Kouvolas elav eestlane Paul Oja jätkab Soome poliitikat ja selle ajalugu tutvustavat artiklisarja. Seekord tuleb juttu ühest Soome suurimast parteist – Rahvuslikust Koonderakonnast (Kansallinen Kokoomus), mis on ajalooliselt mänginud olulist rolli Soome riigi ja iseseisvuse kujunemisel. 20. sajandi alguses toetas Koonderakond iseseisvusmeelseid jõude, kuid Soome ühiskonda mõjutasid ka sisepinged.

2. aprillil 2023 oli Soomes Eduskunna valimiste päev. Võitjaks tuli Koonderakond, keda toetas 20,8% valijatest. Eelmistel valimistel oli selle erakonna toetus olnud 17,0%, nii et tõus oli võimas. Saadikukohti saadi 48, tervelt kümme rohkem kui eelmises koosseisus. Parim tulemus tähendas, et peaministriks tõusis Koonderakonna esimees Petteri Orpo.

*

Koonderakonna ajalugu selle praeguse nime all ulatub tagasi veidi üle saja aasta, aastasse 1918. Siis otsustasid 1863. aastal asutatud Soome erakond ja sellest 1894. aastal eraldunud Noorsoome erakond ühineda uueks parteiks.

Sama aasta jaanuarist maini oli peetud vabadussõda, kus iseseisvuslaste vastu võitlesid Soome kommunistid ja umbes 10 000 Vene punaväelast. Rahuleping Nõukogude Venemaaga sõlmiti hiljem Tartus 14. oktoobril 1920.

Soome praegune, liberaalse kallakuga peavoolumeedia ei taha kasutada nimetust „vabadussõda“ ja eelistab selle asemel rääkida kodusõjast. Ometi on ka teisi seisukohti. Näiteks ajaloouurija Juha E. Tetri on tabavalt täheldanud, et mis kodusõda see selline on, mille lõpetamiseks tuleb sõlmida rahuleping välisriigiga.

Pärast sõda otsustas Eduskunta, kindlustamaks noorele ja ebakindlale Soome riigile Saksamaa toetust, monarhistliku riigivormi kasuks. Kuningaks, kelle ametlikuks nimeks oli mõeldud Väinö I, pidi saama Hesseni prints Friedrich Karl. Saksamaa kapituleerumine I Maailmasõjas 11. novembril muutis selle plaani teostamatuks ja suunas Soome arengu vabariigi teele.

Uus Rahvuslik Koonderakond (Kansallinen Kokoomus) asutati 9. detsembril 1918. Erakonna alusväärtusteks olid määratletud sotsiaalne õiglus, kultuur ja haridus ning isamaalisus. Kõike seda pidi aitama ülal pidada tugev riik.

Erakonna põhimõtted sõnastati 1921. aasta deklaratsioonis, kus mainiti veel kristlikku maailmapilti ja moraali ning mis oli oma majanduspoliitika poolest poliitilisel skaalal algsetest arusaamadest mõnevõrra paremale nihkunud.

*

1920. aastad olid noorele riigile keeruline aeg. Äsjane vabadussõda oli rahva põhjalikult lõhestanud. Põhiseadus oli 1919. aasta suvel vastu võetud ja kohe seejärel valiti Soome Vabariigi 1. presidendiks Kaarlo Juho Ståhlberg, väga erudeeritud õigusteadlane, kes töötas koos vastava komisjoniga väsimatult Soome seadusandluse täiustamise kallal.

Soome punased aga ei loobunud lootusest Soomet kuidagi Nõukogude Liidu rüppe nügida. Suhteliselt leebed seadused andsid agitatsiooniks ja kihutustööks palju võimalusi, ainult Nõukogude Liidu territooriumil asutatud Soome Kommunistlik Partei oli algusest peale keelatud. Peeti streike, laamendati ehitusobjektidel, korraldati provokatsioone. Isamaalased, kelle seas paljud olid Koonderakonna liikmed ja pooldajad, jälgisid murelikult ühiskondliku õhkkonna pingestumist. Sellises tegevuses hakati juba nägema ohtu Soome iseseisvusele.

Viimaks sai isamaalastel mõõt täis. Kui noored kommunistid 23. novembril 1929 hakkasid kogunema Lapuale (see on asula Lõuna-Põhjamaal, Vaasast umbes 80 km sisemaa poole), et seal oma kihutusmiitingut korraldada, võeti nad juba jaamas vastu ja tekkis ka kaklusi. Kommunistidel rebiti punaseid särke seljast, tööliste rahvamaja hoone sai kannatada.

