Usbekistan on kujunemas Kesk-Aasia võtmeriigiks, mis edendab piirkondlikku stabiilsust, muuhulgas läbi praktilise koostöö Talibani juhitud Afganistaniga. Samal ajal tasakaalustab Usbekistan oma välispoliitikat, luues partnerlussuhteid nii Euroopa Liidu, Puna-Hiina kui ka naaberriikidega, et positsioneerida end sillana Ida ja Lääne vahel, kirjutab analüütik James Durso veebilehel OilPrice.com.
Usbekistani huvi ühenduste loomise vastu Afganistaniga tuleneb majanduslikest võimalustest, energiaalasest koostööst, julgeolekuvajadustest ja geopoliitilisest strateegiast – teguritest, mis aitavad Usbekistanil pääseda uutele turgudele ja stabiliseerida piirkonda.
Taškendis asuva Kesk-Aasia Rahvusvahelise Instituudi esindaja suursaadik Javlon Vakhabov nimetab seda „stabiilsuseks läbi ühendatuse“. See tähendab, et Usbekistan eelistab Afganistani isoleerimisele pragmaatilisemat lähenemist, mis tasakaalustab humanitaarabi ja piirkondlikku julgeolekut.
Kesk-Aasia vabariigid (Kasahstan, Usbekistan, Tadžikistan, Kõrgõzstan ja Türkmenistan) asusid Afganistani sõdade – kodusõdade (1992–1996, 1996–2001) ning USA ja NATO juhitud okupatsiooni (2001–2021) – piiril. Neid aastaid peetakse „kaotatud aastakümneteks“ majandusliku arengu ja sotsiaalse progressi mõttes. Piirkonna liidrid teadvustavad, et nemad ja Afganistan on „naabrid igavesti“ ega saa lubada endale võimalust taganeda Põhja-Ameerikasse, kui asjad lähevad halvasti – poliitika peab arvestama geograafiat.
Usbekistani kontaktid Talibani juhtidega algasid juba ammu enne NATO lahkumist Afganistanist 2021. aasta augustis.
Juba 1997. aastal tegi toonane Usbekistani president Islam Karimov ettepaneku luua „6+2“ grupp Afganistani teemal – see tekkis eeldusest, et rahu saavutamiseks tasub sõjalisele sekkumisele eelistada dialoogi ja poliitilist kokkulepet. Rühmal ei õnnestunud siiski veenda konflikti osapooli – Talibani ja Põhja-Alliansi järeltulijat Ühendrinnet – läbirääkimisi alustama.
2018. aasta märtsis võõrustas Usbekistan Taškendi konverentsi, mis kutsus üles eeldusteta rahukõnelustele Talibani ja Afganistani Islamivabariigi vahel. Taliban keeldus siiski läbirääkimistest Afganistani valitsusega ja nõudis, et enne igasugust dialoogi peavad lahkuma kõik välisväed, keda nad nimetasid „välismaiseks okupatsioonijõuks“.
2019. aasta juulis toimus Taškendis järjekordne Afganistani-teemaline konverents, kus osalesid 30 riigi esindajad. See oli võimalus rahvusvahelisele üldsusele hinnata Talibani ametnike käitumist ning Talibani jaoks võimalus ärgitada investeeringuid ja taotleda Afganistani varade vabastamist, mis olid Lääne poolt külmutatud pärast Islamivabariigi langemist. Kuigi konverentsi toon oli suunatud tulevikku, kordas Usbekistani president Shavkat Mirziyoyev rahvusvahelise üldsuse tingimusi Talibani formaalseks tunnustamiseks: „võimustruktuurides peab olema laiapõhjaline esindatus kogu ühiskonnast, tagatud peavad olema inimõigused ja -vabadused, eriti naiste ning kõigi etniliste ja usuliste rühmade puhul.“
Taškent on järjekindlalt rõhutanud vajadust suhelda Talibani juhitud Afganistaniga, sealhulgas vabastada 9 miljardi dollari ulatuses riigivara, mis külmutati USA ja Euroopa ametiasutuste poolt pärast Kabuli valitsuse kukkumist 2021. aasta augustis.
Kesk-Aasia kuulub maailma veevaeguse all kannatavasse piirkonda ning Usbekistan ja Türkmenistan liigitatakse „äärmise veepuuduse“ all kannatavateks riikideks. Afganistanis rajatav Qosh Tepa kanal ähvardab vähendada Amudarja jõe veehulka 15–20% võrra, mis oleks Kesk-Aasia põllumajandusele laastav. Usbekistanis moodustab põllumajandus ligikaudu 25% SKP-st ning annab tööd umbes 26% tööjõust.
