselt jõudsid Goltzi mehed siiakanti ringiga Soomest tagasi.

Vabadussõda: Eesti kolp Saksa kolba vastu

Kuna siinkirjutaja lähtub seekord peamiselt sümboli-, mitte sündmusepõhiselt, siis jätame ajaloos niigi teada sõja kulu vahele.

Kuperjanovi partisanide pataljon osales sõjategevuses Balti Landesveeri ja Rauddiviisi osade vastu alates 1919. aasta 21. juunist (teistel andmetel paiskas sakslaste rünnaku tagasi juba 25. mail Rauna jõel) kuni 3. juulini. Kui palju „kolbad“ otseselt lahingus kokku läksid, polegi vast oluline. Sama rinde samadel lõikudel nad asetsesid ja lahing lõppes Eesti kolpade võiduga.

Partisanide pataljoni sümboolne sünd kattub 1918. aasta jõululaupäevaga, kuigi sümbol pärineb kaasaegsete meenutuste kohaselt 1919. aasta 6. jaanuarist. Ilmasõjas luureohvitserina vanemleitnandi aukraadi pälvinud Julius Kuperjanov sai inspiratsiooni Vene surmapataljonide sümboolikast.

Kuperjanov oli Kaitseliidu/Omakaitse organiseerimiseks juba venelaste lahkumisel Tartu ümbruses tööd teinud. Saksa okupatsiooniväed saatsid igasugused relvaformatsioonid laiali, võtsid neil püssid käest ja saatsid neid organiseerinud ohvitserid vangitappidena Riiga. Kuperjanov põgenes Valgas ja naases Tartusse.

37-meheline salk, mis oli võidelnud esimeses kokkupõrkes Elistveres 1919. aasta 2. jaanuaril, kasvas üsna kiiresti 600 võitlejani.

Sama aasta 31. jaanuaril sai Paju lahingu teisel rünnakul Kuperjanov ise surmavalt haavata ja suri 2. veebruaril. Seega Rauddiviisi vastu tema isiklikult võidelda ei jõudnud. Pealuud kannab tänane Kuperjanovi jalaväepataljon siiani.

Samal ajal Venemaal

Venemaa keiserlik 7. ratsaväediviis sündis 1812. aastal võitluses Napoleoni vastu. Oma ilmasõja-teekonda alustas diviis 19. armeekorpuse koosseisus Ida-Preisi rindel. See on üks neist kordadest, kus pealuu-võitlejad omavahel lahingus kokku läksid.

Diviisi traguni-, (Napoleoni sõdade auks Hispaania kuninga Alfons XIII nimeline) ulaani-, husaari- ja Doni kasakate polgud tungisid sakslastele peale 1914. aasta augustis Sokalis, praeguses Ukrainas, Poola piiril, aga 1915. aasta juunis, venelaste suurtaganemise ajal, sooritasid küljelt vasturünnaku Saksa kindralfeldmarssal August von Mackenseni (kuulsamaid väejuhte ning III Reichi ajal Preisi riiginõunik) pealetungivatele vägedele.

Mackensen oli sajaprotsendiline Preisi pealuu-sõdur ka siis, kui ta juhitavad väed kolbatähist ei kandnud. Ta teenis nii 1. kui 2. kaardiväe ratsarügemendi ridades, millest ka kolp ta mütsil. Husaarimundrit kandis ta ka muid armeeüksusi juhatades. Mackensen, kelle hüüdnimeks „viimane husaar“ või ka „viimane preislane“, oli sõja süttides 65-aastane (osales juba Prantsuse–Preisi sõjas 1870.–1871. aastal 2. kaardiväe ratsarügemendi koosseisus) ja ta juhtis 8. armee 17. korpust (hiljem juhtis sedasama sõjajärgne Saksamaa president Paul von Hindenburg).

Kui 14. augustil 1914 ründasid Vene väed Ida-Preisimaad, tegi Mackensen 50 minutiga 25 kilomeetri pikkuse kiirmarsi Romminte jõe äärde, et neile Gumbinne ja Tannenbergi lahingutes vastu astuda. Keeruline otsustada, kes parasjagu ründas ja kes sooritas vasturünnakut. Sama aasta novembris sai Hindenburgist Preisimaal Idaalade peavalitseja ja Mackensen võttis talt üle 9. armee juhtimise, mida tähistavad ajaloos Łódźi ja Varssavi piirkonna lahingud.

Mackensen oli 1915. aasta aprillis 11. armee ja armeegrupi Kiiev juht: lahingud Galiitsias, kus alistas vaenlase Przemyśli ja Lembergi/Lvivi lahingutes. Keeruline situatsioon Serbia rindel sundis keskriike looma 1915. aasta oktoobris eraldi ühendarmeegrupi Mackensen, mis koosnes Saksa 11. armeest, Austria-Ungari 3. armeest ja Bulgaaria 1. armeest. Mackensen purustas Kosovo lahingus Serbia väed ja lõikas need kaheks. Serblased suutsid siiski Albaania sadamate kaudu saada Prantsusmaalt relvastust ja jätkasid võitlust Makedoonia rindel.

Mackensen jätkas aga 1916. aastal edukalt kampaaniat Rumeenia armee vastu. Nüüd koosnes ta grupp sakslastest, türklastest ja bulgaarlastest. Ta sai 1917. aastal Rumeenia (Valahhia) alade sõjakuberneriks. Viimane pealetung rumeenlastele ei lõppenud sama edukalt, kuna Kerenski suurpealetungi järel oli Rumeenia end korralikult kokku võtnud. Suuri kaotusi said mõlemad pooled.

Pärast revolutsiooni Saksamaal osales Mackensen 1918. aastal vandenõus keisrivõimu taastamiseks (rahastajaks relvatööstur Krupp), proovides kaasata ka Hindenburgi, ent seegi katse kukkus läbi. Sõja lõpus samal aastal vangistasid liitlased ta Ungari Serbia osas ning hoidsid kinni 1919. aasta novembrini. Veendunud monarhistina eelistas ta presidendivalimiste ajal Hindenburgi Hitlerile, ent natsionaalsotsialistid soosisid või talusid teda kui rahvuslast kogu oma võimuloleku vältel. Pealuumotiivi järjepidevus Preisi husaaridest läbi vabakorpuslaste natsionaalsotsialistide sümboolikani on tema puhul kõige ehedamalt jälgitav. Suri 95-aastaselt 1945. aasta novembris inglaste okupatsioonitsoonis.