Täna möödub 81 aastat Tallinna märtsipommitamisest – traagilisest ööst, mil Nõukogude õhurünnak hävitas suure osa meie pealinnast, jättes maha sajad hukkunud ja kümned tuhanded kodutuks. See oli terrorirünnak, mille eesmärk oli murda eestlaste võitlustahe, kuid mille tagajärjel muutus vastupanu veelgi raevukamaks.

See meelekindlus ja võitlustahe peegeldub ka Artur Alliksaare (1923–1966) luuletuses „Parool“, mis ilmus 15. augustil 1944 20. Relvagrenaderide SS-diviisi ajalehes Varemeist Tõuseb Kättemaks. Noor luuletaja, kes teenis toona sõjakirjasaatjana (tänapäeva mõistes rindereporterina), väljendas oma värssides rahva vankumatut otsust võidelda kuni lõpuni. Alliksaare luuletus on täis leegitsevat meelekindlust ja kättemaksuiha – tundeid, mis on ajaloos korduvalt esile kerkinud, ka tänapäeval, kui jälgime sündmusi Ukrainas. Seetõttu kõlavad Alliksaare read ka täna sama jõuliselt.

Parool
Artur Alliksaar

Varemeist tõuseb kättemaks, –
tunnid on muutund nii palavaks.
Ründamas idahordide sööst,
peatatuks jääb ta me raudsest vööst.
Võimas ja kirglik on ajahõik,
elu ja õnne anname kõik.
Isamaa jalgade ette me jaks:
varemeist tõuseks et kättemaks.

Kättemaks tõuseb varemeist,
üle me kodumaa puhtaist teist
meeletus raevus löönd tuli ja raud.
Särama jääb meie sangari haud!
Ülluses helgib me lippude siid,
tasume nende eest, kistud kes siit.
Lootus ei varise südameist, –
kättemaks tõuseb varemeist.

Varemeist tõuseb kättemaks,
raskusis küpsend me tugevaks.
Silme ees siht meil on uhke ja suur,
Eestimaa mullast sai südame juur.
Homsesse helgusse avaneb uks,
kuuldavalt kumiseb südametuks.
Enam siin mõtet ei olla saa kaht, –
hingedes aadete lõõmav taht.
Vaenlase kõrvu kui piitsaplaks, –
varemeist tõuseb nüüd kättemaks!