Viimastel aastakümnetel on Eestis märgata tugevat huvi rahvusliku põliskultuuri ja traditsioonide vastu. Selle üheks väljenduseks on maausu esiletõus, mis käsitletakse tihti mitte pelgalt usundina, vaid ka kui rahvusidentiteedi olulist osa. Prantsuse antropoloog Anastasia Servan-Schreiber on uurinud seda nähtust süvitsi, analüüsides maausu tänapäevaseid ilminguid ning selle rolli nüüdses Eestis.
Servan-Schreiberi uurimus, mis ilmus mullu detsembris mainekas soomeugri teadusajakirjas “Études finno-ougriennes“, toob esile, et umbes 60% Eesti elanikkonnast peab maausku Eesti põliseks ja autentselt omaks religiooniks. Kuigi Eestit peetakse sageli eksikombel Euroopa kõige vähem religioosseks riigiks, näitab Servan-Schreiberi töö, et see tähendab pigem eemaldumist kristlikest institutsioonidest kui tegelikku usulise maailmatunnetuse puudumist. Tema uuringud näitavad, et suur osa eestlastest usub looduse hingestatusesse ning tunnustab põlisrahva uskumustega seotud tavasid ja rituaale.
Erilist tähelepanu pöörab Servan-Schreiber organisatsioonile Maavalla Koda, mis loodi 1995. aastal maausuliste huvide esindamiseks. Servan-Schreiberi etnograafilised välitööd aastatel 2022 ja 2023 näitavad, kuidas maausk seondub rahvusliku identiteedi taasavastamisega. Ta täheldab, et erinevalt paljudest teistest vaimsetest liikumistest ei põhine maausk dogmadel, vaid on pigem praktika ja eluviis, mis rõhutab inimese ja looduse harmooniat.
Maausk on siiani osa eestlaste vaimsest maailmast
Maausu kasvav populaarsus on seotud ka sellega, et see on suutnud eemalduda “religiooni” sildist, mis jätab paljud eestlased külmaks seoses nõukogudeaegse ateistliku propagandaga. Maausk esineb täna pigem kultuurilise ja identiteedilise nähtuse kui institutsionaliseeritud usundina. See paistab eriti silma rahvakalendri pühade, nagu karusepäev ja mardipäev, tähistamise kaudu, kus inimesed taaselustavad vanu tavasid ja tähendusi.
Ehkki viimase rahvaloenduse andmetel tunnistas end maausuliseks vaid mõni tuhat inimest, ilmneb Servan-Schreiberi uuringutest, et palju suurem hulk eestlasi jagab selle maailmavaatega haakuvaid uskumusi. Üle 50% Eesti elanikest usub, et loodus on elav ja hingestatud, ning 37% tunnistab uuestisünni võimalikkust. See osutab, et maausk ei pruugi olla organiseeritud religioon, kuid moodustab olulise osa eestlaste vaimsest maailmast.
Servan-Schreiber märgib, et traditsiooniline ettekujutus Eesti minevikust kui kuldajast on osaliselt seotud hõimusuhete ja esivanemate austamisega. Rituaalid loovad sümboolse silla mineviku ja oleviku vahel, võimaldades inimestel tajuda end esivanemate järglasena. Ta toob esile, et esivanema mõiste ei piirdu konkreetsete, nimeliselt tuntud esivanematega, vaid hõlmab laiemat minevikuga seotud kollektiivi, millest moodustubki eestlaste hõim.
Tema sõnul toimivad suguvõsad struktuuridena, kus liikmed peavad end kas reaalse või sümboolse ühise esivanema järeltulijateks. Need esivanemad ei ole üksnes ajaloolised isikud, vaid sageli ka müütilised tegelased, kes kehastavad eestlaste ajalugu ja pärandit. Sugulus ei ole tingimata bioloogiline, vaid võib põhineda ka sümboolsetel sidemetel, mida hoitakse elus rituaalide ja traditsioonide kaudu.
Rituaal kui sümboolne mäng
Servan-Schreiber tugineb Michael Housemani ja Roberte Hamayoni töödele, käsitledes rituaali kui mängulist ja performatiivset nähtust. Rituaal erineb mängust selle poolest, et selle edukus sõltub kindlate vormide järgimisest, samas kui mängus on rohkem vabadust ja improvisatsiooni. Servan-Schreiberi sõnul paistab Maavalla Koja liikmete rituaalipraktikas silma just nende paindlikkus – kuigi esineb kindlaid reegleid, puudub jäik liturgia ning on ruumi loovusele ja tõlgendustele.
Rituaalide eesmärk ei ole pelgalt traditsiooni taastootmine, vaid ka osalejate jaoks esivanematega suhestumise võimaldamine. See loob „sümboolse suguluse“, kus esivanemad ei ole pelgalt minevikutegelased, vaid osa elavast kogukonnast, mis hõlmab ka loodust – metsi, allikaid ja loomi.
Servan-Schreiber järeldab, et Maavalla Koja liikmete tegevus on osa laiemast püüdest taastada ja taaselustada Eesti pärimuslik maailmatunnetus. Ta tõdeb, et rituaalid võimaldavad liikmetel mõtestada oma kuuluvust läbi „rituaalse mängu“, mis ei ole jäik ega dogmaatiline, vaid dünaamiline ja avatud tõlgendustele. See aitab tugevdada Eesti kultuurilist järjepidevust, sidudes kaasaja inimeste identiteedi müütilise mineviku ja esivanematega.
Seega on Servan-Schreiberi uuring oluline panus arusaamisesse, kuidas rahvuslik identiteet ja kultuuriline mälu püsivad ning muutuvad tänapäeva maailmas. Ta näitab, kuidas rituaalid võivad olla nii ühendava kui ka identiteeti loova jõuna, pakkudes inimestele võimalust suhestuda oma pärandiga viisil, mis on nii ajas muutuv kui ka sügavalt juurdunud Eesti traditsioonides.
Servan-Schreiberi uurimused annavad värske vaatenurga Eesti usulisele ja kultuurilisele keskkonnale. Tema tööd kinnitavad, et maausk pole mitte ainult ajalooline jäänuk, vaid elav ja arenev osa Eesti kultuurist, mis peegeldab eestlaste sõltumatust ja tugevat sidet oma maaga. Tänapäeva globaliseeruvas maailmas on see suundumus märgiline, näidates, et põlisrahva vaimsus ja traditsioonid võivad edukalt kohanduda ja käige hoida kaasaegse ühiskonnaga.
