Tänavu on osad valitsuserakonnad nii Tallinnas kui Stenbockis kinkinud KOV valimisteks arusaamatult suure eelise nii Keskerakonnale kui ka Isamaale. Reformierakond ei ole täna seisus seadmaks piire, kellega ollakse valmis koostööd tegema, ega mängimaks moraalimajaka rolli, kirjutab andmeanalüütik Remi Sebastian Kits.

Tänane koalitsioon on oma ajaloolises madalpunktis, kus koalitsioonierakondade koondtoetus on vaid 14%. Selline madalseis on ka Euroopas väga harv nähtus. Momendid, kus koalitsioonide koondtoetus on nii madalal olnud, eelnevad tavaliselt erakorralistele valimistele ning on seotud erakordsete usaldus- või majanduskriisidega.

Sellise sündmuse ja peaministri esimese ametiaasta täitumise valguses tundus mõistlik tähistamiseks vaadata, kes moodustaksid Riigikogu 101 nägu siis, kui Riigikogu valimised toimuksid täna.

Andmetena kasutan 7000 vastajat tuntuse uuringust. Kasutatud küsimustes näitame vastajatele ta valimisringkonna 2023. aasta nimesid ja palume valida ühe eelistuse. Neid nimesid on jooksvalt uuendatud nii, et erakondade vahetuste puhul liiguvad ka kandidaadid uue erakonna nimekirja. Andmed on korrigeeritud vastama Ühiskonnauuringute Instituudi 4 nädala Riigikogu reitingu keskmisele (4000 vastajat).

Alustame üldpildist (võrdlus valimistulemustega). 2025. aasta juuli lõpu seisuga jääks riigikogust välja Eesti 200 ning Reformierakond saaks 37 asemel 11 kohta. Isamaa neljakordistaks oma kohad 8 pealt 33 peale. EKRE ja Keskerakond parandaksid oma tulemust 2–3 koha võrra. Sotsid 5 koha võrra. Uustulnukana oleksid tõenäoliselt sees ka Parempoolsed, kes andmete järgi konkureerivad enim samadele valijatele Reformierakonna ja Isamaaga.

Kui mõelda tagasi 2023. aasta valimiskampaaniale, joonistus erakonnamaastikul välja kaks suurt poolust, kes omavahel mõõtu võtsid. Ühel poolel liberaalsed erakonnad – REF, SDE ja E200. Teisel poolel konservatiivsemad – EKRE, ISA ja KESK. Kui vaadata tänast seisu, saaks liberaalne pool 60 koha asemel 25. Konservatiivne 41 asemel 71.

Reformierakonna juhitud koalitsioonide jadal on enam-vähem kindel plaan kaevata oma auku senikaua, kuni jõutakse Pekingisse välja. Kui aasta-kaks tagasi oleksid toimunud erakorralised valimised, siis poleks liberaalse poole toetus tõenäoliselt nii madalale langenud. Erakorralised oleksid pakkunud reseti. Need võtavad ebapopulaarselt osapoolelt surve maha ning valijad saavad kas tahtmatud või tahtlikud eksitused andestada. Reiting, usaldus demokraatlikesse institutsioonidesse ja üldine õhkkond saab taastuda. Pekingisse ei jõuta. Täna oleme aga siin. Kuskilt kostab juba vaikne Mo Li Hua rahvaviis.

Kes jääb töötuks?

Vaatame nüüd neid, kes tänastest Riigikogu liikmetest peavad koos Vootele Päi ja (hetkel veel) Mihhail Kõlvartiga töötukassas sobivaid kursuseid hakkama otsima. Tänaste sekka on arvestatud nii need, kes on hetkel Riigikogus asendusliikmena kui ka ministrid, kellel ministriametist loobudes oleks võimalus tagasi Riigikokku minna.

