Eesti haridussüsteemis on toimumas vaikne, ent sügavalt tähendusrikas allakäik – hääbumas on üks klassikalise Euroopa tunnusjooni, ladina keel. Just see keel, mille kaudu on Euroopas sajandeid mõeldud, arutletud, seadusi kirjutatud ja hinge haritud, on Eesti koolidest peaaegu kadunud. Endine õpetaja ja ajakirjanik Ants Sild tõstab Postimehe veergudel häirekella ning tuletab meelde, et ladina keeleta jääb euroopa kultuuri paljude süvakihtide mõistmine kättesaamatuks.
Ants Sild kirjutab oma arvamusloos, et kui ta sirvib omaaegseid ladina keele õpikuid – Ernst Nurme “Valimikku Rooma autoreid” või Anton Härma “Ladina keele lugemikku” –, tulevad silme ette nimed nagu Richard Kleis, Ülo Torpats ja Lalla Gross – tõelised latinistid, kelle käe all ladina keel Tartu Ülikoolis elas ja hingas. Tänapäeva Eestis on ladina keel jäänud peaaegu üksnes kitsalt erialaseks tarbeaineks, mida õpetatakse vaid seal, kus teisiti enam ei saa – arstiteaduses, farmaatsias, veterinaarias.
Kui Saksamaal, Itaalias ja Prantsusmaal on klassikaline filoloogia hariduse alustala, siis Eestis on see surutud äärealadele. Riiklik õppekava suhtub ladina keelde leigelt – parimal juhul leidub see mõne humanitaargümnaasiumi valikainete hulgas. Aga sealgi on tundide arv napivõitu, et jõuda ladina keele mõistmise tuumani. Ja kui õpetaja ei ole fanaatik ega virtuoos, jääb ladina keel pelgaks keeleõppeliseks võõruseks, mitte kultuurilise harituse tööriistaks.
Sild meenutab, et ladina keel oli tuhande aasta jooksul Euroopa poliitika, õiguse ja teaduse keel. See oli keel, milles arutleti elu ja surma, vabaduse ja kohustuse üle. Just sel põhjusel peavad ladina keelt tundma ka tänapäeva õpetatud teoloogid, ajaloolased ja õigusteadlased – ilma selleta ei saa süveneda ei keskaja kultuuri ega Euroopa õigusfilosoofia juurtesse.
Just seetõttu oleks ladina keel hariduses vajalik juba varasest east alates – Silla sõnul võiks õpetamine alata neljandas klassis. Eestis aga alustatakse sellega, kui üldse, kümnendal kooliaastal – siis, kui paljud keeletaju aknad on juba kinni vajunud.
Sild näeb klassikalise filoloogia hääbumist ka laiemas kontekstis – see on märk sellest, et Eesti hariduspoliitika on aastakümneid mööda vaadanud harituse sügavamast mõttest. Ideoloogilised moonutused okupatsiooniajast – mil ladina keel kuulutati surnuks ja kodanlikuks, samas kui kohustuslikuks sai kirillitsas orienteerumine – on jätnud jälje ka tänapäeva hariduskorraldusele. Asemele on tulnud õppekavad, kus puudub ruum mitte ainult ladina keelele, vaid ka rahvuslikule kasvatusle, usundiõpetusele, isamaalisele mõtlemisele.
Silla sõnul ei saa Eesti ühiskond nõuda agressiivset integreerumist, kui ei suudeta pakkuda Euroopa kultuuriruumi mõtestavat haridust. Euroopaga suhtlemine ei tähenda vaid inglise keelt ja digipädevust – see eeldab ka arusaama sellest, mis eristab kodanike põhiõigusi poliitilistest õigustest, kuidas mõisteti vastutust ja voorust enne, kui need muutusid loosungiteks. See selgus sünnib muuhulgas ladina keele toel.
