Ukraina väed jätkavad visalt vastupanu nii Harkivi kui Donetski suunal, taandudes süstemaatiliselt vaid vajadusel ja kujundades sügavdatud kaitseliine. Vene väed on saavutanud piiratud edasimineku Vovtšanski äärelinnas ja Tšasiv Jari ümbruses, kuid maksavad selle eest kõrget hinda. Samal ajal tabasid Ukraina droonid edukalt strateegilisi sihtmärke Venemaa tagalas, sealhulgas kütusebaasi Tatarstanis, tõestades Kiievi võimet mõjutada sõda sügaval vaenlase territooriumil.

Kurski oblastis, otse Venemaa territooriumil, on Ukraina täppisrünnakud tabanud vaenlase tankikolonni ning radariposte. Droonidega hävitati Tjotkino küla lähedal kaks T-72 tanki, jalaväe lahingumasin BMD ning termobaarilise laskemoonaga relvasüsteemid. Ukraina maksis nende operatsioonide eest mitme inseneri- ja soomusmasina kaotusega, kuid edu näitab, et Ukrainal on olemas julgust ja tehnoloogilist võimekust lüüa tagasi ka Vene sügavustes. See on oluline sõnum mitte ainult Venemaale, vaid kogu maailmale.

Harkivi suunal on Ukraina 13. brigaad liikunud 1,5 km edasi, mis võib olla osa laiemast kavast muuta see brigaad tulevikus suuremaks üksuseks – võib-olla isegi uueks korpuseks. Samal ajal Vovtšanskis avastati sillakonstruktsiooni alla rajatud Vene tugipunkt. Säärane taktika, mille kaudu püütakse luua raskesti märgatavaid ja vastupidavaid tugipunkte, viitab Vene poolte oskuslikkusele, kuid ka meeleheitlikkusele.

Kupjanski-Ternõ lõigus on Ukraina kaitsjate seis silmnähtavalt keeruline. Rindejoone õgvendamine toimub tihti ilma piisava eelplaneerimiseta ning reaktiivne, mitte ennetav juhtimine viib brigaadide tarbetute kaotusteni. Kindralstaabi jäikus, milles ei võimaldata 3. armee korpusel liita alluvuses olevat 66. brigaadi, takistab suuremate manööverüksuste välja arendamist.

Pokrovski teljel kasvab surve. Vene üksused on liikumas Lõssivkast lõunasse ja püüavad ümber haarata nii idas kui läänes. Ukraina on küll suutnud mitmes kohas tõrjuda vaenlase, kuid suuremahulised vasturünnakud puuduvad – pole piisavalt reservüksusi, pole piisavalt strateegilist algatust.

Andriivka ja Bahatõr on droonisõja uueks keskpunktiks. Vene ründajad, kes liikusid mootorratastel ja jalgsi, pidurdati kontserttraadi ja miinide abil, seejärel tabati neid FPV-droonidega. Ukraina 46. dessantbrigaad võitles end edukalt välja vaenlase surve alt Andriivkas ja Oleksiivkas. Bahatõris suudeti tõrjuda Vene jalaväe üksused, kes olid juba jõudnud küla servani.

Zaporižžja rindel jätkub positsioonisõda. Ukraina on hävitanud mitu Vene soomusmasinat ja haubitsat kuni 10 km sügavusel vaenlase tagalas, kasutades nii droone kui täppisrelvastust. Väiksematest rünnakutest saab killukaupa kokku pilt: Vene pool ei suuda enam massiliselt manööverdada, vaid vajub kaitsepositsioonidesse.

Dnepri jõe ääres jätkuvad samuti lahingud. Vene sukeldujad toimetavad varustust ja sõdureid jõe taha. Ukraina pioneerid on juba puhastanud üle 30 000 hektari maad lõhkekehadest, kuid 58 000 leitud miini on ainult jäämäe tipp – lõhkekehad jäävad ohtlikuks aastakümneteks. Samal ajal on Ukraina väikesed patrullkaatrid varustatud droonisüsteemidega, et tõrjuda Vene droone ja laevu Mustal merel.

Sügaval Venemaa territooriumil on Ukraina teinud uusi rekordeid. Droonirünnakud ulatusid Nõdõmini (2600 km sügavusel), tabades relvatehaseid, lennuvälju ja energiaobjekte. Tula, Saranski, Kubinka, Krasnoarmeisk – kõik said möödunud nädalal pihta. Venemaa väidab, et alla tulistati 1500 drooni, kuid sõltumatud allikad seda ei kinnita. Tuli, suits ja plahvatused näitavad hoopis vastupidist.

Lõpuks on kõige süngeim tõde see, et Venemaa Föderatsioon viib ellu teadlikku genotsiidipoliitikat. Plaanis on viia 50 000 Ukraina last “suvelaagritesse”, kust nad ei pruugi enam naasta. 2023. aastaks oli teadaolevalt küüditatud vähemalt 20 000 last, kellest osa on hiljem leitud rindelt Vene sõjaväevormis.