8. veebruaril lahkus meie hulgast vabadusvõitleja Jarmo Kiik – mees, kes juba noorukina astus Nõukogude okupatsioonile vastu ja jäi truuks Eesti iseseisvuse ideaalidele kogu elu jooksul. Kiige elutee on tunnistus vankumatust vaimujõust ja meelekindlusest, mis ei murdunud ka karmide repressioonide all.
Jarmo Kiik sündis 1. augustil 1939. Ta lõpetas Rakvere I keskkooli ning asus seejärel õppima muusikat, kuid tema haridustee katkestasid poliitilised sündmused. Juba teismelisena osales ta vastupanuvõitluses, aidates 1956. aastal luua põrandaaluse organisatsiooni Ühinenud Eestimaa Pojad, mille eesmärk oli võidelda Eesti iseseisvuse taastamise eest.
7. novembril 1957 – Nõukogude Liidu tähtsaimal pühal, oktoobrirevolutsiooni aastapäeval – levitasid Kiik ja tema kaasvõitlejad Rakveres lendlehti, mis kutsusid rahvast üles vastupanule. See julge samm ei jäänud KGB-l märkamata: 4. detsembril 1957 arreteeriti Kiik koos Hartvig Neeme, Õie Vaalbergi ja Ants Kaukveriga. 19. veebruaril 1958 mõistis ENSV Ülemkohus Kiigele kuueaastase vangistuse nõukogudevastases tegevuses osalemise eest. Karistust kandis ta Mordva ANSV vangilaagrites.
Vabanedes 1959. aastal asus Kiik õppima Tartu muusikakooli, kuid tema vabadus jäi üürikeseks. Ta ei loobunud oma veendumustest ning 1962. aastal arreteeriti ta taas – seekord koos mitmete teiste tuntud vastupanuliikmetega, kelle hulgas olid Enn Tarto, Taivo Uibo, Priit Silla, Erik Udam ja Valdo Reinart. 1962. aasta kohtuprotsessil määrati talle 4,5 aastat range režiimiga vangistust.
Ka vangilaagris ei jäänud Kiik tegevusetuks: ta osales põrandaalustes rahvuslikus organisatsioonides, nagu Kotkas, Eesti Uusrahvuslaste Liit ja Eesti Rahvuslaste Liit, mille eesmärgiks oli võidelda iseseisvuse taastamise eest ka pärast vabanemist. Karistuse kandis ta taas Mordvas, vabanedes lõplikult 1966. aastal.
Pärast vabanemist töötas Jarmo Kiik Rakvere KEK-is, kuid rahvuslik võitlus jäi tema südamesse. 14. juunil 1988, kui Eesti iseseisvuse eest hakati taas avalikult välja astuma, juhtis just tema ajaloolist hetke, mil Rakvere Vallimäe linnuses lauldi esmakordselt taas avalikult Eesti hümni. Seda esitas kammerkoor Solare ning see hetk sümboliseeris eestlaste vaimset vabanemist ja iseseisvusvõitluse uut peatükki.
Jarmo Kiik kuulus nende vabadusvõitlejate põlvkonda, kes olid valmis oma elu ja tuleviku ohverdama Eesti iseseisvuse nimel. Ta kannatas vangistust, repressioone ja tagakiusu, kuid ei murdunud kordagi.
Täna, kui Jarmo Kiik on lahkunud, jääb tema elu meenutama tõde: vabadus ei tule iseenesest, see nõuab südikust, ohvreid ja vankumatut tahet. Eesti rahvas jääb teda mäletama kui üht neist, kes käis oma tee lõpuni au ja väärikusega.
