• Andres Aule, Jaak Valge. Juhan Smuuli loo tume pool. Valitud teosed. Tallinn–Tartu 2025. 64 lk.

Pronks ja ajale hinnangu otsimine on Eestile omane. Aprillirahutused 2007. aastal said samba materjali järgi ka pronksirahutuste-pronksiöö nime. Rääkimine hõbe, vaikimine kuld, ajalookirjutamine – pronks. Tundub nagu Eesti lähimineviku klassilõputunnistus, kirjutab arvustuses vabamõtleja Arvi Tapver.

Nüüd on kirjainimesed teinud juba mitu aastat oma pronksi-bareljeefirahutust, mis on nad sisuliselt kaheks leeriks jaganud. Seda olulisem on, et too pronks seisab nende endi ehk Kirjanike Maja välisseinal. Jutt käib muidugi Juhan Smuuli bareljeefist.

Mõlema protsessi puhul on tegemist punapärandi käitlemisega ehk kuidas seda teha või veel täpsemalt, mida sellega peale hakata. Seega märtsiküüditajast aprillirahutusteni, ikka pronks!

Jaak Valge ja Andres Aule äsjane 40-leheküljeline teos väärib tähelepanu kolmel põhjusel. Kõigepealt poleks muidugi uskunud, et keegi Eestis 2025. aastal Smuuli taasavaldab, ent nii on juhtunud raamatu teise osa näol pealkirjaga „Valik Juhan Smuuli loomingut”, kus ühtlasi Jaak Valge seda kommenteerib ehk ajaloolisse tausta paneb.

Teine osa puudutab loomingut, aga looming ise on konkreetsel juhul taust. Sisuks on see, mis viimasel ajal on toimunud tolle mälestustahvli ümber ja seda peamiselt kirjanike liidu enda meililistis ehk siseringi omavahelises e-kirjavahetuses, mis ilmtingimata ei pidanuks isegi väljaspoolseteni imbuma.

Peategelaseks on bareljeef; Smuul kui Eesti Nõukogude Kirjanike Liidu esimees, sovetiaegne nomenklatuuritöötaja (tänapäevaselt: riigitruu suunamudija koos kõigi sellega kaasnevate hüvedega) ja küüditaja on pelgalt kontekst. Tegevustikuks on avalik musta pesu küürimine, kuna keegi on selle juba vastututundetult ühiskondlikule laadaplatsile maha kallanud. Kas pahatahtlikult või mõtlematult, aga nüüd tuleb tegeleda hügieeniga.

Teiseks: kroonika

See keskmise novelli mõõtu kirjatöö võtab kaante vahel lühidalt kokku kogu bareljeefisaaga: kuidas vaidlus alguse sai; kuidas tekkis polariseerumine ehk kellest kasvasid vastaspooled, ning milline oli selle kulg ja peamised (vastu)argumendid. Loomulikult on koostajate (sest Valge ja Aule on ka endi sõnul selle raamatu puhul rohkem koostajad kui kirjanikud) ülevaade nageluste käigust valikuline, ent pole põhjust arvata, et see poleks hea fookusega, olulisele keskendunud.

Kunagi läheb seda raamatut vaja, et ka sellist seika Eesti kirjandusloos dokumenteerida. Eks ole ju siurulaste, nooreestlaste (või olid need mõne teise sarnase ühenduse liikmed) omaaegsetest kakelustest Kuressaares; pokri sattumistest, selle põhjustest ja muust säilinud vähemalt mõni rida osaliste eneste mälestustes, aga tulevased kirjandusloolased peavad seda kõike ju kuskilt õppima.