2025. aasta aprillis sõlmisid Usbekistan ja Afganistan kokkuleppe koostööks Amudarja jõgikonna veevarude jagamisel. Mõlemad riigid on mures, sest „Amudarja vooluhulga oluline vähenemine võib viia ökosüsteemide degradeerumiseni, mullasoolasuse suurenemiseni ning halvendada elamistingimusi allavoolu elavate rahvastike jaoks… ning takistada Araali mere taastamispüüdlusi ja süvendada veelgi piirkonna keskkonnaprobleeme.”
Kuigi Usbekistan ei ole tunnustanud Talibani juhitud Afganistani valitsust, näitab piiriüleste veevarude kokkulepe, et kahepoolseid suhteid institutsionaliseeritakse üha enam. Taškent seadvad esikohale oma huvid – mitte ainult vee jagamise küsimuses, vaid ka seoses Afganistanis varju otsivate kuni 20 terroriorganisatsiooni tegevusega.
Selline koostöö nõuab kõigilt osalistelt tõsist diplomaatiat ja avab Usbekistanile (ja ka USA-le) võimaluse pakkuda tehnilist abi selleks, et tagada kanali ehitus võimalikult väikeste veekadude ja mullasoolasuse tõusuta.
Usbekistan võiks võtta suuna põuakindlamate kultuuride kasvatamisele puuvilla asemel, eriti kuna riik kavatseb oma tekstiiliekspordi väärtust kasvatada 10 miljardi dollarini. Puuvilla saab jätkuvalt importida Türgist, Hiinast ja Bangladeshist (ning ka Kasahstanist, Tadžikistanist ja Türkmenistanist), ent Usbekistanil oleks võimalus näidata piirkonnale eeskuju, loobudes veemahukatest kultuuridest.
Üks rahumeelne samm veekonfliktide ennetamiseks oleks Afganistani kaasamine 1992. aasta Almatõ kokkuleppesse, mis reguleerib veekoguste jaotamist Nõukogude-aegsete normide alusel. Kokkuleppe rakendamise eest vastutab Kesk-Aasia Veealane Valitsustevaheline Koordineerimiskomisjon (ICWC). Afganistani liikmelisus ICWC-s annaks võimaluse muuta riik osaks lahendusest, mitte probleemist. See aitaks õpetada Talibanile Kesk-Aasias kehtivaid koostööpõhimõtteid ning samas võimaldaks piirkonna ametnikel paremini mõista Talibani juhtide isikupära, motiive ja prioriteete.
Teised Usbekistani ühendust loovad algatused Afganistanis sisaldavad:
- Termezi vabamajandustsooni, mis võimaldab Afganistani kodanikel kahe nädala viisa, sisaldab tollipunkti, hotelli, ladusid ning aastas kuni 100 000 veoki ja 900 000 tonni kaupade käitlemisvõimekust.
- Transafganistani raudteed – 7 miljardi dollari suurune, 765 kilomeetri pikkune ühendus Pakistaniga, mille kaudu loodetakse transpordikulusid vähendada 30–40%. Usbekistan kaalub ka eeluuringuid raudtee pikendamiseks Hairatanist Heratini, avades tee Iraani ja Türkmenistaniga kauplemiseks.
- Surkhan–Puli-Khumri elektriliini, mille võimsus on 1000 MW. See toetab Afganistani transpordi elektrifitseerimist ja võib tulevikus ühendada endaga ka CASA-1000 energiaühenduse (Tadžikistan, Kõrgõzstan, Afganistan, Pakistan). Usbekistan on juba praegu Afganistani peamine elektrieksportija, tarnides ligikaudu 60% Afganistani elektriimpordist.
Kui liin tööle hakkab, suureneb Usbekistani elektrieksport Afganistani 70% võrra, ulatudes 24 miljoni kWh-ni päevas ehk 6 miljardi kWh-ni aastas. Projekt hõlmab 245,6 kilomeetrit, millest 45 km kulgeb Usbekistani territooriumil (ehitus on valmis) ja 200,6 km Afganistanis. Elektriliin parandab lisaks varustuskindlusele ka Hairatan–Mazari-Sharifi raudtee elektrifitseerimist, aidates asendada diiselvedurid puhtamate elektriveduritega.
