Euroopa Liidu majanduslik ja poliitiline positsioon meenutab 19. sajandi koloniaalturgu – rikkalikku ja ahvatlevat sihtkohta, mille tingimusi ja turuõigusi määravad teised suurvõimud. YouTube’i kanali “Good Times, Bad Times” analüüs, mille autorid on Andrzej Krajewski ja Hubert Walas, leiab, et liit on ühtaegu kinni oma enda ambitsioonikas rohepöörde strateegias ning üha enam allutatud USA ja Hiina majanduslikule ja poliitilisele survele, samal ajal kui isegi Katar suudab kergesti Brüsselit oma tahtmisele painutada.
Donald Trumpi tagasivalimine USA presidendiks 2024. aastal tõi kaasa järsu kursimuutuse Washingtoni kliima- ja kaubanduspoliitikas. Kui eelmine president Joe Biden oli veel toetanud rohepööret ja rahvusvahelisi kliimaleppeid, siis Trump pööras need sammud pea peale: USA lahkus Pariisi kliimalepingust, tühistas toetused rohetehnoloogiale, kaotas piirangud tööstuse heitmetele ja kuulutas, et Ameerika ei hakka oma majandust ohverdama, samal ajal kui Hiina jätkab atmosfääri saastamist.
Sellele järgnes jõuline kaubandussurve Euroopa Liidule. Trump kasutas ähvardust kehtestada vähemalt 30-protsendilised tollimaksud, sundimaks Brüsselit läbirääkimistele, mille tulemusel sõlmiti juulis 2025 kaubanduslepe. Selle kohaselt nõustus EL ostma USA-st kolme aasta jooksul vedelgaasi, naftat ja tuumaenergiatooteid 750 miljardi dollari väärtuses ning lisaks kiipe 40 miljardi euro eest. Samal ajal alandati või kaotati tariifid USA kaupadele, kuid paljudele Euroopa toodetele tõusid need 15 protsendini. Tulemus: suur osa Euroopa kapitalist ja energiakuludest hakkab liikuma Ühendriikidesse, andes ameeriklastele konkurentsieelise Euroopa turul. Autorite hinnangul meenutab see sisuliselt andamit, mille tugevam pool nõrgemale peale surub.
Puna-Hiina strateegia on teistsugune, kuid mitte vähem ohtlik. Pekingi režiim on osavalt kasutanud Euroopa rohepööret enda majandusliku kasu nimel, tootes odavalt ja riiklikult subsideeritult akusid, päikesepaneele, tuulikuid ja elektriautosid, mis sageli ületavad kvaliteedilt Euroopa analooge, kuid on märksa soodsamad. See on viinud paljude EL-i tootjate pankrotini või turuosa kaotuseni. Puna-Hiina kontrollib ka kriitilisi tarneahelaid – näiteks 90% maailma haruldaste muldmetallide rafineerimisest, mille puudumisel on tänapäeva tööstus alates nutitelefonidest kuni hävitajateni praktiliselt võimetu toimima. Kui 46% EL-i haruldastest muldmetallidest tuleb Hiinast ja veel 26% Venemaalt, on Brüsseli sõltuvus ilmne. Peking võiks teoreetiliselt Euroopa tootmise halvata, kehtestades ekspordikeelu, nagu ta on varem kasutanud survemeetmena USA suhtes. Seni pole see olnud vajalik – Hiina teenib Euroopa rohepöördest juba märkimisväärset kasu, ilma et peaks kandma sama kopsakaid kulusid, mida EL oma ettevõtetele paneb.
Katar on näide sellest, kuidas isegi väike, kuid strateegiliselt tähtis riik võib oma energiatarnete abil EL-i poliitikat muuta. Kui Brüssel kavandas CSDDD kestlikkuse direktiivi, mis kohustaks suuri ettevõtteid hindama ja raporteerima oma tegevuse keskkonnamõjusid ja inimõiguste järgimist, vastas Doha ähvardusega suunata oma LNG tarned mujale, kui katarlased uutest nõuetest vabastust ei saa. Kuna Katar katab 12–14% EL-i LNG vajadusest, ei julgenud Brüssel riskida ja leevendas reegleid, lükates nende jõustumist edasi ning vähendades ulatust. Autorite hinnangul näitab see episood, et Euroopa rohepoliitika on rajatud ekslikule eeldusel, et majandusliku kaalu abil saab teistele riikidele oma reeglid peale suruda – tegelikkuses suudab piisava mõjuvõimuga väline partner sundida EL-i taanduma.
Analüüsis juhitakse tähelepanu ka sellele, et Euroopa Liidu rohepööre on täielikult keskendunud CO₂ vähendamisele kui ainsale edu mõõdikule, samas kui USA ja Hiina mõõdavad edu majanduslike ja poliitiliste võitude kaudu. Kui USA oli varem rohepöördega samas tempos, siis nüüd on ta sellest loobunud ja lähtub ainult oma tööstuslikest huvidest. Hiina on teinud näiliselt koostööd, kuid tegelikult kohandanud kliimapoliitikat viisil, mis minimeerib oma kulud ja maksimeerib kasu. Mõlemad suurvõimud on näidanud, et nad teevad koostööd ainult oma tingimustel, kasutades Euroopat pigem turuna kui partnerina.
Autorid hoiatavad, et selline areng tekitab EL-i majandusele järjest suuremat survet. Automootoritööstus, mis annab liidus 13 miljonit töökohta ja ligi triljon eurot SKP-st, on juba löögi all Hiina odavate elektriautode ja ületootmise tõttu. Saksamaal Wolfsburgis, Volkswageni kodulinnas, on majanduslik ebakindlus nii suur, et inimesed kaaluvad oma kodude müüki enne väärtuse langust. Kui lisada siia USA ja Hiina protektsionism ning kriitiliste toorainete nappus, võib rohepööre kujuneda majanduslikuks koormaks, mis õõnestab Euroopa sotsiaalset stabiilsust ja annab hoogu populistlikele liikumistele, mis nõuavad Brüsseli poliitika radikaalset muutmist või isegi EL-ist lahkumist.
Euroopa Liitu on hiiglaslik ja kohmakas bürokraatlik masinavärk, mis ei suuda kiiresti kohaneda muutuvate globaalsete jõujoontega. Rohepööre, mida kavandati 21. sajandi majandusliku ja tehnoloogilise liidripositsiooni kindlustamiseks, võib valesti juhtides muutuda hoopis instrumendiks, mis teeb liidust sõltlase välisvõimudest ja vähendab tema majanduslikku mõju. Krajewski ja Walas näevad selles valju hoiatuskella, mis võib olla üks viimaseid – kui EL ei suuda kaitsta oma turgu, tootjaid ning tagada kodanikele lubatud heaolu ja turvalisust, ohustab kriis mitte ainult rohepöörde tulevikku, vaid ka Euroopa Liidu püsimist tervikuna.
