2025. aasta juulis möödub 80 aastat läbi ajaloo ühest kirutuimast läbirääkimisest, Potsdami omast (17. juuli – 2. august 1945). See oli viimane Teise maailmasõja võitnud riigijuhtide kohtumine reas: Teheran, Jalta, Potsdam. Sel puhul teeb Koiduaja veergudel ajaloolise ülevaate Arvi Tapver.
Neid kolme liitlaste liidrite kohtumist ei saa tegelikult pidada rahu- või üldse lepeteks, veel vähem mõttekateks. Pigem võtta neid läbirääkimiste jadana, kuigi otsused sündisid.
Kõigepealt, nagu nimigi kinnitab, oli tegemist hoopis konverentsidega (mitte rahulepetega) ja kui kolm meest terve maamuna omavahel ära jagavad, siis päris mõttetu see tulemus ju pole. Omaette lugu, kas tulemus on pluss- või miinus-märgiga.
Seda enam, et kui Euroopas kadusid Teherani-Jalta-Potsdami konverentside tulemuste jäljed nii 1991. aasta paiku koos Nõukogude Liidu lagunemisega, siis Aasias pole tänini rahulepet Liidu õigusjärglase Venemaa ja Jaapani vahel ning nägelus Kuriili saarte kuuluvuse üle jätkub vahelduva intensiivsusega. Samuti on otsene konverentsi otsuste tulemus praegugi kestev Korea sõja järgne vastasseis Põhja- ja Lõuna-Korea vahel, kes samuti pole omavahel rahu teinud.
Vaatleme kolme konverentsi kolmes vaatuses, kuid alustame saabuva tähtpäeva puhul viimasest – Potsdamist ja liigume sealt ajas tagasi.
Sarjas oli veel tegelikult pisemaid episoode. Esimene neist oli Casablanca kohtumine 14.–24. jaanuaril 1943. aastal, kus siiski Stalin ei osalenud, sest parajasti käis Stalingradi lahing. Tegelikult pelgas ta nii lennata kui ka üleüldse visiite välismaale.
See-eest osales seal Prantsusmaa vastupanu ja eksiilvalitsuse esindaja kindral Charles de Gaulle, kes hilisematele tähtsamatele kohtumistele enam kutset ei saanud. Casablanca asub Marokos, mis oli Prantsusmaa koloonia ja vaid veidi aega varem Saksamaa-meelse Vichy nukuvalitsuse jõudude käes, mis lõpuks poolt vahetasid/alistusid. Nii käis de Gaulle justkui omi vanasid valdusi üle vaatamas.
Peamiseks jooneks oli neil läbirääkimistel kõigi Teljeriikide tingimusteta alistumine; selleks Saksamaa linnade veelgi intensiivsem pommitamine; Sitsiilia dessandi otsustamine enne maabumist Prantsusmaal La Manche’i väina kaudu. Churchill kartis põhjendatult, et ilma selleta oleks Normandia dessant liiga ohvriterikkaks kujunenud.
Tingimusteta kapitulatsioonil oli kaks erinevat vaatenurka: Rooseveltil, kes oma kontseptsiooni USA kodusõja-aegselt põhjaosariikide kindral Ulysses S. Grantilt laenas, oli eesmärk hoida Stalin idarindel iga hinna eest sõjas Hitleriga, et nad ei teeks separaatrahu; Churchill aga nägi natsionaalsotsialistlikus Saksamaas kogu antipaatia juures siiski liitlast, hoidmaks ära bolševismi nakkuse levik Euroopasse.
Teine mikrokonverents toimus Kairos vahetult enne Teherani 22.–26. novembril 1943. aastal, kus 14 kõnelusel USA presidendi Franklin Delano Roosevelti ja Briti peaministri W. Churchilliga kohtus küll toonase Hiina Rahvusliku valitsuse juht Chiang Kai-shek, mitte aga taas N. Liidu juht Jossif Stalin. Tõsi, see puudutaski enamjaolt ühisrinnet Jaapani vastu ja sõjajärgset korraldust Vaikse ookeani basseinis, kus Venemaa ei sõdinud.
Lisaks võiks nimekirja lisada Roosevelti ja Churchilli kohtumist Kanadas Quebecis, Teherani ja Jalta konverentside vahel 12.–16. septembril 1944. aastal. See kohtumine pole kuigi palju tähelepanu saanud, ent just seal sündis otsus Saksamaa jagamiseks okupatsioonitsoonideks, samuti plaan heita Jaapanile tuumapomm. Okupatsioonitsoonideks jagamises polnud midagi uut. Selliselt jagas Antant Esimese Ilmasõja järel Türgit.
Churchill kohtus kokku kolmel kontinendil separaatselt ja korduvalt nii Roosevelti kui ka Staliniga. Alustame siiski lõpust.
Lõppvaatus
Potsdam vanal Preisimaal, 1945. aasta 17. juuli. Juba üheksa nädalat naudib Euroopa üle pika aja esimest rahusuve. Sõda on lõppenud, vaid Jaapan kaugel Aasias peab veel USA ja brittide peatamatule edasitungile meeleheitlikult vastu.
Saksamaad liigendavad nüüd territoriaalselt okupatsioonitsoonid. Ühes neist, nõukogude omas paikneb Potsdamis Cecilienhofi palee. Sinna, palee aeda on kogunenud juba varakult rahvusvaheline kirju seltskond fotograafe ja korrespondente kõikjalt ilmas, et jäädvustada kolme kõrvuti tugitoolides kaameratesse naeratavat meest, kes meenutavad oma olemuselt maffia perede ristiisasid.
Need näod on kõigile tuttavad.
Fotoaparaadi välgud sähvivad, inimesed sagivad, hõiked ja kõnesumin ei vaibu. Taamal sekka liiklusmüra.
Müra on palju ja isegi, kui oleks lootust kuulda maffia pealike tegelikke kavatsusi, summutaks lärm selle.
Ometigi on nad tulnud siia, et jäädvustada see hetk ajaloo tarbeks lehe veergudele. Kõigil on oma põhjus siinolekuks: nemad teevad oma tööd, et teavitada lugejaid aimatavast uuest sõjajärgsest maailmakorrast. Need kolm siin on tulnud maailma ümber jagama.
Nendeks on N. Liidu diktaator Jossif Stalin, Franklin Roosevelti surma järel USA uueks presidendiks saanud Harry Truman ja brittide peaminister Winston Churchill. Nii mööduvad tunnid.
Siis kolmik tõuseb ja lahkub, et kinniste uste taga teha seda, milleks nad siia tulnud on.
Churchill lahkub lavalt
Kaheksa päeva jooksul toimub üheksa pinevat kohtumist riigipeade vahel. Lisaks muidugi välisministri-riigisekretäride omad. Siis katkevad nõupidamised kaheks päevaks, sest Suurbritannias on valimised võitnud uus peaminister Clement Attlee. Churchill, kes võitis sõjas sakslasi, kaotas valimised brittidele kodurindel.