Võimaliku töötuse osas arvestasin kolme ohutasemega:

1. Kompenseeritavad – Nimed, kes piisavalt kõrge üldnimekirja koha puhul saaksid tänaste numbritega ka kompensatsioonimandaadi. Kuigi ametlikult on vaja kompensatsiooni saamiseks vähemalt 5% ringkonna lihtkvoodist, arvestasin siinkohal 7% piiriga, et arvestada andmete statistilise veaga.
2. Tõenäolised töötud – Piiripealsed nimed, kelle häältesaak oleks vähemalt 4% lihtkvoodist, kuid alla 7%. Nad võivad üldnimekirja hea kohaga sisse saada, kuid andmed tänase seisuga kindlust ei anna.
3. Kindlad töötud – Alla 4% lihtkvoodi toetusega nimed või need, kelle erakond ei ületaks üleriiklikult 5% künnist.

Kõige trööstitum seis tänastest erakondadest on Eesti 200. Kõik 18 nime, kellest osad hetkel peavad ka ministriametit, oleksid tänaste numbrite juures töötud.

Teine halvim seis on Reformierakonnal, kellel on ohus 42 inimest ja vaid 7 on ohust väljas. Reformierakond saaks 4 kompensatsioonimandaati, millele nimel võistlevad kindlamalt 5% lihtkvoodi piiri ületades 23 nime. Võistluses piiripeal on 6 nime ning hetkeks võistlusest välja langenud, ehk ei saaks ka hea üldnimekirja koha puhul isegi kompensatsioonimandaati, 13 inimest.

Kolmandal kohal võimalike töötute poolest on sotsiaaldemokraadid. Neil on ohupajas 10 inimest, kellest kuus ületab kindlamalt kompensatsioonimandaadi piiri. Tänase seisuga saaksid sotsid ka täpselt 6 kompensatsioonimandaati. Teisel ohutasemel on sotsidel 4 nime, kellel on võimalik parlamenti saada kindlamalt vaid juhul, kui nad parandavad nii oma populaarsust kui ka kindlustavad kõrgema koha üldnimekirjas.

Soovitusi erakondadele

Reformierakonnal on olukord kõige keerulisem. Tänaste numbritega saaks erakond 4 kompensatsioonimandaati. Erakond saab aga vabalt valida, kes need 4 inimest oleks. Kui erakond valib esimesest ohugrupist 4 nime üldnimekirja esimese 11 sekka, oleks kompensatsioonimandaat neil enam-vähem kindel.

Sama loogika kehtib sotsiaaldemokraatidel, kuid nad peaksid palju vähem ohverdama. Esimesest ohugrupist saaksid sotsidel soovi korral kõik sisse. Teisest ohugrupist mõne esimesse liigutamiseks ja üldnimekirjaga positsiooni kindlustamiseks oleks aga juba vaja sellele kandidaadile ka lisamahus kampaaniat teha.

Eesti 200-le ja aknaalustele võib väikest tröösti pakkuda teadmine, et 8 nimel oleks võimalus erakonda vahetades ja kõrgema koha kindlustamisega siiski Riigikokku saada. Nende puhul arvestasin asjaoluga, et erakonda vahetades kaob mediaanina suurusjärgus pool endisest toetusest. Osadel rohkem, tipptegijatel vähem. Eesti 200 puhul võiks kompensatsioonimandaadile ka poole toetuse kadumisel kvalifitseeruda: Lauri Hussar, Kristina Kallas, Liisa-Ly Pakosta, Hendrik Johannes Terras, Tarmo Tamm, Toomas Uibo ja Margus Tsahkna. Teistest nimedest kvalifitseeruks veel Jaak Valge ja Tõnis Mölder.

101 uut nägu

Kui Kaja Kallas ei kandideeri, oleks tema asemel Kristina Šmigun-Vähi.

Kompensatsioonimandaadid (hallid) on 101 näo puhul tinglikud. Kompensatsioonimandaatide loogika on arvutatud 2023. aasta erakondade üldnimekirjade põhjal. Erakondade vahetajate puhul on üldnimekirja kohad oletuslikud, kus koht uue erakonna nimekirjas sõltub nende tollasest tulemusest ja ka kohast endise erakonna üldnimekirjas. Tulevastel valimistel võivad üldnimekirjad muutuda ja kompensatsiooniga sissesaajad olla teistsugused. Tasub aga arvestada, et erakondade tuumikinimesed on valimistest-valimistesse sarnased ning ülekate praegu pakutuga saab olema suur.