Usbekistan näeb Afganistanis rohkelt võimalusi – 2024. aastal kasvas kahe riigi vaheline kaubavahetus 1,1 miljardi dollarini, millest enamik olid Usbekistani ekspordid. Kaubanduslikud huvid on küll olulised, kuid Taškent ei soovi Afganistani isoleerida, vaid kasutada seda kui piirkondlikku silda – mitte ainult kaubanduseks. Murekoht on ka võimalik tulevane terrorism, kuid lootust annab Talibani ja USA vaheline luureinfo vahetamine, kuna mõlemad on mures al-Qaeda ja Islamiriigi (IS–K) kohaloleku üle Afganistanis.
Rohkem kaubandust ei muuda küll al-Qaeda või Islamiriigi ideoloogiat, kuid parem majanduslik olukord võib raskendada nende värbamistegevust. Näiteks võiks toetada Afganistani madrasade (islami õppeasutuste) rahastamist, et tasakaalustada haridussüsteemi. Taliban saaks samas suurendada oma legitiimsust, kui suudab näidata, et rahva heaolu on prioriteet ning äri ja kaubanduse edendamine teenib seda eesmärki. See ei pruugi küll olla USA eelistus, kuid pärast kaht aastakümmet Hindukuši segadust – suuresti Ameerika algatusel – peaks Washington toetama igaüht, kes aitab Afganistanil infrastruktuuri arendada ja moonikasvatuse kõrval alternatiivset tulu teenida.
Välisjõudude sekkumine Afganistani on ajaloos peaaegu alati lõppenud pisaratega. Kuid kui Taškent suudab teha koostööd mõõdukate, majanduskasvu nimel töötavate Talibani juhtidega Kabulis, võib see tasakaalu nihutada ka Kandahari jäikade juhtide kahjuks. (Jah, Siraj Haqqani ja Mullah Omar võivad praegu tunduda „mõõdukad“ – aga nii kaugele on arengud jõudnud.)
Usbekistanil võib tulevikus olla oluline roll Kesk-Aasia kriitiliste maavarade kasutuselevõtus ning see võiks aidata Ameerika Ühendriikidel rajada turvaline kriitiliste maavarade tarneahel.
Veebiportaali Visual Capitalist andmetel „on USA valitsuse poolt kriitilisteks hinnatud 50 mineraalist USA täielikult impordist sõltuv 12 osas ning üle 50% sõltuv veel 32 mineraali puhul.“ Kesk-Aasia ja Afganistan omavad olulisi maavaravarusid, kuid nende eraldatud asukoht muudab transpordi keerukaks. Lisaks nõuab haruldaste muldmetallide kaevandamine ja töötlemine suures koguses vett, mida piirkonnas napib. Hiina uue tehnoloogia abil võib küll tootmiskiirus kolmekordistuda ja saastatus väheneda, kuid see annaks Hiinale strateegilise eelise, mida USA tõenäoliselt ei soovi aktsepteerida.
Andrew Korybko sõnul võib Transafganistani raudtee isegi osaliselt valminuna kasu tuua, kui vabariigid suudavad Afganistani maavarasid tagasiveona oma territooriumile, Venemaale või Hiinasse toimetada. Selleks on vaja kohalikke ja kestlikke töötlemisvõimalusi koos müügilepingutega, kuid Washington ja Brüssel peaksid esitama tõsiseltvõetavad investeerimispakkumised, kui nad tahavad hoida maavarad Venemaa ja Hiina mõju alt eemal. (USA manitsused stiilis „tehke õiget asja“ ning ähvardused sanktsioonidega mõjuvad Kesk-Aasiale pigem maksuna ning kahjustavad Ameerika autoriteeti piirkonnas.)
Kahekordselt merepiirita Usbekistan seisab silmitsi tõsiste takistustega üleilmsete turgudele pääsemisel. Ühendused Afganistaniga annavad võimaluse pääseda Lõuna-Aasiasse, eriti Pakistani sadamate kaudu (Karachi ja Gwadar). Samas on Usbekistan parandanud suhteid ka Iraaniga, mille sadamad Bandar Abbas ja Chabahar koos juurdepääsuga Põhi-Lõuna transpordikoridorile moodustavad varuplaani juhuks, kui Transafganistani marsruut ei toimi.