Teheranis konverentse alustanud kolmikust on alles vaid Stalin. Teda ei ohusta vabad valimised, mida ta on lubanud kogu Ida-Euroopale oma mõjusfääris, füüsilise eksistentsi lõpunigi on jäänud veel kaheksa aastat.
Kauplemine käib samadel tingimustel, mille nad Teheranis 1943. aastal ja hiljem, 1944. aastal Jaltas kokku leppisid. Ometigi on paljugi tingimist nagu Gori turul Guusias, mida Stalin noorpõlvest hästi mäletab.
Saksa idapiir nihkub läände Oder-Niesse liinile, sest Poola jääb ilma oma aladest idas, mille N. Liit 1939. aastal vallutas pea samaaegse rünnakuga Natsi-Saksamaa poolt läänest. Stalin ei kavatse sellest territooriumist loobuda ja lääs tunnustab Poola ajutist valitsust, mille Kreml oli kokku klopsinud.
Vietnami sõda kui Potsdami praak
Pooled lepivad kokku Vietnami jagamises mööda 16. paralleeli ja juba teist ilmasõda järjest ei tunne sõjajärgse korralduse otsustajad huvi vietnamlaste arvamuse vastu, ent nüüd panevad suurriigid tiksuma aegpommi, mis lõhkeb juba paari kuu pärast.
Veel samal, 1945. aasta septembris jaapanlaste kapituleerumisel, puhkeb relvakonflikt põliselanike ja Jaapani okupatsiooni järel naasnud prantslaste vahel, mis viib aasta hiljem Esimese Indohiina sõja puhkemiseni. Vietnamlased pole nõus enam Prantsusmaa kolooniaks olema. Indohiina sõda viib omakorda Vietnami sõjani, kui sekkuvad ameeriklased.
Kui Prantsusmaa võib tunda Euroopas suurriikide kõrval paaria staatuses olevana, sest konverentsilauda kutset ei tule, siis Indohiinas on olukord täpselt vastupidine.
Lõppeb see kõik alles 1975. aastal koos läänemeelsete pealinna Saigoni langemisega. Vietnamist saab sotsialistlik vabariik.
Vietnami katel Ho Chi Minhi tulel
Ho Chi Minh töötas teatavasti kokana enne riigipöörajaks hakkamist. Tema nägemus Vietnamist oli vormilt rahvuslik, sisult sotsialistlik või vastupidi. Nii võib teda mööndustega Indo-Hiina esimeseks natsinaalsotsialistiks pidada. Selles mõistete segaduses pole sealkandis midagi erilist. Nii on hiljem valitsenud Kagu-Aasias kommunistist monarhe ja eks Euroopaski on nii mõnegi diktaatori doktriinid kokteil vastuoludest.
Vietnam oma lähiajaloo konfliktidega ja selle osalejate rollid meenutavad sealset wok-rooga, mille üks kokkadest oli sama Ho Chi Minh.
See 16. paralleeli mööda tulevase riigi jagamine liitlaste poolt tähendas seda, et sellest lõunasse jäävad alad kuuluvad brittide jurisdiktsiooni alla, kellele seal paiknenud Jaapani väed 2. septembril alistuvad. Põhjapool kapituleeruvad jaapanlased Hiina Vabariigi generalissimus Chiang Kai-shekile.
Samas kinnitavad liitlased Vietnami kui koloonia kuuluvust Prantsusmaale. Lihtsalt emamaad okupeeris vahepeal Saksa ja kolooniast omakorda lõid jaapanlased välja sealsed prantslaste sõjajõud. Üleüldse on Prantsusmaa positsioon sõjaga oluliselt nõrgenenud.
Sellest ka jaotamine laiuskraadi järgi, ent Potsdami konverentsi ajal polnud Jaapan väed veel alistunud, kuigi Vietnami rahvuslikud punapartisanid olid juba augustis need Põhja-Vietnamist välja löönud.
Ho Chi Minh kuulutas põhjas välja demokraatliku vabariigi, millest oma valdustesse tagasi tulevad prantslased midagi teada ei tahtnud. Prantslasi toetas ka Jaapani okupatsiooni ajal näiliselt võimul olnud, ent nüüd sellest loobuma pidanud, keiser Bao Dai oma Rahvusliku Armeega.
Ho Chi Minh jõudis 20 päeva võimul olla, mille jooksul tema valitsust tunnustas Hiina ja toetas ka USA militaaradministratsioon, ent mitte britid, andes otsustusõiguse prantslastele, kes tolle valitsuse kukutasid. Vahepealses võimuvaakumis oli periood, kus korra tagamiseks tegid liitlased koostööd Vietnami jäänud Jaapani vägedega.
Keerulisemaks läks olukord septembris, kui Hiina 200 000 meest Vietnami sisenes, et sealset kommunistliku parteid likvideerida s.o. samu tegelasi, kelle valitsust generalissimus Chiang-Kai-shek justkui tunnustanud oli. Mida enam muutus sõda olemuselt rahvuslikuks võitluseks koloniaalvõimu taastava Prantsusmaa vastu, seda enam hakkas N. Liit ja Puna-Hiina toetama Vietnami punapartisane. Lääneriigid pidid sageli vastutahtmist, aga vastukaalu loomiseks Prantsusmaa püüdlusi toetama.
Raske arvata, kas kõike seda Potsdamis ära oleks saanud hoida, aga kergemaks liidrite kohtumine seda ka ei teinud.
Tuumapomm ja N. Liidu sõda Jaapaniga
N. Liit kinnitas taas kord, et astub Jaapani vastu sõtta kahe-kolme kuu jooksul pärast Saksamaa kapituleerumist.
Vahepeal sai Truman salajase teate esimesest õnnestunud tuumapommi katsetusest just päev enne konverentsi algust. Ta teatas sellest vihje korras Stalinile seoses kavatsusega seda Jaapani peal kasutada. Selle (näiliselt) varjatum eesmärk oli kutsuda N. Liidu juhti mõõdukusele oma nõudmistes, kui vastas istub ajaloo esimene tuumariik. Võimalik, et vaikne ähvardus heidutaski Stalinit, ent tuumaprogramm ehk Manhattani projekt ja vähemalt selle üldine kulg oli Kremlile läbi programmis osalenud kommunistlike vaadetega teadlaste ning spioonivõrgustiku juba tuttav.
Poolnaljana võinuks toimuda see teavitus ka vastupidi: alles sama aasta aprillis Roosevelti surma järel asepresidendist presidendiks tõusnud Trumanil ei pruukinud olla enne seda juurdepääsu infole, millega agendid olid Stalini pidevalt kursis hoidnud.
Hoiatust enda kasuks pöörates sai Stalin nüüd teada, et Jaapanil pole pikka pidu ja pärast tuumapommirünnakut võib tõepoolest riskivabalt sõja kuulutada. Seda enam, et keiserlik armee oli niigi sõda kaotamas. Lihtsalt nüüd tuleks sõja hind veelgi soodsam.
