Tänapäeva Eestis nähakse taluarhitektuuri, eriti rehemaju, sageli kui romantilist, ent iganenud jäänukit minevikust – midagi, mis sobib vaid muuseumieksponaadiks või turismitalu dekoratsiooniks. Uued majad kerkivad tihti ilma vähimagi sidemeta kohaliku ajaloo, ehitustraditsioonide või ilmastikuga, justkui oleks sajanditepikkune kogemus tähtsusetu. Ometi on üha enam arhitekte ja insenere, kes mõistavad, et muistsed rehielamute ehitajad polnud sugugi juhuslikud katsetajad, vaid oma ala meistrid – kliima, materjalide ja elulaadi tundjad. Nad oskasid luua hooneid, mis olid vastupidavad, energiatõhusad ja harmoonias ümbritseva keskkonnaga, lähtudes traditsioonilistest teadmistest, mida tänapäeva tippspetsialistid alles õpivad taasavastama.

Berliinis tegutsev arhitekt ja teadlane Susanne Brorson kutsub eestlasi üles vaatama oma rahvaarhitektuuri uue pilguga – mitte kui romantilist mälestust möödunud ajast, vaid kui tänapäevalgi toimivat ja kestlikku elamise mudelit. Brorson, kes on õppinud Bauhausi ülikoolis Weimaris ja Berliini kunstiülikoolis, on põhjalikult uurinud Läänemere maade taluhoonete ilmastikukohast disaini. Tema hinnangul on rehemajad, palkhooned ja muud traditsioonilised taluarhitektuuri lahendused sajanditepikkuse kogemuse ja keskkonnaga kohandumise kehastus.

2019. aastal Sirbis ilmunud intervjuus rõhutab Brorson, et meie esivanemad oskasid ehitada maju, mis talusid tuuli, säilitasid soojust ja kasutasid ära looduslikku valgust. Majade paigutus vastavalt tuulte suunale, puitmaterjali läbimõeldud kasutamine, pikad räästad, suve- ja talvetubade jaotus, lehtpuud tuulekaitseks – kõik see oli osa terviklikust, loodusest lähtuvast mõtteviisist.

„Tänapäeval ei valda enamik meist esivanemate ehitusteadmisi ja -oskusi. Arhitektidele õpetatakse globaalset arhitektuurikeelt, kuid kliimaga kohandamist käsitletakse üksnes seoses tehnoloogiaga,“ ütleb Brorson. „Peame neid põhimõtteid austama, neid täiustama ja arendama.“

Brorsoni sõnul on vanade hoonete elushoidmine ja materjalide taaskasutus üks tõhusamaid viise energiat ja ressursse säästa. „Eestis käisin kahes rehemajas, kus elatakse. Oluline on mõista selliste eluhoonete algset eesmärki ning kunagisi toimimise ja ilmastikukohasuse põhimõtteid,“ rõhutab ta. „Muidugi tuleb ka vanad hooned soojustada, eelistada tuleb tihedamaid aknaid, tegeleda tuleb katuste ja konstruktsiooni õhutihedusega, kuid ühtlasi peab meeles pidama, et hallituse vältimiseks on oluline ventilatsioon. Vanu maju ei saa käsitleda kui uusehitisi. Palkmajad on 100–150 aastat vanad ning väga energia- ja materjalitõhusad. Kui suudate kas või mõne aasta need hooned elus hoida, olete ühtlasi säästnud palju energiat ja materjali, rääkimata väärtuslikust kohalikust kultuuri­pärandist,“ rõhutab ta.

„Rahvaarhitektuuris pigistatakse välja viimane: püütakse läbi ajada võimalikult väheste vahenditega ja saavutada seejuures hoone maksimaalne eluiga,“ selgitab teadlane. „Ilmastiku­kohane hoone on kui keskkonnafilter, mis tasakaalustab soovimatuid ja võimendab kasulikke loodusjõude. Selline ehituspõhimõte eeldab lahtiütlemist modernismist ja hoone sidumist keskkonnaga. Ilmaga arvestamine mõjutab märgatavalt hoone energiakulu.“

Eriti muljetavaldavaks peab Brorson Eesti reheahju – massiivset soojussalvestajat, mis pakkus soojust mitte ainult inimestele, vaid kaitses ka palkkonstruktsioone niiskuse ja külma eest. „Sellise tohutu soojussalvestusmahuga ahi, mis tuleb kasuks ka palkkonstruktsioonile, on ääretult ökonoomne leiutis,“ lisab ta.

Susanne Brorson meenutab, et meie esivanemad ei seadnud maju ja külasid paika juhuslikult – asulate paiknemine arvestas alati tuulte suunda. Paljud hooned olid lausa aerodünaamilise kujuga, et taluda marusid ja tormituuli. „Läänemere maadel on tasakaalustatud tuule põhjustatud konvektiivset soojuskadu kõrrekihiga. Soojustus paigaldati tugevate tuulte vallas küljele. Siinse piirkonna hooajalisus kajastub ka hoonete väljanägemises, inimeste eluviisis ja ruumikasutuses: levinud on suveköögid, saunad ja suvetoad. Eluruumid on paiknenud päiksepoolsel küljel,“ räägib teadlane.

Isegi aedade ja puude asetus ei olnud juhuslik – need lõid mikrokliima, mis kaitses ja toitis kogu talu. Brorsoni sõnul leidub neid ajaproovile vastu pidanud lahendusi rohkelt ning neid tuleks ka tänapäeval julgelt rakendada, kui soovime, et meie kodud oleksid vastupidavad, energiasäästlikud ja kooskõlas ümbritseva loodusega.

Brorson leiab, et arhitektuuriõpe on liiga globaliseerunud ning unustab sageli kohaliku kliima ja ehitustraditsioonid. „Lahendused on aja jooksul pidevalt arenenud, nii et eesmärk on tänapäevaseid lahendusi kasutades traditsiooni jätkata,“ ütleb ta. „Mulle meeldib ka mõte kohapealse ehitus­traditsiooni kestmisest: sellel on oma arhitektuuriline, majanduslik ja kultuuriline väärtus.“

Rehielamu ja taluarhitektuuri väärtus ei seisne ainult nende vanuses või välimuses, vaid ühtlasi sügavates teadmistes, kuidas elada kooskõlas looduse ja oma kodupaiga tingimustega. See teadmine on täna vähemalt sama vajalik kui sajandeid tagasi.