Kristjan Jaak Peterson, kelle sünnist möödub tänasel emakeelepäeval 224 aastat, oli üks esimesi, kes nägi eesti keeles väärikat kultuurikeelt ja laulikuna selle ilu ülistas. Tema elu ja looming olid täis vaimset rahvuslikku ärkamist, trotsides oma aja ühiskondlikke ja keelelisi eelarvamusi. Kuigi ta ei jõudnud eluajal oma luulet avaldada, sai temast hiljem eesti kirjanduse rajaja ja rahvusliku eneseteadvuse sümbol.
Tema päevikumärkmed on haruldane pilguheit ühe eesti kirjanduse rajaja sisemaailma. Noore mehe mõtted ulatuvad sügavale filosoofiasse, usku, keele ja ühiskonna olemusse, peegeldades tema ajastu vaimsust, kuid ühtlasi ka ajatut otsingut tõe ja vabaduse järele. Tema kirjutistes ilmneb sügav arutlus inimese rollist maailmas, sõpruse ja aususe väärtusest ning sellest, kuidas välised vormid ja ühiskondlikud ootused võivad varjutada tegelikku sisu. Eriti tähelepanuväärne on tema arusaam keelest – ta mõistis, et emakeel ei ole pelgalt suhtlusvahend, vaid rahvuse hinge peegel. Need päevikukatked annavad aimu, millistest sisemistest hoovustest kasvas välja tema luule ja kuidas ta juba noores eas esitas küsimusi, mis on sama olulised ka tänapäeval.
Kord ütles minu õde, kui ta veel lapsukene oli: „Kui inimestel taevas on, siis peab loomadel ehk elajatel ka taevas olema, sest neil on ju ka hing sees.”
Teinekord ütles ta: „See ei ole ju mitte tõsi, et maailm on loodud, sest mis oli siis enne maailma? Oleks enne maailma vesi olnud, kust siis see vesi tuli?”
Seda ütles üks lapsukene, ja tähtsad kirjatundjad näitavad seda kõige suurema vaevaga.
„Kui sa ristiinimene oled, miks tahad sa siis paganate õpetaja (Diogenese) õppija olla?” küsis üks tarkusetundja minu käest. “Sellepärast,” ütlesin, „et ma ei või saada nii hääks, kui Kristus oli, aga küll ikka nõnda, kui Diogenes. Kristust eeskujuks võttes tahan selle küüniku kommete järele elada.”
Kalliks pidama oma aega olen palju inimesi õpetanud.
Mul oli palju sõpru, aga talupoja-kuuega tõde võttis nad ära minu käest. Ehk sagedasti küll inimesed ütlevad: „Meie ei vaata mitte kuue pääle, vaid selle pääle, kes kannab teda,” siiski oma südames nad mõtlevad: „Ilus kuub on ikka parem kui sant kuub.” „Aga ole vait, Jaak! mis sa räägid? Kui neil rahakott on käes, siis ei vaata ju nad mitte koti pääle!”
Kui laulutegija elavast vaimust räägib, siis on tema nõu meile teada anda, kui suur selle vaimu häädus või kurjus on. Sellepärast, kui Milton Jumala ja Klopstock Messiase suurust ning pühadust meile näidata tahavad, siis loovad nad parema tõetundmise pärast ühe kurja vaimu, mida nad, sest et see nimi ju kõigile teada on, kuradiks nimetavad, ja lasevad kui Jumalat, nõnda ka kuradit inimese viisil rääkida, sellepärast, et nad inimestele kirjutavad.
Kui aga laulutegijad inimestele kirjutades neid vaime inimeste kommetega meile näitavad, aga suurematena ja ülematena kui meie, siis räägivad nad ka nende sulastest ja paigast, kus need vaimud elavad, see on taevast ja põrgust.
Vanad kasvatasid üles inimesi, meie kasvatame aga vaime üles, nõnda kui oleks lastele vaja ainult vaimu, ja ei mitte ka ihu. Ja see, mis nüüd ihule antakse, ei ole, kui see küll peaks olema, rammu ning tervis, vaid need on ilusad naiste kombed, mis rumala moe pärast on, ja nõrkus, mida ikka sakste elumajades näha võime. O, õpetatud maailm!
Meie ajal arvavad inimesed moekombeid hääduse olevat, ja mõnd, kes küll hää mees on, arvatakse kurjaks, sest et ta teiste tühjade kommete järele ei ela. Nõnda on lugu ka minuga, sellepärast, et mul tühjade kommete õppimiseks aega ei ole, kui ma tarkust tahan õppida.
Kuuldes inimesi tantsima õppivat, pean ma ikka naerma: mispärast ei õpi nemad ka magama? Meil on ju küll elurõõme, miks siis veel õppida rõõmus olema?