Potsdami kohtumine jäi Trumani ja Stalini ainsaks.
Potsdami kohtumisel sündis samanimeline deklaratsioon, mis dikteeris Jaapanile kapitulatsiooni tingimused. Lisaks USA-le ja Suurbritanniale kirjutas sellele alla ka Hiina valitsuse juht Chiang Kai-shek, ent mitte N. Liidu esindaja, kelle jaoks kehtis veel 1941. aasta mittekallaletungipakt Jaapaniga.
Järelm
Suur Kolmik lootis läbirääkimiste lõpuks jõuda rahulepete raamistikuni Itaalia, Bulgaaria, Rumeenia, Ungari ja Soomega s.o. riikidega, mis olid olnud Saksamaa liitlased sõjas.
Kõige põletavam oli olukord Itaaliaga. Kõigepealt oli Itaalia see teljeriik, mis esimesena Saksamaale selja pööras. Õigemini vangistasid juhtivad fašistid oma liidri il duce Mussolini; lasksid sakslastel ta küll vabadusse röövida; seejärel kuulutas formaalne riigipea, kuningas Viktor Emanuel III Saksamaale sõja, misjärel samades garnisonides paiknenud sakslased Itaalia väed vangistasid. Lühidalt käpardlik, ent sümboolne sõjakuulutus viis selleni, et sõja lõpetas Itaalia liitlaste kui võitjate poolel. Nüüd ootasid nood Itaalia vägedest abi, et lõpetada sõda Jaapani vastu.
Loomulikult selle kõigega konverents toime ei tulnud juba ajanappusest, rääkimata erimeelsustest.
Tegelikult ei jõudnud kolmik isegi peamisega, Saksamaaga hakkama saada. Oli mitmeid plaane ohutu tuleviku huvides Saksamaad killustada, et hoida ära tulevased sõjad, ent lõpuks otsustas kahe Saksa kasuks hoopis aeg: külm sõda katkestas läbirääkimised ja reformimise protsessi. Jäi nii nagu mehed Potsdamis laua tagant tõusid. Progress peatus 50 aastaks. Ometi puudutas pealt näha nii kakskolmandiku kõigist läbirääkimistel olnud päevakorrapunktidest just Saksamaad.
Veel otsustas liitlaste Suur Kolmik etniliste sakslaste deporteerimise Poolast, Tšehhoslovakkiast ja Ungarist, mille täideviimist olid sealsed ajutised valitsused juba alustanud. Kuigi kokkulepitult pidi see toimuma võimaluste piires organiseeritult ja inimlikult, suri selle käigus erinevail andmeil 600 000 kuni 2,2 miljonit eraisikut.
Deklaratsioonide tasemel kinnitasid delegatsioonid, et konverentside sari on tugevdanud usalduslike sidemeid liitlaste vahel. Ajalugu näitas, et külma sõja ametliku alguseni oli jäänud vaid 18 kuud.
Neile, kes kärarikka ja venima kippuva Potsdami konverentsi kulgu kajastama pidid või tegelesid lossi saalides deklaratiivsete paberite väljatrüki ja ühelt delegatsioonilt teisel liigutamisega, jäi ilmselt elulõpuni meelde need lõputud mürased tunnid ja kõik need.
Vaatame põgusalt üle ka kaks esimest suurt konverentsi: Teherani ja Jalta.
Teherani olemus: Esimene vaatus
Rahuleppele peaksid alla kirjutama vaenupooled. Loomulikult Teljeriike neil kohtumistel polnud, aga tulevase rahu põhijooned hakkasid juba 1943. aasta novembris-detsembris ehk pea sõja keskpaigas Teheranis paika saama. Võitjad jagasid Euroopa.
Selle mõttes on sellel triloogilisel konverentside sarjal pretsedent vaid Viini kongressi näol.
Kuigi sealgi otsustasid võitjariigid Napoleoni järgse Euroopa (ja selle kolooniate) saatust ning Prantsusmaad esindasid bourbonid eestkõnelejatena, siis sõja ja võimu kaotanud keistrit ei pidanud keegi vajalikuks alla kirjutama kutsuda. Ilmselt pelgasid võitjad, et Bonaparte võib taas kord putku panna ja veel kolmandat korda Pariisis võimulegi tulla.
Erinevus on selles, et toona toimus kauplemine Viinis juba pärast sõjategevuse lõppu, Teherani ja Jalta kohtumiste aegu olid mehed veel kaitsekraavides. Karu oli veel laskmata.
Võrdluseks: Versailles´ rahu jagas samuti Esimese Ilmasõja järgset Euroopat ümber ja kui kaotajail sealgi midagi kaasa või vastu rääkida polnud, siis vähemalt sõjareparatsioonide maksmisele tuli neil formaalselt alla kirjutada.
Stalini soolo
Piltliku võrdlusena jagas Stalin enne Teist Ilmasõda Euroopa kaheks Saksamaaga Molotov-Ribbentropi pakti näol, nüüd tegi ta seda sisuliselt terve ilma ulatuses USA ja Inglismaaga. Vangerdus toimus vaid neli aastat pärast tolle pakti sündi.
Meie, Ida-Euroopa piirkonnas on need kolm konverentsi, ent eriti just Jalta konverents, negatiivse tähendusega. Seejuures Jalta sisuliselt vaid kinnitas, mis Teheranis kolmik juba otsustanud oli.
Ega siin midagi vaielda ole, sest Balti riigid, Poola ja hulk muid alasid jäid N. Liidu mõjupiirkonda ehk kaotasid iseseisvuse.
Kui arvestada kommunistliku partei manifesti, mis kutsus sama lipu alla ühinema kogu maailma proletariaati, siis on tagantjärgi isegi imelik, et sotsialistlikud Poola, Ungari, Bulgaaria, Rumeenia jne, olid küll paljuski N. Liidu tahtejõuetud ripatsid, ent ei astunud liidu ühtsesse perre nagu seda tegid Eesti, Läti ja Leedu. Ilmselt oli algselt vaja Lääne liitlastele näilist demokraatiat etelda, hiljem aga kadus õige hetk.
Siiski, nagu ikka selliste kohtumiste tulemusel, nihkusid riigipiirid võitjate suva järgi. Muidugi nii võrd kui nad suutsid omavahel kokku leppida.
Peamiselt puudutas see Poolat. Puna-Venemaa sai Ida-Poolas endale maa-alad, mida nimetab tänini iidseteks Vene aladeks (seejuures justkui oleks Poola jäänud iseseisvaks), samal ajal võitis Poola Saksamaalt vanu Preisi alasid ja see tekitab senimaani tülisid kõigi osalejate vahel.
Selle jäljed viivad muidugi tagasi juba Poola kolme jagamiseni Keiserliku Venemaa, Saksamaa ja Austria-Ungari vahel. Midagi uut selleski polnud.