Nädal hiljem tuli Lapual kokku „rahvakoosolek kommunistide ässitustegevuse vastu“, osalejaid oli umbes 2000. Idee osutus aktuaalseks: samalaadsete koosolekute laine veeres üle maa. Sündinud oli Lapua liikumine. See oli isamaalis-usuline algatus, mis tõusis massiliseks protestiliikumiseks.

Lapua liikumise taustal oli rahulolematus seadustega, mis olid liiga leebed kommunistide õõnestustegevust talitsema. Lapualased seadsid oma taktikaliseks eesmärgiks Eduskunta „tagant torkida“, et see rangemaid seadusi vastu võtaks. Kahjuks valisid liikumise eestvedajad selle saavutamiseks üsna terroristlikud meetodid: nad hakkasid ühiskondlikult aktiivseid isikuid, kes neile ei meeldinud, küüditama – keda Nõukogude Liidu piirile, keda lihtsalt metsa või muidu elukohast eemale. Mõnede vastu kasutati ka füüsilist vägivalda. Nende aktsioonide käigus sai kolm inimest isegi surma.

1930. aastal pandi endine president Kaarlo Juho Ståhlberg koos abikaasaga hommikuse jalutuskäigu ajal autosse ja veeti Helsingist Joensuusse. Kavas oli viia ta Nõukogude Liidu piirile, kuid jätkutransport jäi Joensuus saabumata, Ståhlbergid pääsid küüditajate käest minema ja naasid järgmisel päeval rongiga Helsingisse.

Juhtum tekitas avalikkuses suurt lärmi ja lapualaste populaarsus hakkas sealtpeale vähehaaval langema. Pealegi oli Eduskunta nende survel mitmed tähtsamad seadused kommunistide tegevuse piiramiseks vastu võtnud. 1932 kevadel tehti veel „Mäntsälä mässuks“ nimetatud katse valitsus kukutada, kuid president Pehr Evind Svinhufvud suutis mässulised oma raadiokõnega maha vaigistada ja seejärel keelati Lapua liikumine ära.

*

Pärast Talve- ja Jätkusõda omandas isamaalisus uue tähenduse. Sõja järel, 1946. aastal presidendiks tõusnud elupõline koonderakondlane Juho Kusti Paasikivi pidi kõik oma võimed ja oskused koondama Soome riigi püsimajäämisele ägeda, tigeda, kuid jõupotentsiaalilt ülivõimsa naabri külje all. Kümne presidendiaasta jooksul pani ta paika suuna, mida hiljem Paasikivi–Kekkose liiniks kutsuma hakati ja mida järgis Soome idapoliitika kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni välja. Tõsi, paljud ägemeelsemad kutsusid seda poliitikat ka soometumiseks, mille all pidasid silmas mitte alati põhjendatud lipitsemist idanaabri ees. Nii või teisiti – Soome omariiklus on siiani alles. 

2011. aastal tõusis suurima toetusega erakonnaks Koonderakond, mille esimeheks oli siis Jyrki Katainen. Järgmisel aastal valiti ka presidendiks varem Koonderakonna esimeheks olnud Sauli Niinistö. President Niinistö oli ametis kaks järjestikust ametiaega aastatel 2012–2024. Eelmise aasta kevadest on Soome riigipeaks Alexander Stubb, kes on olnud nii peaminister kui ka Koonderakonna esimees.

2023. aasta Eduskunna valimistel saavutas võidu koonderakond. Selle esimees Petteri Orpo juhib praegu Soome valitsust ja püüab koalitsioonis koos Põlissoomlaste, Kristlike demokraatide ja Rootsi Rahvaparteiga riiki lõpuks ometi riigivõla kasvatamise kursilt kõrvale pöörata. Ülesanne on raske, kuna inerts on suur. Ridamisi eelnenud poliitkorrektsete valitsuste ajal on kogunenud väga palju raha ebaotstarbeka äravoolu auke. Neid on raske fikseerida ja isegi kokku lugeda, ning mõne neist kinnitoppimine tõstab poliitikarinde vasakul tiival kõva seakisa ja toob kaasa süüdistuste laviini, et millist sõna mõni põlissoomlasest minister ikka viisteist aastat tagasi sotsiaalmeedia kommentaaris kasutas ja kas ta ikka kõlbab oma kohale või peab tagasi astuma.

Kuid eks tulevik näitab, kuidas selle ülesandega toime tullakse.