12. juuni 2025 lahkus viimane elus olnud vabatahtlik, kes võitles Teise maailmasõja ajal pataljonis Narva – Ilmar Mõttus. Tema 99 aastat kestnud elutee lõppes Põltsamaa hooldekodus, olles käinud läbi tule ja vere, vabaduse ja vangipõlve.
Ilmar Mõttus sündis 1926. aastal – Vabadussõja järellainetuses kasvanud põlvkonnas, kellele oli kodumaa-armastus sünniga kaasa antud. Kui 1941. aastal, enne tema täisealiseks saamist, hukati Tartu vanglas kommunistide poolt sadu inimesi – nende seas tema õpetaja ja naabripoiss –, otsustas ta: see kurjus tuleb peatada. Nii sai noorest Hugo Treffneri Gümnaasiumis õppinud spordipoisist vabatahtlik, kes astus Eesti Leegioni ridadesse lootuses, et sellest saab tulevikus Eesti riikliku sõjaväe tuum.
Temast sai pataljon Narva sõdur, mis Ukrainas 1943. aastal Izjumi all pidas vastu kahekümne tuhandele punaarmeelasele ja 1944. aastal murdis välja verisest Tšerkassõ kotist.
Oma 99. sünnipäeval vestles Mõttus Õhtulehega, kirjeldades läbikäidud sõja- ja eluteed. Tuli ilmsiks ka, et haavatuna Saksamaale sattununa nägi Mõttus kõnelemas Hitlerit, sõdur keeldus aga liitumast langevarjuritega, keda Otto Skorzeny plaanis saata Itaalia riigipead Benito Mussolinit vabastama – „Mulle meeldib kindel maa jalge all,“ ütles ta.
Kui Saksa rinne Eesti mandriosast septembris 1944 taandus, ei põgenenud Mõttus esimesel võimalusel läände, vaid proovis koos kaaslastega oma pataljoni (endise pataljon Narva põhjal oli moodustatud 20. eesti diviisi füsiljeerpataljon) juurde tagasi jõuda, et võidelda koos nendega edasi Nõukogude okupatsiooni vastu. Nad liikusid läbi tankikolonnide, loobusid Läänemaal Kasari silla õhkimisest ja varjusid metsadesse.
Ilmar Mõttus oli metsavend ühe vaheajaga kuni 1953. aastani – seega vangistati ta samal aastal, mil Stalin suri. Talle mõisteti tribunali poolt tavapärane “rahvavaenlase karistus” – 25 aastat vangilaagrit ja 5 aastat asumist. Mõttus pääses siiski neli aastat hiljem amnestiaga Eestisse tagasi.
Laulva revolutsiooni ajal oli Ilmar Mõttus üks Tartu Kaitseliidu taasasutajaid. Kaitseliitlasena surus ta kätt tulevase Tšetšeenia presidendi, toonase Raadi lennuväebaasi komandöri Džohhar Dudajeviga, kui viimane otsis Tšetšeenia lipule trükikoda ja garanteeris, et sealsed Vene üksused Eesti iseseisvusliikumist ei takista.
Samuti oli ta klubi Wiking-Narva juhatuse liige, kes kujundas ka klubi lipu, ning klubi viimane president.