Poola iseseisvuse tegelikku olemust näitab kujundlikult seegi, kuidas N. Liidu marssalist Konstantin Rokossovski (sündinud Varssavis keiserliku Venemaa valitsemise all) sai pärast sõda Poola marssal ja kaitseminister, hiljem aga taas N. Liidu kaitseministri asetäitja.
Võib vaid ette kujutada, kui mugav oli Kremlil oma tahe Poolas läbi suruda. Marssal tõi 1956. aastal Varssavis ja mujal Poolas tänavaile 10 000 sõdurit ja 360 tanki, et rahvarahutused veriselt maha suruda. Seda hoolimata tõigast, et 1937. aastal oli NKVD ehk N. Liidu julgeolek tal peksnud välja kolm hammast ja süüdistanud spionaažis Poola kasuks.
Teheranis olla just Stalin lootnud tuua Türgi Saksa vastu sõtta. Igal juhul kolmik sellise ettepaneku kui kutse tantsule tegi. Türgi aga jäi neutraalseks. Seejuures pakkusid liitlased Türgile vastutasuks Kreetat ja Dodekanesi saari. Kreeklaste seisukohalt oleks see olnud suurim sigadus.
Selle taga oli mõningatel andmetel lootus, et Saksamaa liitlane Bulgaaria kuulutab vanale vaenlasele Türgile sel juhul sõja ja siis oleks N. Liit rünnanud Bulgaariat. Nii või teisti sai Bulgaariast sõja järel punane satelliit.
Türgi oli lubanud juba Kairos sõtta astuda kohe, kui on armee relvastuse uuendanud ja tegigi seda 1945. aasta kevade lõpuks (Berliini langemise aegu) Saksamaale ja Jaapanile sõda kuulutades. Mõlemat riiki selleks ajaks sisuliselt ei eksisteerinud, tagas see aga Türgile pääsu loodavasse ÜRO-sse. Jah, kui midagi positiivset Teherani konverentsist välja tuua, siis on see ilmselt Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni plaan, omaette lugu, kui efektiivne see organ on.
Pealinna Teherani kasutamise eest kohtumispaigana deklareerisid kõik kolm riiki Iraani iseseisvust. Anglo-sovjeti ühisinvasioon Iraani 1941. augustis oli sakslased sealt välja ajanud. Iraanis oli üpris kaalukas hulk natsi-meelseid poliitilisi jõude.
Ajal, mil Hitler oli teel Moskvasse, punaarmee põgenes kaootiliselt kogu rinde ulatuses, suutis Stalin leida jõudu, et Aserbaidžani ja Turkmenistani kaudu neutraalsesse Iraani tungida. Põhjuseks muidugi sealsed naftaväljad.
Prantsusmaa hiline etteaste ja Teise Rinde avamine
Prantsusmaa ei osalenud ühelgi neist kolmest konverentsist, kus muuhulgas võitjad jagasid ka Saksamaa omavahel okupatsiooni tsoonideks, ent hiljem sai ka Prantsusmaa oma tsooni.
Loomulikult oli 1943. aastal veel muudki otsustada, kui seda, kuidas pärast võitu sõjasaaki jagada. Täpselt nagu terve I ilmasõja aja käis vaidlus Antandi riikide vahel, kus rindelõigus või mis ilmakaare suunas Teljeriikide vastu ühisoperatsiooni ehk samaaegset suurrünnakut mõlemal rindel korraldada, nii oli see ka Teheranis.
Nagu teada, jäi peale plaan lääneliitlaste dessant teha Normandias, Prantsusmaal. Arutlusel oli seejuures ka dessant Itaalia kaudu.
Seetõttu oleks justkui Prantsusmaa eksiilvalitsusel olnud õigus oma sõna sekka öelda.
Winston Churchhill pooldas rünnakut Kreeka ja Balkani kaudu lõunast, talitsedes sellega sovjetide aplust haarata Ida- aga võimalik, et ka Kesk-Euroopa oma proletaarsesse mõjusfääri.
Oli tegelik oht, et sünnib kui mitte Kreeka NSV, siis vähemalt sotsialistlik rahvavabariik nagu neid mujal juba oli tekkinud.
Ei tekkinud, ent selle invasiooni plaani hülgamisega süttis juba 1943. aastal (pea samal ajal) kuus aastat kestnud Kreeka kodussõda, mis vältas veel mitu aastat pärast ilmasõja ametlikku lõppu erinevate partisanisalkade vahel, millest ühtesid olid relvastanud terve sõja vältel lääneliitlased, teisi aga punased isandad. Ajal, mil terve Euroopa võitles Hitleriga, nottisid need leerid juba omavahel.
See konflikt oli Teherani konverentsi otsene tulemus ehk läbirääkimiste praak.
Sama toimus tegelikult Jugoslaavias, aga seal oli Josip Broz Tito punaste partisanidel olukord tänu venelaste geograafilisele lähedusele märksa parem kui rahvuslik-monarhistlikel tšetnikutel, keda sisuliselt keegi ei toetanud, sest nood olid sõja ajal võidelnud vahelduva eduga Saksa ja Itaalia poolel kui ka oma okupantide vastu.
Aasia tanner
Kuna Euroopa vägivaldsest jagamisest neil konverentsidel on olnud juttu palju, siis vahelduseks võiks vaadata, mis sai Aasia riikide saatuseks.
N. Liit kohustus Teheranis ja hiljem Jaltas kuulutama sõda keiserlikule Jaapanile. Seda siiski alles pärast Saksamaa kapitulatsiooni. Jaapan lasi USA laevad terve sõja vältel N. Liidu sadamatesse ega kuulutanud venelastele kunagi sõda, kuigi Hitler seda eeldas. Ta isegi alustas sõda USA-ga suures osas lootuses, et see tõmbab ka Jaapani vastutasuks sõtta Venemaaga.
Tegelikult oli N. Liit sõlminud Jaapaniga 1941. aastal viieks aastaks mittekallaletungipakti, mis oleks pidanud lõppema seega alles 1946. aastal. Stalin aga lühendas 1945. aasta augustis rünnakuga Jaapanile lepet aasta võrra. Sõja kuulutamine Jaapanile oleks justkui Stalini vastukink lääne liitlastele kogu sõja jooksul toimunud lend-lease programmi ehk sõjalis-materiaalse varustamise eest astronoomilises mahus.
Tegelikult marssisid Vene väed Tõusva Päikese maa laostunud armee vastu Mandžuurias alles pärast USA pommitamisi Hiroshimale ja Nagasakile ehk tänini maailmas ainsaid rünnakuid tuumarelvaga. Jänkidel sellest enam abi polnud.