Kui ma Riia linnas olin, tuli üks sõber meie maalt, tubakat ligi tuues, mis sääl oli kasvanud. Seda tubakat, sest et ta meie maalt oli, tarvitasin ma ainult pühapäeval!
See ep ole mitte hää vara eite võtta noorusele ladina ja greeka keelt õpetada, ja kõige enam on see lugu ladina keelega. Parem oleks, et nad enne oma emakeele hästi ära õpiksid, ja siis, keeleõpetuse sõnu ja asju teades, võtaksid ette teise maa keele.
Mõnikord sain ma kõigi asjade pärast, mis mu meeie järele ei olnud, väga vihaseks, teinekord jälle võiks kõik mu meele vastu olla, — ei ma saanud sugugi vihaseks.
Mõni usub, et ta üht asja teab, nõnda kui, et inimene peab häädust armastama; aga küsi tema käest: «Mispärast peab see nõnda ja mitte teistviisi olema?” — siis tema ei tea midagi. See tuleb sellest, et nad puud ilma juureta seavad.
Greeklased, roomlased ning Juudamaa rahvas laulsid oma laules nõnda, kuis nende maa, nende keel, nende rahva seadused ja usk ning see, mis nende seas oli sündinud, lauluasjad neile kätte andis. Sellepärast võime ka nüüd rääkida nende rahvaste igaühe laulusugudest. Kas seesama lugu on rahvastega «ka meie ajal? — Kust see tuleb, et saksa mees midagi ei tea oma isade kommetest ning teistest asjadest, mis neile omased olid? Kuidas see võib sündida, et alam ning mitte Õpetatud saks — ja see tuleb ka samuti teisel rahval kätte, — et ta nendest laulest, mis tema keeles on kirjutatud, õieti aru ei või saada?
— See tuleb sellest, et võõrasmaade lilled nende aeda on seatud, mis, paremalt maalt olles, nende maal ei või üles kasvada. Greeklane ning heebrealane mõistis, mis laulja neile ütles, teades, mis see oli, saks aga, võõraid asju lugedes, ei või neist aru saada.
Olen jälle leidnud ühe sõbra, ning temas — o suur ime! — ühe küüniku, kes, vaene olles kui mina, paremini võib aru saada, et inimene väikeste tarvidustega on kõige vabam ning kõige õndsam.
Mul oli üks sõber, kes, ehk ta küll ei armasta mind enam, ometi ikka minu südames elab, sest ta on mulle kõigist minu sõpradest kõige armsam. Teised küll naeravad sellepärast, aga mina mõtlen nõnda: Kui mu armas sõber oleks ilma silmita, kas siis ei peaks teda armastama? Nüüd tal pole mitte meele silmi, sest ta ei tunne mind õieti mitte; mis ma nüüd pean tegema? Kas pean lõpetama teda armastamast?
— Ei! Ma mõtlen teda surnud olevat, ja ikka teda meeles pidades ning kõige haledama südamega teda armastades, loodan temaga teises maailmas jälle kokku saada, kus tema silmad lahti on läinud.
Maavalitseja peab oma alamate hääks elama. Hää küll, seda tean mina ka; eks sa näe, kui suur on kuningate himu alamate eest hoolt kanda, sest nad pole ju mitte nendega rahul, kes nende all on, vaid inimeste verd valades tahavad ka teiste maade inimesed oma aujärje varju alla panna.
Kristus tuli sellepärast, et inimesi õpetada, kuidas nad peavad mõistuse läbi õndsaks saama ning teisigi armastama, see on, ka teiste õnnistuseks elama. See oli tema suur Jumala õpetus! — Kui siis tema mõistuse tähelepanemist neile tahtis õpetada, siis peame need kirjad, mis tema õppijate käest meie kätte saanud, nõnda ära seletama, kui meie ajal inimesed räägivad. Sest kuidas võib põhjamaa mees kõigest sest, mis lõunapoolne mees omal viisil ütleb, Õieti aru saada? Kui vesi allikas üles tõuseb, ütleb juudalane: „Taeva ingel ajab seda vett üles.” Põhjamaa mees seda lugedes usub ka, et see oli üks ingel; ja nõnda rumala usuga peab tema mõistus ikka nõdremaks saama, ja kui tal midagi on teha, siis ta ootab senni, kui Jumala ingel taevast peab maha tulema ja teda aitama. Aga mis sest on rääkimist? Niikaua kui teoloogid pole mitte filosoofid, niikaua kui nad ise, ehk küll uhked oma mõistuse pääle, siiski omal viisil ebausklikud on ja mõned nende seast enam oma suure kõhu kui pisukese koguduse eest, mis nende all on, hoolt kannavad, — niikaua ei saa selle asja lugu mitte teistviisi olema.
Riia linnas, 1818
