Riigikogu mõned fraktsioonid on pööramas senisest enam tähelepanu Riigikogu liikmete usaldusväärsusele riigi julgeoleku seisukohast. Põhjuseks on konkreetne juhtum: EKRE saadik Varro Vooglaid nimetas Venemaa presidenti Putinit “üldiselt tasakaalukaks” ning vihjas, et tema võimalik tuumarelvade kasutamine oleks mõistetav vastus Lääne sammudele.
Sellele järgnenud reaktsioon Riigikogus on märgilise tähendusega. 10. juunil algatasid sotsiaaldemokraadid seaduseelnõu, millega soovitakse muuta Riigikogu liikme staatuse seadust ning riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadust, piiramaks Riigikogu liikmete automaatset ligipääsu riigisaladusele. Sisuliselt tähendab see, et parlament – Eesti Vabariigi kõrgeim esinduskogu – võib kaotada osa oma kontrollimehhanismidest täitevvõimu üle, kui kujuneb normiks, et parlamendiliikmete lojaalsus võitluses potentsiaalse idavaenlasega ei ole enam enesestmõistetav.
Eelnõu üks algatajaid, sotsiaaldemokraat Raimond Kaljulaid põhjendas ettepanekut sõnadega: „Kuna puudub kindlus, et kõik parlamenti valitud inimesed jagavad Eesti riigi julgeoleku seisukohast enesestmõistetavaid väärtusi, tuleb Riigikogul mõelda oma sisemise töökorralduse muutmisele.“
Kaljulaid viitas otseselt Varro Vooglaiu postitusele 3. juunist, milles Vooglaid kirjeldas Vladimir Putini “seni üldiselt tasakaalukat lähenemist”, mis seisvat tõsise valiku ees seoses Lääne tegevusega. Postitus, mis kõlab paljude jaoks pehmendatud õigustusena Venemaa sõjalisele agressioonile, šokeeris eriti arvestades Ukraina vastu suunatud massiliste rünnakute, tsiviilohvrite ja sõjakuritegude tausta.
Eestis on seni kehtinud põhimõte, et Riigikogu liikmel on ameti tõttu juurdepääs riigisaladusele, kui see on vajalik tema tööülesannete täitmiseks. See õigussäte on taganud parlamendile võimaluse teostada demokraatlikku järelevalvet valitsuse ja julgeolekuasutuste tegevuse üle. Nüüd soovitakse see põhimõte murda – ning põhjuseks on ühe saadiku ideoloogiline, paljude hinnangul riigivaenulik seisukoht.
Vooglaiu arvamusavaldusi võib pidada provokatiivseteks, ent nende tagajärjed võivad olla kaugeleulatuvad. Kui seadusemuudatus peaks jõustuma, avab see ukse olukorrale, kus saadikute ligipääsu riigisaladusele hakatakse selektiivselt piirama poliitiliste või ideoloogiliste kaalutluste alusel. Selline pretsedent võib murendada Eesti põhiseaduslikku korda, kus Riigikogu on kõrgeima võimu esindaja, mitte valitsuse allasutus. Seega ei seisne probleem ainult Vooglaiu seisukohtades, vaid selles, kuidas tema sõnad ja teod võivad kujuneda õigustuseks Eesti parlamentaarse demokraatia nõrgestamisele.