Kuna isegi arhiivid ei suuda lõpuni selgitada, mis Stalini peas toimus, võib vaid spekuleerida, millal oleks N. Liit Jaapani vastu läinud, kui Enola Gay poleks neid kahte pretsedenti Jaapanile visanud, sest väidetavalt tulnud aatompommi kasutamine Kremlile ootamatusena. Vähemalt tahtis USA selle sündmuse “jokkerina” läbirääkimistel välja käia, et oma kommunistidest sõpru vähegi mõjutada järelandmistele. Külm sõda tegelikult juba käis. Päris üllatusena see N. Liidule tulla ei saanud, sest spioonvõrgustik kommunistlike vaadetega teadlaste seas oli “Manhattani” (tuumarelvaehitus) ja Paperclip ehk Kirjaklambri (Natsi-Saksa raketiteadlaste-tuumafüüsikute, s.h. Wernher Brauni ületoomine pärast Berliini kapituleerumist Suure Lombi taha) projektid ammu Kremlile teatavaks teinud.
Väike huvitav tõik seoses tuumarelva ilmumisega areenile: kui lääs on kogu Külma Sõja vältel ja nüüdki teinud hulganisti järelandmisi N.Liit/Venemaale, sest pelgab, et Kreml kasutab meeleheites tuumarelva, siis toona kartsid samad riigid punast ohtu, kuigi tuumarelv oli vaid neil. Ometi on enamus ajaloolasi ühel meelel, et Teherani konverentsi tulemused olid N. Liidu kasuks kaldu.
Igal juhul sõjalist kaalu venelaste pealemarsil Mandžuurias polnud. Lihtsalt N. Liit suurendas oma alasid Jaapani arvelt. Roosvelt taotles Vene sadamate kasutamisõigust kuni 1000 Jaapanit pommitava lennuki jaoks. Stalin lubas seda nii pea, kui on kuulutanud sõja Jaapanile. Sellestki polnud jänkidele siis enam abi.
Tegelikult tõi Teheran lisaks kodusõjale Kreekas kaasa teisegi, Vaikse ookeani ääres.
Korea sõda kestis 1950. aastast kuni 1953. aasta relvarahuni ning pole paberite järgi tänini lõppenud, ent algas see tegelikult 1943. aastal Teheranis. Just seal otsustasid liitlased kahelt poolt toetada korealaste vabadusvõitlust Jaapani okupatsiooni vastu. Venelased põhjast ja lääs lõunast. Loomulikult olid liitlastel pragmaatilised huvid jaapanlased sealt välja lüüa ja korealaste tahtmistele keegi lauas tähelepanu ei pööranud. Iseenesest on isegi uskumatu, et möödus viis aastat sõja lõpust, et sealsamas uus sõda puhkeks. Vana kulunud lugu: venelased sättisid põhjas pukki punavalitsuse, lõunas aga liitlased pro-kapitalistliku, vähemalt näiliselt enam-vähem demokraatliku režiimi. Tulemuseks sõda, milles osalesid eri pooltel 15 (nüüd juba) ÜRO liikmesriigi sõjajõud, nende hulgas USA, N. Liidu ja Hiina omad. Tegelikult kordus seesama Hiinas ja Vietnamiski, ent neid kodusõdasid Teheran ei puudutanud.
Jalta konverents: ignorantsuse kliimaks
Jalta teatavasti asub Krimmi poolsaarel, mida praegu okupeerib Vene Föderatsioon, mis on selle „põlisala enesega ühendanud”.
Sõja lõpul, 1945. aasta veebruaris, kui Suur Kolmik seal maha istus, olid Saksa väed vaid mõni kuu varem poolsaarelt lahkunud.
Jalta konverents sisuliselt vaid kinnitas, mis liitlased juba Teheranis kokku leppinud. Seetõttu on mõnes mõttes põhjendamatu, et vähemalt ida-eurooplased just selle kohtumise peale oma sappi kulutavad.
Seda enam, et 1944. aasta oktoobris (kui Krimm veel sakslaste käes oli) kohtusid Moskvas Churchill ja Stalin ning just seal toimus tegelik maade jagamine Euraasia kaardil. Roosevelti seal ei olnud.
Roosevelti viimane vaatus Jaltas
Roosevelti kohta on käibel üks huvitav legend, et Teheranis, kui Stalin pani ette kapitulatsiooni järel maha lasta 50 000-100 000 saksa ohvitseri, olla USA president sellega nõus olnud. Churchill aga raevus toast lahkunud.
Tõe huvides: meenutustes esineb, et Roosevelt pakkus vastu, et aitaks ehk 49 000 ohvitseri maha laskmisest, pöörates pakkumise naljaks.
Toonase N. Liidu välisministri Vjatšeslav Molotovi memuaarides olla president igati tasakaalukaks jäänud, küll aga olnud teda läbirääkimistel saatnud poeg Staliniga tuliselt nõus.
Igal juhul näitab see, et ka läänel polnud päriselt omavahelist usaldust. USA ei kippunud sõjajärgset Briti impeeriumit taastama. Samuti näitab poja kaasa võtmine Teherani ratastoolis presidendi tervislikku seisukorda.
Vaid paar kuud hiljem oli Roosevelt surnud ning sama aasta juulis-augustis esindas ühendriike juba vastne president Harry Truman. Sellest, et Roosevelti seisund ei võimaldanud tal enam läbirääkimistel edukalt enda positsioonide eest seista, on palju juttu olnud.
Ongi raske seista, kui mõelda, et enamus ajast konverentsidel veetis mees ratastoolis. Justkui oleks see Ida-Euroopale häda toonud, et jänkid nii kehvalt esinesid. Päris nii see pole.
Roosevelt oli märksa leebem oma suhtumises N. Liitu ja nende maailmakorraldusse kui tema järglane Truman.
Sümptomaatline on see, mida Roosevelt ütles vahetult pärast Jalta konverentsi, 1. märtsil 1945. aastal Kongressi ees: “Ma tulen Krimmist kindlas usus, et me oleme teinud algust teekonnale maailma rahu poole.” (tõlge on ligikaudne)
Vähem kui viis aastat ehk sisuliselt maailmasõda varem (pragmaatilis-sarkastiline ajaühik) oli Briti peaminister – Churchilli eelkäija Neville Chamberlain 1938. aasta 30. septembril pea samade sõnadega lubanud maailmale “rahu meie päeviks” (millega on läinud ajalukku), pärast seda, kui oli loovutanud Hitlerile Sudeedi etniliste sakslaste populatsiooniga tükikese Tšehhoslovakkiast, et vältida sõda.
Saksamaa võttis peagi kogu riigi ja sõda puhkes vähem kui aasta pärast, mil Hitler ründas Poolat.
Chamberlain viitas omakorda oma eelkäijale peaminsiter Benjamin Disraelile, kes 1878. aastal Berliini Kongressilt naastes ütles, et ta on tulnud Saksamaalt rahuga meie päevadeks.
Sel kongressil otsustasid toonased suurriigid järjekordse, 11.-nda Vene-Türgi sõja järgset korraldust peamiselt Balkanil ehk Rumeenia, Montenegro ja Serbia iseseisvust; Bulgaaria territooriumi suurust ning muud sellist. Venelaste jaoks oli see 1877.-1878. aasta lühike ja edukas revantšistlik sõjakäik, et tagasi võita vähemalt Musta mere regioonis, mis eelmises, Krimmi sõjas kaduma läks. Berliini kongressi eestvedaja Saksa kantsler Otto von Bismarck oli see, kes melanhoolselt ennustas ette, et järgmine sõda saab alguse just Balkani segakatlast. Nii ka I ilmasõjaga läks. Üldiselt on levinud arvamus, et Bismarck põdes kroonilist russofiiliat, ent just sellel kongressil püüdis ta talitseda Venemaa domineerimise iha Balkanimaades.