Kompensatsioonidest kindlam on aga see, kes võimalike häälte mõttes on enim võitnud ja kaotanud. Kaja Kallas paraku graafiku loetavusele armu ei andnud (graafik talle ka muidugi mitte). Täna saaks Kallas 25 tuhat häält vähem kui 2023, täpsemalt 6.3 tuhat häält. Enamus suurimad kaotajad on Reformierakondlased, kuid nimede vahel on ka eksinud Henn Põlluaas ja väiksemate absoluutkaotustega tulevad vastu ka Eesti 200 poliitikud. Võitjate poolel teevad suurimat tõusu Isamaalased, kuid see nimekiri on kirjum. Isamaalaste kõrval on ka mitmeid EKRE, Keskerakonna ja ka teiste nimesid.

Mitmed muutused ei pruugi esmapilgul tunduda kohe intuitiivsed. Tõuse on selliseid, mida poliitiku enda aktiivsus justkui ei selgita. Küll aga selgitab teistes erakondades või nimekirjas toimunu. Loodus ei salli tühja kohta.

Harju- ja Raplamaa

Harju-Raplamaa puhul võib eeldada, et Kallase 25.5 tuhande häälelisest langusest noppisid suure osa Reinsalu, Perling, Kaljurand ja väiksemal määral kandidaadid, kes top 5 muutuse sekka ei mahtunud. Kallase hääled on täielikus kõrgliigas küll kokku kuivanud, kuid tema tänane 6.3 tuhande häälega seis asetab ta siiski ringkonna tugevamate tegijate sekka. Poliitikuna on ta kukkumine väga suur, kuid mängust väljas ta uuesti kandideerides ei oleks.

Kallase puhul tasub mainida, et kuna ta on tõenäoliselt 2029. aastani Euroopa Liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja, siis tõenäoliselt ta valimistel ei kandideeri. Riigikogu ringkonna eelistuse tõttu on ta vaatluses peamiselt seetõttu, et Reformierakonnal pole veel sarnaselt tugevat asendust Harju-Raplamaal ning kandideerimine ka lõpuni välistatud ei ole, küll aga ebatõenäoline.

EKRE Pohlaku tõus tuleb suures, kuid mitte täies osas Põlluaasa kaotatud häältest. Põlluaasa numbrites on ka teatud traagika. Ta on nüüd populaarsemas erakonnas kui kunagi varem, ometi on toetajate hulk kokku kuivanud. Oma retkel EKRE-st ERK-i ja seejärel Isamaasse on ta kaotanud nii kunagised EKRE valijad kui ka kaotanud neid, kes esialgu ERK-i minnes talle lojaalseks jäid. Tänases ringkonnas on ta koos ka Reinsalu ja Ratasega, mistõttu ei ole võimalik eriliselt saada juurde hääli ka Isamaa valijate pajast ning järgi jääb ainult ta senine tuumik, kes ERK-is olles veel tema tagant ära ei läinud.

Jõgeva- ja Tartumaa

Aivar Koka tõusu suurus on lähedal Reinsalu omale, kuigi üldises meediapildis on ta märgatavalt vähem figureerinud.

Koka fenomeni selgitab, et kuigi üleriiklikult ei ole ta tuntuse poolest esiotsas, on ta oma ringkonnas väga tuntud ning ta on seal ka üks vähem polariseerivaid poliitikuid. Tuntuse poolest ei tule ükski teine ringkonna Isamaalane lähedalegi. Kuna Isamaa on just Lõuna-Eestis teinud oma suurimad tõusud, ongi tulemusena liikunud ebaproportsionaalselt suur osa uutest ringkonna toetajatest üheainsa väga tuntud ja vähepolariseeriva kandidaadi taha.

