Kui jaanituli süttis suve kõrghetkel ja jaakapäev tähistas heinaaja viimaseid pingutusi, siis jakepäev – tuntud ka kui olevipäev, ooljapäev, oolipäev, olipä, olääpää, hoolipäev või ooleba – kuulutab suvelõpu esimest läve, mil põld hakkab kandma uudset vilja.

Jakepäeva (29. juuli) peeti läänesaartel ja Lääne-Eestis erilise tähelepanuga. Just siin, maa serval, kus vanad uskumused püsisid visalt, oli see päev lambatapmise, ohverdamise ja sigivussoovide püha. Usuti, et kui sel päeval ohverdati lammas – või kui see polnud võimalik, siis mõni muu loom, kasvõi kukk –, siis jäävad alles laudaloomad, lakkavad haigused ja järgmisel aastal sigivad karjad rikkalikult. Kui aga loom jäi tapmata, võis tulla põlgus – ei sündinud talle ega vasikat, või tõi saatus lauta haiguse.

Tapetavat lammast hüüti “Olevi lambaks”. Tema verd tilgutati teiste lammaste joogivette, sisikond viidi ohvripaika ja liha sai perele keedetud toiduks. Oli see ohver küll iidsest aegadest, aga selles peitus lootus ja pühadus – side loomade ja inimeste vahel, elujätku tagamine. Matthias Johann Eisen märkis 19. sajandi lõpul, et just see päev oli lammaste ohverdamise tuntuim aeg: „Tapmise ajal tilgutati verd elusate lammaste joogisse.“ Teisalgi, Norras, Soomes ja Rootsis, tunti sama tava – põhjamaine ühisvaim kandis loomaohvri mõtet üle aegade ja vete.

Saartel öeldi: “Hoolipäeval keeda lambaliha – siis lambad siginevad.” Ning kui lammas polnud võtta, pidi vähemalt midagi keema – olgu kukk või jänes –, sest lihakeetmine ise oli maagiline tegu, mis tõi jätku ja kaitse.

Ühtlasi oli jakepäev esimese uudsevihu lõikamise aeg. Hiiumaal Pühalepas hoiti seda vihku jõuludeni, kui see toodi tuppa eluõnne märgiks. Öeldi ka: „Olev paneb viimase kuhja pea peale.“ See tähendas, et jakepäeval oli justkui esimene käsi uues saagis – ja samas viimane silmapilk vanas suves.

Emmastes teati, et kõige rasvasemad silgud tulevad olevi- ja mardipäeva vahel. Ka meri kandis vilja, ja jakepäev avas justkui selle akna – ajani, mil elu liikus edasi, aga mitte veel sügisesse.