Siiski pole Chamberlaini ja Disraeli või Roosevelti sinisilmsus erandlik. Samamoodi uskus Churchill, et suudab Stalini kui sõnapidaja mehega kokkulepeteni jõuda, kuigi just tema, nähes sõja lõpuminutitel, et N. Liit oma sõna ei pea, pidas plaani sõjategevuseks oma senise punase liitlase vastu.
Mis puutub Roosevelti, siis teisal on ta ütelnud midagi sellist: mul on aimdus, et Stalin on mees, kes juhul, kui ma annan talle (järele) kõikvõimalikus (poliitilistes nõudmistes) ja ei küsi vastu midagi, siis ta ei püüaks annekteerida midagi (veel territooriume), vaid teeks koostööd maailma demokraatia ja rahu nimel. Tõlge ligikaudne.
Ent isegi Truman, kuigi märksa ettevaatlikumalt, märkis, et ta suudab Staliniga hakkama saada, sest too on aus, kuigi põrgulikult kaval mees.
Jääb vaid lisada, et alles hiljutine ja nüüd taas end Valgesse Majja sisse seadev USA president Donalt Trump arvas Venemaa liidri Vladimir Putini silmis ausat ja otsekohest meest nägevat.
Prantslaste ignoreerimine
Võrdluseks prantslaste seisukohast vaadatuna oli Jalta suurim viga see, et nende esindajat seal polnud, mis tähendas, et teda ei saanud kutsuda ka järgnenud Potsdami konverentsile, sest nende liider Charles de Gaulle oleks võinud nõuda seal kõigi Jaltas ilma tema kohaloluta sündinud otsuste taasavamist.
Kindral de Gaulle mandaat Prantsusmaa liidrina oli sel hetkel ka üsna habras: polnud ju prantslased saanud teda demokraatlikult valida. Ometi olid kõik suurriigid teda aktsepteerinud eksiilis vastupanuvõitluse ja Prantsusmaa armee juhina.
Ta ise mainis, et põhjuseks oli pikaajaline antipaatia Rooseveltiga. Milles see seisnes, polegi nii oluline, sest vastu olid ka sovjetid. Seega ei saa alati kõiges jänkisid süüdistada.
Väidetavalt pidas Roosevelt de Gaullet brittide sülekoeraks. Paiknes ju Prantsuse vastupanuliikumine ehk see osa armeest, mis sakslaste rünnaku eest põgenema sai, teisel pool kanalit Inglismaal. Suuremat jõudu see endast just ei kujutanud.
Tõele lähem versioon oleks ilmselt, et suurriigid ei näinud 1945. aasta veebruaris Prantsusmaas veel võrdväärset partnerit, kuna riik vabanes lõplikult kogu territooriumi piires (seega formaalselt võetuna) okupatsiooni alt alles 1945. aasta 8. mail s.o. Saksamaa kapituleerudes ehk pärast konverentsi. Saksamaa jaoks langes Pariis 1944. aasta 25. augustil.
Siiski sai Prantsusmaa Saksas ja Austrias sõja järel oma okupatsiooniala, aga Suur Kolmik oli selleks ajaks juba maamuna omavahel jaganud. Liitlaste hirm, et kaasates Potsdami konverentsile Prantsusmaa, vetostab de Gaulle eelnevad Jalta kohtumise need otsused, mis talle ei meeldi, osutuski vähemalt osaliselt tõeks. Kui tsoonide jagamiseks läks, vaidlustas Prantsusmaa liider piirid, mille kolmik oli tema puudumisel varem määranud.
Kui võtta Jaltat rahuläbirääkimisena, oleks pidanud ilmselt kaasama Prantsusmaa esindajana ka Vichy valitsuse delegatsiooni vaenupoolelt, ent vaenlastega polnud enam midagi rääkida. Kolmik oli otsustanud aktsepteerida vaid kapitulatsiooni ja ülejäänu oli vaid saagi jagamine. Erinevalt Teherani konverentsist 1943. aasta novembris-detsembris, mis püstitas samad eesmärgid, mida Jalta vaid kinnitas, polnud tarvidust isegi suuremaid sõjalisi operatsioone läbi arutada. Sõja lõpptulemus oli kõigile juba selge, isegi Berliini punkris.
Kordus kui tarkuse ema
Jalta otsustas lõplikult Poola ja kogu Ida-Euroopa saatuse, mis jäi N. Liidu mõjupiirkonda. Väikse liialdusena suutis lääs napilt päästa Kesk-Euroopa.
Need kauplemised käisid peamiselt brittide ja sovjetide vahel. USA sõdis endisel Jaapaniga ja veel veebruaris taotles Stalinilt lubadust sõtta astuda.
Samu seisukohti kuulutas Kolmik juba 1943. aasta lõpus Teheranis. Ei midagi uut selles positsioonisõjas.
Stalin nõudis Poola Inglismaal tegutseva eksiilvalitsuse ignoreerimist ja lubas (justkui vastutasuks) vabasid valimisi. Punaarmee okupatsiooni alal oli Kreml püsti pannud juba nõukogudemeelse ajutise valitsuse kui käpiku. Samuti ei tunnustanud N. Liit Bulgaaria ja Rumeenia eksiilvalitsusi.
Siinkohal on oluline aru saada, mida tähendas Poola (või mõne teise Punaarmee okupatsiooni alla jäänud riigi) marionetist ajutise valitsuse tunnustamine Lääne riikide poolt. See tähendaski eksiilvalitsustelt automaatselt mandaadi võtmist. Võimalik, et lääs uskuski, et too ajutine valitsus püsib vaid vabade valimisteni ja seejärel saab rahvas juba demokraatliku riigi, mistõttu eksiilvalitsus peaks nii või teisiti oma volitused uuele valitsusele üle andma. Seega puudub eksiilvalitsusel sügavam tähtsust või mõte ja lihtsalt formaalset legitiimsust taga ajades aega raisata tundus väiklane. Saatan peitub detailides, vabasid valimisi ei tulnud ja Kreml tsementeeris oma võimureviiri.
Briti armees võidelnud poolakad võisid koju naasta, ent turvatagatisteta puutumatusele seal. See näitab, et üheaegselt eksiilvalitsusest lahti ütlemisega oli jõudnud brittide ja pettunud poolakate teadvusesse, et Poolas pole kõik korras. Info levis.
Kuigi selle faasini viis sündmused alles Jalta konverents, olid põhijooned juba Teheranis paigas.