EKRE esinimede tõus tuleb osaliselt nimekirja hõrenemisest, kuid vähemal määral ka seisu taastumisest. Peale 2023. aasta Riigikogu valimisi on Jõgeva- ja Tartumaal EKRE üldiselt teinud mõõduka tõusu. Kuna tipptegijaid on aga vähe, jääb EKRE oma kunagistele tipphetkedele 40% piirimail oluliselt alla. Täna püsib erakond ringkonnas 20%-25% vahemikus.

Järva- ja Viljandimaa

Järva-Viljandis on Isamaa teinud oma hetkeks teise suurima tõusu. Erakonna endine esimees Seeder naudib siin isiklikult 25% valijate toetust ning erinevalt näiteks Jõgeva- ja Tartumaast on Isamaal ringkonnas ka teisi mõõdukalt tugevaid nimesid.

Kaks senist suurtegijat, Ligi ja Madison, on siin oma positsioonid kaotanud. Ligi on lisaks erakonna reitingu langemisest tulnud kaotuste kõrval ka isiklikult väga ebapopulaarseks muutunud. Reformierakonna poliitikutest on ta Kallase ja Michali järel tõusnud võrdselt Rosimannusega kolmandaks kõige ebapopulaarsemaks Reformierakonna poliitikuks.

Madisonil on võrreldes teiste EKRE-st lahkujatega läinud mõnevõrra paremini. Kuigi ta on kaotanud natuke üle poole oma toetusest, on ta kaotused näiteks Põlluaasa või Valge kõrval väiksemad. Siiski, puhtalt isikliku tulemuse säilitamise mõttes ei olnud Keskerakond kindlasti talle parim valik. Erinevalt näiteks Isamaast on Keskerakonna valijate seas väga palju neid, kellele ta on vastumeelne ja endiste toetajate seas selliseid, kellele Keskerakond on vastumeelne.

Erakondade vahetajatest räägivad aga veel kurvemat lugu Jaak Aabi numbrid. Kui Keskerakonna nimekirjas kogus ta mõõduka häältesaagina 1.6k häält, siis sotside nimekirjas jääks ta häältesaak vaid 300 hääle ringi. Aabil on sarnane probleem Põlluaasaga. Ta endiste valijate teine eelistus ei olnud valdavalt sotsid, mistõttu vanu valijaid tuli vähe üle ning teisalt domineerivad nimekirjas erakonna esimees Läänemets ja häälemagnet Helmen Kütt. Aabile lihtsalt hääli ei jagu.

Kuigi Grünthal ei ole ametlikult enam EKRE liige, on põhjust eeldada, et EKRE võib ta nimekirjade olulise hõrenemise tõttu kandidaadina tagasi tuua. Järva-Viljandis on ta kasvatanud nii isiklikku toetust kui ka korjanud üles suure osa Madisoni kaotatud häältest. Kui Grünthal peaks aga mõne muu erakonna nimekirjas või üksikkandidaadina kandideerima, liiguks suurusjärgus pool või rohkem ta tõusust aga 27-aastase Elar Niglase taha.

Tartu linn

Tartu linna tänased numbrid on senistest kõige petlikumad. Seda just Reformierakonna ja EKRE osas. Kuigi numbrite poolest on Lukas ja Klaas sisuliselt oma kohad ära vahetanud, siis erinevalt mitmete teiste Reformierakonna tipp-poliitikutest pole Klaasi potentsiaalsete valijate hulk aastatega kuigivõrd vähenenud (potentsiaalsed valijad on need, kes kindlalt oma häält kandidaadile ei annaks, kuid märgivad tema valimise tõenäosust siiski kõrgeks).

Tartu Reformierakondlaste dilemma tekib tõenäoliselt sellest, et kui nad soovivad oma positsioone nii tänavustel KOV valimistel kui ka tulevastel Riigikogu valimistel taastada, peavad nad avalikus tegevuses hakkama palju enam ujuma nn. peakontori suunaga vastuvoolu. See tähendaks ka sellele avalikult ja süstemaatiliselt vastandumist, et tuua tagasi need valijad, kes riiklike otsuste tõttu enam Reformierakonda ei valiks, kuid kellele Klaas on jätkuvalt väga sümpaatne.