Viimase kümnendi jooksul on Taškent püüdnud muuta Kesk-Aasiat „turvaliseks naabruskonnaks“. Mitmed Usbekistani prioriteedid – näiteks piirivaidluste rahumeelne lahendamine ning Kabulis laiapõhjalise valitsuse toetamine – langevad kokku Washingtoni eesmärkidega. Samas on vabariikide regionaaljulgeoleku arusaam laiem, sisaldades diplomaatia, inimarengu ja kaubanduse kõrval ka poliitilisi suhteid Venemaa, Hiina, Iraani ning Afganistaniga.
Kesk-Aasia ei ole enam NATO Talibani-vastase kampaania tugiala, kuid küsimus on, kas sellest saab hoopis platvorm koostööks Talibaniga – sest viimased ilmselt ei kao kuhugi, vaatamata USA kestvale majandussõjale.
2025. aasta aprillis teatas Usbekistani president Šavkat Mirzijojev valmisolekust teha koostööd Euroopa Liidu ja teiste rahvusvaheliste partneritega, et toetada Afganistani arengut ja aidata riigil „ületada käesolevad kriisid“. Taliban tervitas seda lähenemist.
Samas kuus külastasid Usbekistani Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen ja Euroopa Ülemkogu president António Costa, et „viia meie partnerlus Kesk-Aasiaga järgmisele tasemele“. Tavapäraste eesmärkide – Euroopa investeeringute, ligipääsu tagamine kriitilistele maavaradele, haridusvahetusprogrammide – kõrval tuleks Euroopa partneritel tegutseda otsustavalt, et kaasata vabariigid koostöösse Afganistani suunal, et muuta see produktiivseks piirkondlikuks osaliseks, mitte enam terrorismi ja narkokaubanduse allikaks.
Kuigi NATO läbikukkumine Afganistanis hõlmas ka Euroopa vägesid, nähakse seda ennekõike Ameerika ebaõnnestumisena, mis annab Euroopale rohkem manööverdamisruumi. Samuti sõltub Euroopa rohkem Aasia–Euroopa kaubateedest, sh Siiditee ja Kesk-koridori kaudu, mistõttu võib ta praegu olla Kesk-Aasiale sobivam partner kui USA.
Ent Kesk-Aasia vabariigid ei jää ootama Euroopa samme. 2025. aasta mais, vahetult pärast Mirziyoyevi avaldust, käivitas Taškent Termezi dialoogi Kesk- ja Lõuna-Aasia ühendamiseks alalise regionaalse koostööplatvormina. Usbekistan ja Afganistan toetavad mõlemad „majandus ennekõike“ poliitikat oma naabrite suhtes – mida vabariigid nimetavad „reaalsuse aktsepteerimiseks“ pärast Lääne ebaõnnestunud rahvusehitusprojekti Afganistanis.
Samal nädalal, kui vabariikide esindajad kohtusid Termezi dialoogil, leppisid Pakistan, Hiina ja Afganistan kokku Hiina–Pakistani majanduskoridori (CPEC) laiendamises Afganistani suunas. CPEC ei ole seni toonud oodatud tulemusi, nii et alles jääb näha, kas Afganistani kaasamine osutub targa sammuna või lihtsalt uueks rahakulukaks projektiks Hiinale.
Vahetult pärast Termezi kohtumist avasid Iraan ja Hiina raudteemarsruudi Xianist (Hiina) Teherani lähedale Aprini kuivasadamasse. See uus ühendus peaks lühendama transpordiaega mereteedega võrreldes 30 päevalt 15-le ning välistab Hormuzi ja Malaka väinad – kitsaskohad, mida USA merevägi lootis vajadusel ära kasutada. Marsruut ei läbi Afganistani, kuid see on märgiks, et Peking usub piirkonda kui ühendusruumi.
Usbekistan ja teised Kesk-Aasia vabariigid toetasid NATO missiooni Afganistanis, kuid sellest ei sündinud midagi. Nüüd on aeg keskenduda majanduslikule ja sotsiaalsele arengule – algatuste kaudu nagu Usbekistan 2030 strateegia, head valitsemistavad ja kodanikuaktiivsuse suurendamine läbi Progressiivsete Reformide Keskuse. Washington peaks keskenduma sellele, kuidas toetada vabariikide selliseid algatusi, mitte ärrituma nende ratsionaalse soovi üle mitte isoleerida oma naabrit – Afganistani.