Isegi see, et Stalin keeldus tagastamast alasid, mille 1939. aasta simultaanse rünnakuga Poolale koos Natsi-Saksamaaga ta anastas, oli Teheranis lauas. Vastu sai Poola alasid Ida-Preisilt ehk Saksamaalt. Kaotada polnud Stalinil midagi, hästi teades, et nii pool Saksamaast kui ka Poola jäävad tema mõjupiiri.
Saksamaale kuulunud Danzigi vabalinnast/sadamast sai Poola Gdansk ja N. Liit/Venemaa sai Köningsbergi enklaavi, mis kannab tänini Kaliningradi nime. Seda koridori oli N. Liidul väidetavalt vaja strateegilistel kaalutlustel.
Oleks huvitav tutvuda argumentatsiooniga, mis seda kõike õigustas, sest paljuski jäid jutuajamised protokollimata. Muidugi oli juttu Nõukogudemaa strateegilisest kaitsehuvist ehk puhvertsooni moodustamisest, ent ajalugu näitab, et kui puhvertsoon langeb riigi huvisfääri, mida see kaitsma peaks, siis tuleb puhvertsoonile nõuda omakorda puhvertsooni ja see ei lõppe kunagi.
Ligikaudu sama põhjendusega alustas Venemaa Põhjasõda, sest VAJAS väljapääsu Läänemerele ehk “Peetri akent Euroopasse”. Teistes oludes võiks Venemaa kuulutada tungivat vajadust Panama kanalile.
Kui Stalin väitis tahtvat näha suurt ja tugevat Poolat, siis pole Venemaa olnud kunagi kaugemal tõest.
Üleüldse mõjub küünilisena kolme liidri deklaratsioon (autoriks Winston Churchill), mis lubas kogu Euroopale vabasid valimisi elik demokraatiat. Ilmselt oli juba siis lääneriikidel üsna selge, et punase võimu alla jäävates riikides nad deklaratsiooni millegagi tagada ei suuda. Nii ka läks.
Aasia tordi lõikumine
USA-lt nõudis N. Liit aga vastutasuks sõja kuulutamise eest Jaapanile Mongoolia Rahvavabariigi tunnustamist, mille punakomissarid olid 1924. aastal rajanud. Kummalisel kombel ei saanud Mongooliast (nagu ka Ida-Euroopa satelliitidest) N. Liidu vabariik s.o. tolle rahvavabariigi juhid ei esitanud kunagi taotlust liitu astuda nagu seda näiteks Eesti parlamendi saadikud 1940. aastal olid teinud.
Samuti strateegliliste huvide tunnustamist Ida-Hiina raudteel ja seda loomulikult ilma Hiina esindajate kohaloluta Suure Kolmiku istungitel.
Kui Stalin nõudis tagasi Lõuna-Sahhalini, mille Jaapan 1904.-1905. aasta sõjas Tsaari-Venemaalt vallutas, lisaks jupi Kuriili saari, siis siin võis leida põhjendusi sellisele mandatoorsele avangule. Lõppeks oleks see justkui kompensatioon ühise vaenlase arvelt.
Ent kui Stalin ja Roosevelt, seejuures ilma Churchilli kohaloluta, seega siis Suur Kaksik otsustas okupeerida ja jagada Korea okupatsioonialadeks nagu Saksamaa, on see sama küüniline kui Molotov-Ribbendropi Pakt.
Vähe sellest, et kokkulepe sündis Korea delegatsioonita, see sündis ka brittide seljataga.
Tegelikult pole selles kohtumisest otseseid protokolle, ent kaude ja salajaste dokumentide alusel on ajaloolased hiljem rekonstrueerinud, et pakkumise tegi Roosevelt ette pannes moodustada omamoodi ühisfirma direktorite nõukogu koos hiinlastega, seega jagada Korea kolmeks, seda Hiina esindajateta. Eelpool oli juttu, et Ida-Hiina raudtee kui N. Liidu strateegiline huvi konseptsioon sai nõusoleku Hiina esindajate arvamust küsimata. Sisuliselt oli see võõra vara jagamine. Nüüd aga eeldasid liidrid ilmselt, et selline lepe, millega Hiina saab enesele, ise veel teadmata, nii 20-30 aastaks tüki Koreast, peaks Pekingit rõõmustama. Stalin nõudnud siiski Suurbritannia kaasamist. Väidetavalt seetõttu, et vastasel juhul sünnib konflikt brittidega. Eks see loogilisena tundu, kuigi seda just N. Liidu diktaator esile tõstis. Nii ka sündis, Roosevelt nõustus vastutahtmist.
Korea sõda kui Jalta praak
Kui see tõele vastab, siis A. leppis Roosevelt Staliniga kokku, et sõjas Jaapaniga, milles N. Liit veel ei osalenud, tuleb Korea poolsaar okupeerida, mitte vabastada jaapanlaste käest, kes seda okupeerisid; B. jagada neutraalne riik tsoonideks just nimelt selle impeeriumiga, mis polnud veel sõtta astunud ja C. määras leppega ka okupatsiooni kestvuse 20-30 aastaks.
Poolsaare okupeerimise vajadusest peaks ehk isegi arusaama – keegi peab ju haldama võimutühjuses ja üldiselt on need vabastajad. Nagu Saksamaal. Ent N. Liit lubas sõtta astuda alles kolm kuud pärast Saksamaa kapitulatsiooni, seega polnud ühtki paukugi Jaapani suunas teinud.
Tõepoolest, Stalin pidas sõda ja augustis algas kiirmarss läbi Mandžuuria, seejuures Jaapani ruineerunud armee ei suutnud sisulist vastupanu osutada, kuid vahepeal olid jänkid jõudnud “katsetada” tuumapommi Hiroshima ja Nagasaki linnade peal. Pole sugugi kindel, millal oleks N. Liit lahingusse läinud, kui seda poleks toimunud.
Võrdluseks leppisid 1941. aastal Iraani tunginud britid ja venelased kokku, et nende väed lahkuvad riigis pool aastat pärast sõja lõppu, kui pole enam tarvidust hoida sakslasi sealsetelt naftaväljadelt eemale. Tegelikult püsisid inglased seal 1946. aastani ja ka seejärel venitas Kreml oma vägede lahkumisega, põhjendades seda jälle strateegilise kaitsehuviga.
Miks Roosevelt tegi ettepaneku Stalinile, selmet okupeerida poolsaart Inglismaaga (või siis kolme peale), mis ju sõdis Jaapaniga, on ka selge: see oli komm Stalini sõtta meelitamiseks. Churchill poleks ehk vastu põtkima hakanud, ent jänkid olid kogu sõja vältel pidanud joont, et Suurbritannia impeeriumi taastamise, see on kolooniate uuesti Inglise krooni alla toomise, vastu puudub neil huvi.
Niisiis jagas see tandem Jaltas neutraalse riigi tsoonideks, määrates isegi selle ajalise pikkuse: 20-30 aastat. Hiljem andis oma heakskiidu nii Lõuna-Sahhalini ja Kuriilide annekteerimisele kui ka Korea jagamisele, värske president Harry Truman Potsdami konverentsil. Stalin aga lubas austada Korea rahvuslikku ühtsust.