Kui Isamaa puhul on tugevama esinime puhul põhjust eeldada positsiooni pikaajalisemat stabiilsust, siis EKRE senisest pikast ja tugevast nimekirjast on järgi jäänud vaid viis nime. Kõik teised lahkusid. Kõige suurema tüki lahkunute häältest on täna korjanud üles Malle Pärn peamiselt seetõttu, et ta on ainus nimi, kelle tuntus ületab nõrka 20% piiri. Kui EKRE oma nimekirju Tartus ei taasta, on põhjust eeldada, et valimistel tehtud tulemus jääb oluliselt alla reitingule ning sellest võidavad nii Isamaa kui Keskerakond.

Haabersti, Põhja-Tallinna ja Kristiine linnaosa

Peaministri ringkonnas näeb sarnaselt teistele suurt Reformierakonna langust. Michal on kaotanud ligi pooled oma häältest. Riisalo ja tänaste skandaalide staar Pärtel-Peeter Pere ~75%.

Erandina teevad selles ringkonnas suurimat tõusu aga Keskerakondlased, mitte niivõrd Isamaa nimed. Kuigi Solman on oma isikliku seisu ligi kolmekordistanud, annab Keskerakonna tugevate nimede rohkus ja ringkonna demograafiline profiil Keskerakonnale siin eelise.

Mustamäe ja Nõmme linnaosa

Mustamäe ja Nõmme ringkond on oma muutustelt lähedal Eesti keskmisele. Selles tõusevad taas enim Isamaalased eesotsas Raivo Tammega, väiksemal määral ka parempoolsete juhtfiguur Siim Kiisler, sotsidest Mikser ning Keskerakonnast Laats.

Kuigi Urmas Paeti langus on häälte mõistes kõigist kandidaatidest teine suurim, jääb ta languse protsendi poolest Reformierakonna kandidaatide keskpaika. Erakonna üldtulemusele on see suur löök, kuid pooltel erakonna kandidaatidel on protsentuaalne muutus veel kehvem.

Võru-, Valga- ja Põlvamaa

Kagu-Eesti on täna ainus ringkond, kus EKRE on tugevas konkurentsis esikohale. Kuigi erakonnast lahkusid mitmed endised tugevad tegijad nagu Ants Frosch, Helen Rebane ja teised, korvas erakond Epleriga eesotsas kaotused täies ulatuses ära. Epler ja Sibul on Kagu-Eestis mõlemad saanud juurde ~6 tuhat häält ja kummagi erakonnad on ka tavareitingus sisuliselt võrdsed.

Ants Froschi puhul tasub tähele panna, et ta on poliitikas uustulnuk ning kandideeris esmakordselt alles 2023. aasta Riigikogu valimistel. Ka tema käis Põlluaasale sarnaselt läbi ERK-i ja seejärel jõudis Isamaasse. Ometi on ta suutnud säilitada tiheda konkurentsiga ringkonnas umbes poole oma toetusest. Selles osas asub ta erakonnavahetajate häälte säilitamise osas keskelpool. Kuigi ta ei ole valijate säilitamise osas täiesti tipus, teeb poole toetuse säilitamise märkimisväärseks ta äsjane tulemine poliitikasse.

Teistest erakondade vahetajatest tasub välja tuua ka Ester Karuse, kes paraku graafikule ei mahtunud. Tema liikus Keskerakonnast sotsidesse, 2023. aasta 1.7k häältesaagist kaotas tema samuti umbes poole. Poliitikas on siiski ta vanem tegija, mistõttu poole säilitamine ei ole siinkohal kuigi märkimisväärne.

