Laupäeval kogunes Grenaderimäele üle 300 inimese, et mälestada 81 aastat tagasi Sinimägede kaitselahingutes langenud Eesti sõdureid. Eriline tähendus tänavusele mälestusüritusele oli asjaolus, et pärast aastatepikkust vaikust said taas sõna võtta ka poliitikud – märk ajalooteadvuse ja poliitilise julguse taastumisest.
Sinimägede kaitselahingutes 1944. aasta suvel hukkus Saksa mundris kuni 2500 eestlast – mehed, kes seisid relv käes vastu Punaarmee pealetungile, lootes hoida Eestit eemal teisest okupatsioonist. Selle ohvri mälestamiseks on Grenaderimäest saanud justkui pühitsetud pinnas – paik, mida varasemad korraldajad on käsitlenud kui kalmistut, mitte kõnepuldi.
Tänavu võttis korraldamise üle Eesti Leegioni Sõprade Klubi, kelle hinnangul tuleb Eesti vabaduse eest võidelnud mehi alati meeles pidada. ERR-ile antud intervjuus rääkis sellest ELSK juhatuse liige Martin Sööt.
„See on lahingupaik ja lahingupaigas ikka on langenuid, aga see koht ongi see, kus tuleb meeles pidada neid inimesi, kes selle ohvri tõid. Sinimägesid ei vallutatud ju mitte kunagi – see ongi tõde. Meie koolides ei räägitagi sellest,“ ütles ELSK juhatuse liige Martin Sööt.
Sellel taustal oli tähelepanuväärne, et Sinimägedes kõneles esmakordselt ka Riigikogu liige Meelis Kiili (Reformierakond), teenekas kaitseväelane ja Kaitseliidu ohvitser. Tema sõnul pole varasemad puudumised õigustatavad:
„Ükskord on see aeg, millal peab olema esimene kord. Ega sellel õigustust ei ole, et siin pole varem käidud. Eks ta oli tõenäoliselt julgeolekuline, poliitiline ja välispoliitiline hinnang, mis siis takistab või takistas tegevväelastel Sinimägedesse tulemast. See ei olnud õige. Ma arvan, et tegelikult see on osa meie ajaloost. Me peame seda mälestama,“ sõnas Kiili.
Grenaderimäel kõnelesid nii opositsiooni kui ka koalitsiooni poliitikud, ent valitsuse liikmed puudusid.
„Õnneks oli ka koalitsiooni poolelt inimesi, aga valitsust praegu siin ei ole, mis näitab, et valitsus ei pruugi olla ka riigikoguga ühel meelel. Ta peab endale selle ise selgeks tegema, et ta on osa meie ajaloost ja osa meie vabadusvõitlusest,“ märkis Riigikogu aseesimees Arvo Aller (EKRE).
Postimees kirjutab oma juhtkirjas: “Tundub, et Sinimäe 1944. aasta kaitselahingud hakkavad viimaks ometi leidma Eesti ajaloos väärilist kohta. Kartes Venemaa propagandat ja Lääne partnerite mittemõistmist, oleme seda olulist Teise maailmasõja episoodi häbenenud ning aastaid on tähtpäeva meenutamine ning memoriaali korrastamine olnud pigem vabatahtlike asi. Nüüd on olukord loodetavasti muutumas.”
Täna seisab Sinimägede vaiksel künkal ausammas mitte ainult langenutele, vaid ka rahvale, kes ei alistunud. Ja kui meie poliitikud julgevad taas seal sõna võtta, siis on ehk lootust, et meie riiklik mälu hakkab viimaks taas peegeldama meie rahva tegelikku lugu.