Õhku jäävad justkui küsimused, miks Roosevelt nii järelandlik ja Stalin nii leplik oli. Üldlevinud kontsensuse kohaselt oli nii Teherani, Jalta kui ka Potsdami konverentside läbivaks jooneks nõukogude delegatsiooni tugev, isegi jõuline ja järelandmatu positsioon, lääs aga nõrk ja leebe. Lähemalt vaadates tegid ka lääneriigid sohki, aga sama kontsensuse järgi oli Roosevelt juba suremas, ilmselt seda teades. Tõepoolest, surijal on kiire jätta maha võimalikult meelepärane ilm, kus ta ise edasi elada tahaks. Roosevelt kiirustas, et vähemalt mingi kokkulepe sünniks.
Mis puutub Stalinisse, siis tema lubadus austada mingi riigi terviklikkust, on küünilisel moel isegi tõene. Hiina Rahvavabariik ajab “ühe Hiina poliitikat”, mis tähendab nõudmist, et teised riigid ei tunnistaks Taiwani ehk Hiina Vabariiki. Riigid peaks justkui valima, kumba neist nad tunnistavad ja seega loobuma automaatselt diplomaatilistest suhetest teisega. Hiina võib ju ajada, mida tahab, aga tegelikkuses ajavad seda poliitikat just need riigid, mis poolt valima peavad. Sõnastades seda ühtse Hiinana, jääb välja ütlemata kumb. Hiina loodab mingi hetk vallutada mässuline saar ja ühendada emamaaga, Taiwan ilmselt kommunistliku ladviku võimu lõppu kunagi Hiinas. Kumb ka peale jääks, peaks olemagi see Ühtne Hiina. Stalin tunnustas Korea terviklikkust, arvestades poolsaare põhjaosas paiknevate puna-korealaste ja punaarmeelaste võiduga peatses kodusõjas.
Korea sõda
Sõda algaski, kui 135 000 põhjakorealast ületasid 38. laiuskraadi ehk Põhja- ja Lõuna-Korea piiri, vallutades selle üllatusrünnakuga juba kolm päeva hiljem Lõuna-Korea pealinna Souli. Üldse käisid kolme aasta jooksul mõlema riigi pealinnad, Soul ja Pyongyang käest kätte, neist Soul koguni kolmel korral.
Kui Põhja-Korea väed, mida oli varustanud nii N. Liit kui ka Puna-Hiina, oli ajanud lõunakorea ja ameerika 8. okupatsiooniarmee päris poolsaare tippu, tegi Trumani käsul Jaapanist kohale saabunud kindral MacArthur üllatusrünnaku põhjakorealaste tagalasse, lõikas ära varustusteed ja sundis nad taganema põhja suunas ning vallutas tagasi Souli.
Edu saavutanud lõunakorealased, keda toetasid lisaks USA 8. armeele ka ÜRO väed (toona oli neil vägedel veidi rohkem mandaati kui lihtsalt rahu tagada, mida ka ei õnnestu praktikas teha), ületasid 38. laiuskraadi oma rünnakul põhja. Siis aga sekkus Hiina, kartes, et see vägi marsib Põhja-Korea vallutamise järel Hiina peale. Pärast mitmeid vastastikuseid kõhklusi ja ähvardusi ületas 270 000 Hiina sõdurit 1950. aasta 25. oktoobril Korea piiri. ÜRO väed pidid evakueerima kiirkorras 100 000 sõjaväelast ja sama palju eraisikuid.
Hiina ja Põhja-Korea väed vallutasid 1951. aasta 4. jaanuaril Souli, aga märtsis võttis 8. armee selle tagasi. Vasturünnak viis vaenupooled tagasi vana hea 38. laiuskraadini.
Relvarahu sündis 1953. aasta 27. juulil, 5. märtsil samal aastal oli surnud Stalin. Seega jäi tal sõja lõpptulemus nägemata, ent näha polekski olnud midagi, sest rahulepet pole Põhja ja Lõuna vahel senini. Kogu sõja vältel oli õhus kolmanda maailmasõja oht ja tuumarelva kasutamise ähvardus.
Lääne vägede suurus oli 97 000 ja Põhja-Korea poolel 1 600 000 võitlejat.
See kõik sai Trumani pärandiks, kes oli isiklikult Staliniga Potsdamis lubadusi vahetanud.
Takkajärgi tarkusi
Loomulikult sai Jaltas alguse ÜRO loomine. N. Liit, taibates, et alalisel liikmel on alaline veto õigus otsustele, mis talle ei meeldi, nõustus sellises lääne läpastunud demokraatlikus moodustises osalema. Lääneliitlased lootsid selle organisatsiooniga ära hoida tulevast sõda N. Liiduga, kui see riik ka sinna kuulub.
Tõsi, kui ÜRO hääletas vägede Koreasse saatmise poolt, marssis nõukogude delegatsioon protestimärgiks saalist ja seetõttu ei saanud veto-õigust kasutada. Rohkem pole nõukogude diplomaadid seda jämedat viga teinud.
Kuigi liitlased ootasid sellesse rahvusvahelisse moodustisse kõiki riike, mis ei olnud sõdinud Saksamaa poolel, ei kehtinud kutse formaalselt neutraalsele Hispaaniale, mille juht ja diktaator Francisco Franko oli avalikult sõja ajal oma poolehoidu Hitleri ja Mussolini vastu üles näidanud, kes omakorda toetasid teda kodusõjas.
Jaltas leppisid pooled kokku põgenike ja vangide kodumaale saatmises, mis N. Liidu puhul tähendas tavaliselt mahalaskmist, poomist või paremal juhul vangilaagrit. Üks suurimaid süüdistusi Jalta sobingutele.
Sündis otsus, et sakslased peavad osalema sunniviisiliselt ülesehitustöödes ja suuresti Saksa sõjavangide toel kerkinud rongiplatvorme oli Eestiski veel hiljuti kõikjal ning igasugu tööstushooneid püsib siiani. Sinna juurde lõid võitjad veel reparatsioonikomisjoni, mis Saksamaalt sõjakahjusid sisse nõudis. Saksamaa killustamise plaan jäi pooleli ja sündis vaid kaks: Ida- ja Lääne-Saksamaa.
Seegi otsus, et sõjakurjategijate üle tuleb mõista kohut kuriteo toimepanemise riigis, sündis seal. Lõpuks päädis see Nürnbergi kohtuga, mis on omaette pretsedent ja tänapäeval vaidlevad juriidikateadlased selle üle, kui legitiimne selline moodustis oli või oleks tänapäeval.
Jalta oli ka Churchilli luigelaul, sest Potsdamis 1945. aasta 17. juulist 2. augustini toimunud üheksal kohtumisel alustas peaministrina küll tema, ent alates 28. juulist esindas UK-d juba uus, valimised võitnud peaminister Clement Attlee. Vana Joss aga muigas endiselt oma kohal.