Taro, Kersna ja Allase suur langus käivad ringkonnas sama käiku koduerakonna üldise reitinguga. Sotside puhul on erandiks küll Võru linn, kus nad püsivad veel konkurentsis, kuid ringkonnas üldiselt on nad läbinud suure languse. Ääremärkusena tasub veel välja tuua, et parempoolsete seis eesotsas Põim Kamaga on Lõuna-Eesti ringkondadest parim just Võru-Valga-Põlvamaal. Ka parem kui näiteks Tartu linnas.

Ida-Virumaa

Ida-Virumaal on toimunud kaks suurt muutust. Esiteks on ringkonnas kokku kuivanud KOOS erakonna kandidaadi ja tänavu võimaliku riigireetmise eest kohtu all oleva Aivo Petersoni toetus. Senisest 4 tuhandest häälest on järgi jäänud 1.1 tuhat. Paremini aga on näiteks läinud Mihhail Stalnuhhinil, kelle seis on on sisuliselt jäänud samaks. Endisest 4.6 tuhandest häälest on järgi jäänud 4.2 tuhat, mistõttu muutuste graafikult teda ka ei leia.

Teine suur muutus on toimunud seoses valimisaktiivsusega. Ida-Virumaal on hüppeliselt kasvanud võimalik valimisaktiivsus, mis on eriti hästi mõjunud Jana Toomi võimalikule häältearvule.

Koalitsioonid

Viimaks vaatame ka, millised koalitsioonid oleksid tänaste numbrite juures võimalikud. Graafikutel on näidatud kõik kombinatsioonid vahemikus 40-65 kohta.

Arvestades Kristen Michali hiljutist avaldust, et Reformierakond välistab nii Tallinnas kui üleriiklikult koalitsiooni EKRE ja Keskerakonnaga, on nüüdseks järgi ainult variandid, kus üks osapool on Isamaa. Isegi teoreetilisemate variantide seas, mis on vahemikus 40-50 kohta, ei leidu varianti, kus ei oleks Isamaad.

See tähendab, et kui tänased trendid peaksid jätkuma Riigikogu valimisteni sarnasel tasemel ja Reformierakond välistamist tulevikus tagasi ei võta, on nad sellega teinud Isamaale sarnaselt uhke kingituse nagu nad tegid Keskerakonnale KOV kontekstis Tallinnas (peale Tallinna tsirkust ilma Keskerakonnata linnas tõenäoliselt koalitsiooni teha ei saa).

Välistatud variandid näitavad ka, et kui tuuled peaksid pöörduma Reformierakonnale sobivamas suunas, oleks neile sobivaim variant ikkagi selline, mis peab sisaldama kas EKRE-t, Keskerakonda, Isamaad või lausa mitut kolmest.

Mida siis sellest tohuvabohust kaasa võtta? Eelkõige seda, et viimaste aastate valitsuserakondade reis maakera südamesse on viimastel kuudel võtnud veel kiirema tee Pekingisse. Ka katsed teha vigadeparandusi ning tulla tagasi endiste väärtuste juurde kasvõi endiste vastaste välistamisega on pigem kingitus konkurentidele. Reformierakond ei ole täna seisus, et seada piire, kellega ollakse valmis koostööd tegema või mängida moraalimajaka rolli, kes liiva punaseid jooni tõmbab.

Tänavu on osad valitsuserakonnad nii Tallinnas kui Stenbockis kinkinud KOV valimisteks arusaamatult suure eelise nii Keskerakonnale kui ka Isamaale. Olen iga paari kuu tagant leidnud andmetest loogilise põhjenduse, miks nüüd on valitsuserakondade põhi käes ja edasi halvemaks ei saa enam minna. Ometi suudetakse valitsuskabinetist ikka ja jälle tõestada, et mu metoodika valijate lojaalsuse ja püsivuse hindamisel vajab vigadeparandust. Hetkel paistab, et sarnaselt heldetele kingitustele KOV valimistel on plaan sarnaseid jagada ka Riigikogu valimistel. Aeg tiksub. Varsti pole tänastel koalitsioonierakondadel võimalik ka Riigikogu valimisteks tagasi tulla.