Haridus- ja Teadusministeerium kaalub võimalust muuta keeleseadust, et lõunaeesti keeled – sealhulgas võru, setu ja mulgi keel – saaksid koolides ametliku koha tunniplaanis. Kuigi idee on pälvinud mitmel pool positiivset tähelepanu ja kogukondlikku toetust, näib riigi senine tegevus pigem loid kui eesmärgipärane.

Praegu lubab keeleseadus õpetada koolis emakeelena näiteks vene, gruusia või isegi heebrea keelt, kui soovijaid on vähemalt kümme. Lõunaeesti keeltele, mille vastu on tihti isegi rohkem huvi, sellist õigust ei anta.

Haridusminister Kristina Kallas on tunnistanud, et lõunaeesti keelte osas on aeg õigusliku tunnustuse andmiseks küps. “Nii nagu ka vene keele või ukraina keelega on, et 1.-6. klassini on seda võimalik õppida täiendavalt, selle vaba tunni sees, mis on olemas kaks tundi koduse keele või emakeele õppena. Ja 6. klassist tekib ka võimalus seda asendada B-võõrkeelena,” ütles Kallas ERR-ile antud intervjuus. Tema sõnul käivad vastavad arutelud alles.

Võru Instituut on tegelenud keeleõiguse nimel juba kolm aastakümmet. Tartu Ülikooli lõunaeesti keele ja kultuuri lektor Sulev Iva rõhutab, et seadusemuudatus peab tooma ka sisulise muutuse. “Keel peaks siis päriselt jõudma lasteaedadesse ja koolidesse ning kõik Võrumaa ja Setumaa lapsed peavad oma keelt õppida saama. Praegu saab seda väga väike osa. Viis protsenti Vana-Võrumaa koolilastest ja kümme protsenti lasteaialastest saab mingisugustki keeleõpet, aga kõik peaksid saama,” ütles Iva.

Kriitiline probleem on õpetajate nappus. Iva sõnul on eriti suur puudus mulgi keele õpetajatest. Loodetav seadusemuudatus võiks tuua ressurssi, tunnustust ja suurendada õpetajate täiendkoolitusvõimalusi.

Kuid küsimus ei ole ainult rahas või spetsialistide puuduses. Küsimus on ka poliitilises tahtes – kas valitsus näeb lõunaeesti keeli tõepoolest väärtusliku osana Eesti kultuuripildist või lihtsalt regionaalse iseärasusena, mida tuleb taluda, mitte toetada.

Minister Kallase väljaöeldu annab lootust, kuid sõnad peavad saama kinnitust tegudes. Õiguslik staatus ei tohi jääda sümboolseks žestiks, mis ei too kaasa ei õpetajaid, õppekavasid ega sisulist tuge.

Lõunaeesti keel ei ole murre – see on elav osa eestlaste rahvuslikust pärandist ja piirkondlikust identiteedist. Riigi kohustus ei ole üksnes lubada selle olemasolu, vaid tagada selle kestmine. Kui Eesti riik suudab seadusega kaitsta teiste rahvaste keeli oma koolisüsteemis, peaks ta vähemalt sama väärikalt kohtlema omaenda lõunaeesti keeli. Lõuna-Eesti lapsed väärivad õigust õppida oma keelt mitte palumise, vaid seaduse alusel.