Uued avastused teaduse äärealadel alates kvantmehaanikast ja lõpetades bioloogia ning inimese sisekaemusega veenavad üha enam, et senise materialistliku maailmakäsitluse ületamine on vaid aja küsimus. Tunnustatud USA bioloog Stuart Kauffman kirjutab värskes Akadeemias, et tegelikult ei määra ka evolutsiooni mingid seadused, vaid elu arenedes ise vormib neid ja avardab nende piire. See uus perspektiiv võimaldab meil ületada piiratud modernsus ja naasta tervikliku käsitluse juurde elust ning inimese rollist ümbritseva maailma keskel.
Teaduse missioon on sajandeid olnud avastada ja mõista universumi toimimise seadusi ning leida põhjuslikke seoseid erinevate nähtuste vahel. Alates Isaac Newtoni ajast on teadlased püüdnud leida ja mõtestada reegleid ning seaduspärasusi, mis juhivad süsteemide evolutsiooni. Selle unistuse taga on soov leida lõplik kõikemäärav teooria, mis suudaks kõigi asjade olemust selgitada ja ette ennustada.
Ameerika bioloogi ja teadusfilosoofi Stuart Kauffmani artikkel “Füüsikast semiootikasse”, mis ilmus ajakirja Akadeemia 8. numbris, viib lugeja aga hoopis teistsugusele mõttekäigule. Autor väidab, et biosfääri arengut ei juhi tegelikult mingid kindlad seadused. Seevastu kerkivad pidevalt esile uued bioloogilised funktsioonid, tihti ettenägematute omadustega, ning need omakorda ei põhjusta, vaid “võimaldavad” hoopis uusi võimaluste võrgustikke. See loob aluse uutele raamistikele, milles evolutsioon saab toimuda, luues järjest uusi kohastumisi ja nähtusi.
Kauffmani väide seisneb selles, et elu arengus ei ole võimalik ette näha kõiki muutujaid ning seetõttu ei saa me evolutsiooni liikumist kirjeldada traditsiooniliste diferentsiaalvõrranditega ega integreerida neid võrrandeid. See tähendab, et evolutsiooni ei saa määratleda kindlate seadustega. Kuna biosfäär moodustab osa laiemast universumist, tähendaks see Kauffmani väite paika pidamisel, et ühtegi lõplikku teooriat, mis suudaks kõike universumis kujunevat ennustada, ei eksisteeri. Seda võiks kokku võtta ka nii, et elu ei allu fundamentaalselt ühelegi füüsikaseadusele, vaid on võimeline neid ise looma ja kujundama.
Teadlane toob välja, et bioloogias toimuvad pidevalt ettenägematud muutused ja uute funktsioonide teke. Füüsikalised seadused ei suuda alati eristada põhjuslike seoste ja tagajärgede vahel elusorganismides. Kauffman püüab selgitada neid funktsioone, mis moodustavad osa pidevalt muutuvast evolutsiooni ruumist ning ei allu kindlatele seadustele. Kui modernsus teadusfilosoofias põhines Newtonil ja Darwinil, siis Kauffmani hinnangul aitavad need uued vaatenurgad meil modernsusest edasi minna.
Artiklile on lisatud Tartu Ülikooli professori Kalevi Kulli järelsõna ja intervjuu Stuart Kauffmaniga, milles saame teada, et ta on pälvinud tunnustuse kui üks alusepanijaid komplekssüsteemide teadusele. Täpsemalt peab ta oma olulisemateks panusteks järgmist: juhuslike Boole’i võrkude ning korrastatud režiimi ja kriitilisuse avastamine; idee kollektiivselt autokatalüütilistest hulkadest; kombinatoorse keemia leiutamine; koos Simon Leviniga välja mõeldud kohasusmaastike statistilise struktuuri teooria ja spinklaasi mudeli tegemine; ideed kvant-klassikalise tasakaaluseisundi kohta. Selles punktis käib jutt tasakaaluolekust klassikalise füüsika maailma ja kvantmaailma vahel – muu hulgas arvab Kauffman sellega seletada võivat teadvuse teket ajus.
Kuuendaks ja kõige tähtsamaks peab Kauffman semiootilise aspekti sissetoomist: „Sümbolid on lõpus; kõigepealt märgid, siis indeksid ja tähendus ning lõpuks sümbolid. See viimane asi – põhjustel, mis ma ütlesin, selle maagia tõttu, et biosfäär loob ise oma võimalused muutuda ilma selle saavutamiseks tegutseva loodusliku valikuta – võib olla taaslummav ja see võib olla tsivilisatsiooni jaoks oluline. Ja kui on, siis on see kindlasti kõige tähtsam asi, mis ma teinud olen.“