Tulebki jäädvustada. Kuigi tühine detail, pelk pinnavirvendus igavikulises kultuurilõimes, mis enamusele peagi ununeb – tuleb sedagi arhiveerida. Nagu ajakapsel annab see edasi tänase päeva meeleolud, mis omakorda näitavad suhtumist 70–80 aasta tagustesse oludesse. Kirjaniketandemi enda väitel ilmus meedias 2023. aasta aprillist juunini sada või enam arvamuslugu sellest, kas Smuul väärib mälestustahvlit või väärib hoopis ajalugu korrigeerimist. Juba see hulk ilmunud tähemärke näitab, et vähemalt mingil ajal puudutas see vaidlus olulist osa kirjaoskajast elanikkonnast. Huvitav vahelepõige: sellesama vaidluse käiguga rahulolematu Aule astus kirjanike liidust välja.

Raamatu esitlusele saabus Kirjanike Maja juurde vanalinna politseipatrull rekordkiirusel, sest tegijad olid sündmuse tähistamiseks (ja äraaimatavalt ka promoks) heisanud Smuuli bareljeefi juurde ajastule omase ENSV lipu, mille korravalve nüüd aastaks hoiule võttis. Lausa irooniliselt on lipuvarras selleks sobivalt kohe sealsamas.

See oli meestel juba teine kord sama sümboolika samal põhjusel samasse kohta heisata, ja seda viimase paari aasta jooksul, mil tüli pronksi pärast kirjanikke lahutab. Nüüd aimas politsei halba ette ja otsustas ennetada kolmandat korda. Eksib see, kes arvab, et nüüd saab aastakese „liputamisest” puhata. Eks sellist kraami leiab igalt vanakraamiturult.

Kolmas

põhjus, miks raamat väärib positiivset tähelepanu, on see, et kõik mahub 40 leheküljele, sest ega rohkem ei jaksaks. Oodanud oleks rohkem seniavaldamata, varjulejäänud või muud säärast infot Smuuli elust – poeemide või tema otsuste ja käitumise/valikute tagamaid. Palju uut siin pole.

Ainus tegelikult värske kild, mis Smuuli elulukku postuumselt on lisandunud, paljastab dokumentaalselt tema osalemise 1949. aasta märtsiküüditamisel. Sellestki on nüüd juba mitu aastat. Kirjanikud vaidlevad endiselt: kas vabatahtlikult, kas juhuslikult, kas manukana, ja kui konfiskeeritava vara üleskirjutajana, siis kas see on samuti kuritegu.

Raamatu teine osa peakski andma läbi luulenäidiste ja kommentaaride tegelikku aimu, kelle bareljeefiga on tegemist.

Keskmisest veidi enam õnnestub Valgel avada kolme luuletuse tekkelugu ja fooni. Need on „Lahtine kiri Marie Underile” (milles Smuul ilgub pagulusse läinud poetessi „töölisklassi- ehk nõukogudevaenuliku” loomingu kallal); „Norra brigg” (algselt „Inglise brigg”, milles ta materdab võimude põlu alla sattunud omaenda hiljutisi võitluskaaslasi-kommuniste: kirjanikke, kunstnikke ning 1940. aasta „juunipöörajaid”) ja vähemal määral ka „Järvesuu poiste brigaad”.

Põhirõhk raamatus on ikkagi tänaste kirjanike vahelisel vaidlusel. Sotsiaalmeedias on kirjanike liidu liikmed arutanud, miks tegeleb Valge ainiti Smuuliga, ent on jätnud tähelepanuta August Jakobsoni, kes samuti oli Eesti Nõukogude Kirjanike Liidu esimees, aga ka ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees ja NSVL (sic!) Ülemnõukogu Presiidiumi esimene asetäitja. Valge tumedam pool ehk veel tegemist ootav töö?

Üks huvitav seik. Keset juba seniiti lahvatanud tüli tegi Mihkel Mutt justkui kompromissettepaneku: kuna Smuul pole ju ainus kirjanike liidu esimees, võiks kõik teisedki esimehed pronksi, õigemini seina valada ja Smuuli kõrvale üles riputada. Tõsi, kui traditsiooni jätkata, võib kirjanike liit vajada suuremat hoonet või vähemalt pikemat seina.